Kuidas me Kristoferi ei vaktsineerinud

(Kirjutatud vastuseks Epu küsimusele, aga mul on nii kiire aeg olnud, et ei leidnud jõudu üles riputadagi.)

Minu jaoks algas kõik sellest, et Kats ütles ühel oma rasedusehommikul (aasta 2003, võib-olla mai) veendunult: “Ma tahan täiesti loomulikku sünnitust. Aga ma kardan, et ma ei saa seda.”
Ja mina lubasin, et saad ikka. (Ilmselt oleks ma seda iga muu asja kohta ka lubanud, mida ta küsinud oleks. No vähemalt tervislike asjade kohta.)

Sünnituse ajal (2003, okt) juhtus nii, et Kats hingas palju-palju naerugaasi ja jäi täis. Nagu templielevant. Ja ühe valdavalt täiskarske naisega võib sellises olukorras igasuguseid imelikke asju juhtuda. Ja medpersonal arvas, et ta peab saama seljasüsti ja siis nad aitavad tal ilusti ära sünnitada.
Mina kui tugi-isik olin vastu. Aga sellest ei lasknud keegi end eriti segada. Kuna mul arstilt ja ämmaemandalt koostööd oodata ei olnud – aga Katsile olin ma ju LUBANUD! - jäi mul üle üks võimalus: saada laps sündima enne, kui Kats opituppa viiakse.
Kui kanderaamiga tohtrid kohale jõudsid, oli meil sünnitus juba alanud. Soe dušš õigel hetkel aitab ikka…
Ja meie saime ühe kinnituse juurde, et kui me oleme koos ja tegutseme kaine peaga koostatud plaani järgi, siis me teeme õigesti.

Kristoferile on tehtud tuberkuloosivaktsiin. Mina pidin tema teisel elupäeval tööle minema ja Kats ei suutnud arstiga vaielda. Hepatiidisüstist keeldus Kats peaaegu reflektoorselt – endise aidsilektorina ei suutnud ta uskuda, et hepatiit teel haiglast koju külge võiks hakata. Esimene allkiri – Kats pidi kinnitama, et vastutab ise oma lapse elu eest. (Et kes seda muudel juhtudel teeb?)
Poisi kaks esimest elukuud tegelesime köha-nohu-rögiseva kurgu ravimisega.
Perearsti kutsusime ka. Tema ütles, et tegu on kopsupõletikuga ja et on vaja haiglasse minna. Ja kirjutas saatelehe peale sooltepõletik. Et laps kindlalt haiglasse vastu võetaks.
Me ei julgenud minna. Et kui haiglas soolikaid hakatakse ravima, siis meie jutt sellest, et “perearst kirjutas niimoodi ainult konspiratsiooni mõttes” kõlaks luuluna. Ja mida veendunumalt rääkida, seda sügavama luuluna. Oli see kurgus krõbisemas mis oli, lahti saime mee, mustsõstra, sibula, küüslaugu ja lahja põdrasamblateega.
Sama perearst veenis meid vaktsineerima tulema. Kunagi 90ndate lõpul olin ajakirjanikuna imikuvaktsiinide teemat uurinud ja mõned nutvad emad olid veel väga hästi meeles. Ja see asi, et imikuvaktsiinidega mängis meie üks riigiamet n-ö vene ruletti. Ja selle asja seotus ühe väga suure välislaenuga. (No kokku ka umbes selline kena romaanimõõtu vandenõuteooria.)
Aga perearst muudkui veenis hoogsalt ja rääkis lastest, kes ilma vaktsiinita ära on surnud.

Ja kuna me ei tee – jälle kokkuleppeliselt – mitte ühtegi asja, mida meile intensiivselt peale surutakse, siis me võtsime aja maha ja otsustasime, et kõigepealt ravime lapse terveks ja siis vaatame selge peaga edasi.

Ja mida rohkem me lapse tervise teemat omavahel arutasime, seda selgemaks sai see, et me usaldame iseendid kõige rohkem.
See ei olnud äkkotsus ega impulsiivne tegutsemine. See kuidagi lihtsalt settis selliseks otsuseks. Settimise aeg oli vaevaline. Kats elas sissepoole vaatamise tähe all. Mina lappasin netti ja raamatuid ja suhtlesin tarkade inimestega, et erinevaid seisukohti koguda ja nende abil enda oma sünteesida. (See on minu järelemõtlemise viis.)
Ja ühel kenal päeval olid meie mõlema seisukohad valmis. Ja ühesugused.

Edasi oli lihtne. Me võtsime sisse jäärapäise “Lihtsalt-ei-luba”-hoiaku, Kats nõudis allkirjalehte – siiamaani pole saanud - ja järgmine kord külastasime perearsti kaheaastase lapsega, et lasteaeda tõend saada. Seal oli kirjas, et “Terve” ja et “Ema keeldub vaktsineerimisest”. Meie meelest passivad need sõnad ühe paberitüki peale päris kenasti.

Muide, me ei ole ideoloogiliselt vaktsineerimise vastu. St et kui poiss tahab tulevikus vaktsiine saada, siis ega me ei keela. Meie otsused kehtivad seni, kuni ta ise oma otsusi ei väljenda.

Üks lõbus lugu ka. Ühe peretuttavast tohtri täiskasvanud tütar luges meile põhjalikult sõnu peale, et “nii ikka ei tohi ja te käitute vastutustundetult jne”. Ja siis pöördus kinnituse saamiseks oma ema poole. Emal oli silmnähtavalt ebamugav ja siis ta lõpuks ütles: “Laps, sa pole mul ise ka kõiki vaktsiine saanud…”