jäingi haigeks...

... issand, kui kummaline... ma pole NII KAUA haige olnud ja nüüd...
eile magasin päeva suuremalt jaolt maha... paar külalist oli ka, nii et ega see minust eriti sõbralikku muljet ei jätnud... a kui vahepeal üles ärkasin, tegin süüa ja vajusin siis jälle kuskile olematusse.
Lasteraamatutest keerulisemat lektüüri näha ei taha...

Täna pole ka palju parem. Vedasin end kohvitassiga õue, linnupesi kiibitsema. Meil on sel aastal tihe asustus:). Siis tuli B, rohisime koos kilemajakese ära ja olingi jälle väsinud.
Paar kirja, paar mõtet... ja jälle on pea tühi.

Kurk valutab... ma köhin öösiti nii palju, et ei maga ennast välja. Päeval pole peale suure väsimuse eriti midagi viga.

Ma mõtlesin välja, miks B. mulle meeldib. Ta on lapsepõlvemälestuse - onu Richardi - moodi. Alatasa joogine ja suitsune, nina viltu peas, ropuvõitu jutt, armastab kõiki loomi ja lapsi ja teab loodusest hästi palju.
Kui ma väike olin, oli onu Richard mu kõige tähtsam sõber. Ehkki ta oli "ürgvana". Ja kui ma sellest kunagi hiljem emale rääkisin, tuli välja, et ta oli "ürgvana" ja "tähtis sõber" ka minu ema lapsepõlves. Temaga sai metsas käia ja ta teadis nii palju. Tööelus oli ta metsavaht olnud (vist), minu lapsepõlves igatahes oli pensionil.
Ja ta käis minuga nendessamades paikades, kus mu emagagi. Küllap rääkis samu juttegi... Võib-olla me sellepärast olemegi emaga nii lähedased, et meil on samad lapsepõlvemälestused. See on mingil seletamatul moel väga liitev.