Saad, kui tahtmisest väsid

Istusin enne aias ja mõtlesin, et vahel saadakse seda, mida tahetakse alles tükk-tükk aega hiljem, siis kui suur tahtmine juba ülegi hakkab minema.
Kui me siia kolisime, tahtsin nii väga, et mul oleks ilus aed. Mitte mingi ajakirja-aed (supermuru ja peened sordid), vaid selline, kus seda-koma-teist õitseks ja mõni maitsev asi kasvaks ja kus oleks lihtsalt hea olla.
Mitte liiga pretensioonikas soov maaelu kohta, eks ole?

Aga see ei olnud sedasorti aed. Meil ei olnud lilli. Ega põõsaid. Oli umbrohi ja prügihunnikud ja klaasikillud. Suur saar ja kolm jalakat olid kenad. (Ja nondegi liikide kohta ütles kadunud Gunnar Aarma, et need pole eriti inimsõbralikud.)
Tundus, et töö ei muuda eriti midagi. Ma ostsin taimi. Ma sain taimi. Ema tõi mitu kilekotitäit. Ellu tõi Saaremaalt suure kastiga. Ma tegin tööd palju rohkem kui praegu. Aga... Ei midagi.
Kõik KADUS kuhugi ära. Nagu muti- või mudaauku.

Mäletan sireliheki istutamist. Ma kaevasin ja tassisin ja kaevasin ja kastsin. Ja tulemuseks olid mingid haledad ripnevate lehtedega vitsad keset tühermaad!
Ma püüdsin olukorrast üle olla. Lõppeks polegi ma mingi aednik. Mu sõbrad on mind armastanud ka pisikeses agulikorteris, keegi ei eeldagi, et mul peaks mõnus aed olema. Ja värskes õhus lõket teha ja veini juua on ikka tore.

Ainult Kats kiitis ja lubas, et varsti on ilus. Ega ma eriti uskuda ei söandanud.

Ja nüüd... Sirelid on üle pea ja hakkavad peatselt õitsema. Õisi tuleb siit ja sealt, eri taimedelt. Salatiained on laual. Ehk saame mõne marja ka, paremal juhul pisut talvekski.
Pirnipuulapsuke on valges õievahus.

Mulle tundub, et võrreldes varasemaga olen palju vähem töötanud. Ja palju rohkem nautinud.

Arenguruumi on muidugi kõvasti, aga üle mitme kevade on mul lisaks perspektiivile veel midagi. See oli mu algusaegade nukker nali, et perspektiiv on ainus, mis meil on.

Siin polnud isegi linde. Nüüd on. Ja palju. Siili veel pole, ilmselt on siin siili jaoks liiga märg. Aga küllap ühel hetkel saame ka siili.

Ma ei söandaks kellelegi soovitada, et lootusetu koha paremaks töötamine on hea kogemus. Aga ma tean, et see on võimalik.
Ja palun mitte valesti aru saada, et ma arvan, et mul on ilgemalt peen ja uhke aed. Absoluutselt mitte. Ainult et mul on siin aina parem olla.
(Ülal kasutatud pilt tuhkurenelatest on laenatud Hansaplanti kodukalt.) Need olid mu kõige esimene aiateemaline sisseost.