Kolmeteistkümnenda Haldja külaskäik

Mõned inimesed on kohutavalt armsad. Nad ei peagi selleks midagi tegema, nad lihtsalt on. Mõjuvad sümpaatsetena veel enne, kui nendega esimene jook joodud saab.

Ja mõned inimesed tekitavad ebalust ja ärevust. Isegi siis, kui neile midagi ette heita ei ole.
Üks sellistest on minu jaoks Kolmeteistkümnes Haldjas, edaspidi siis KH.
Teate ju seda lugu? Sellest haldjast, kelle jaoks kuldseid nõusid ei jagunud ja kes jäi üle. Ehkki ta polnud midagi paha teinud, pigem vastupidi. Ja kes siis kibestus ja kurjaks muutus…
Minu KH teab, et ma mõtlen temast selle muinasjutunimega. Aga ta (vist) ei tea, et on KH ka minu kodus.
Ma ei tea, miks see nii on. Miks mul on tema lähedal selline tunne, et ma vabisen sisemiselt ja et ma käin vahepeal seltskonnast ära hingamisharjutusi tegemas. Et mitte näiteks nutma hakata või midagi teravalt öelda.
Omal moel ta isegi meeldib mulle. (Aga ausalt öeldes ei tea ma ka ühtegi inimest, kes mulle üldse ei meeldiks.) Oleme kunagi tööalaselt seotud olnud ja me saime päris kenasti hakkama. Aga KH meeldib mulle eemalt, nagu film. Et ma võin olla kaugemal ja vaadata ja kui ta tahab, siis sõnakese režii koha pealt kaasa rääkida. Ja kui ta ei taha, siis ei räägi. Ja kui ta ei taha, siis ei vaata üldse.
Minu kodus on ta liiga lähedal.
Intuitsioon ütleb, et ta pole sõbralik külaline. Ja mõistus vaidleb täiega vastu – mul ei ole seda sisetunnet millegagi kinnitada.

Tšernobõli järgsel sügisel oli mul seenetoitudega sama suhe. Ja paar aastat hiljem keeldusin ma Tšernobõlist läbi sõites rongist välja astumast. Hirm oli, ebamäärane ja kraapiv tunne kuskil kõris.
KH-ga suheldes on sama tunne.