Vahepealsest

Kaks päeva Tartus Prima Vistal oli hea lahtiraputus kõigest, mis tavaliselt mu päevi täidab.

“Ma lahkun kodust, viies kaasa enda, et omapäi ei teeks ma pahandust…” kumises Urbide laul kõrvus, kui enne minemist peenraid kastsin ja kõikvõimalikke minemahakkamise eelseid toiminguid tegin. (Kristofer läks kaheks päevaks mu ema juurde. Ja mõningase piinlikkusega pean tunnistama, et tüdrukust, kes võttis oma märsi ja läks, on saanud naine, kes pakib ja sätib. Tüütavuseni.)

Kirjastajaid oli kohal Ikka Seesama Vana Seltskond. Ei midagi uut. Ei midagi üllatavat. Meeldiv rahvas, tegelikult. Veidikese introvertsem kui ajakirjanike seltskond, aga mitte vähem meeldiv.

Marianne Mittag esitles oma uut raamatut “Empaatilised märkused”.

Tavapärast seminari, kus Kaus ja Rooste räägiks, et Sandra Braun ja Barbara Cartland on pahad, sedapuhku ei toimunud. Eelmisel kevadel rääkisid nad seda Prima Vistal. Ja talvel Rahvusramsi üritusel. SAMADE SÕNADEGA. Ju see oli neil peas.

Mulle meeldisid venekeelsed esinejad. Ja eriti Kasahhi luulejata Jerbol Žumagulov, kelle luuletused tekitasid hetkeks mingi teise aja tunde. Minevikus tagasi. Päike lõõskas – mai kohta tavatult tugevalt. Luuletustes oli kirge ja jõudu – tööpäeva kohta tavatult tugevalt. Kui ma kuskilt need tekstid saaks, prooviks võib-olla talvel eesti keelde tõlkida… Aga ma ei söandanud küsida, mõtlesin, et see jätaks liiga pretensioonika mulje. Noh, nagu ma oleks miskine tõlk-inimene. (Absoluutselt ei ole, ausõna. Aga vahest meeldib võõra luulega mängida.) Ja Žumagulovi luules oli midagi, mille ma endas ära tundsin. Kasahstan tuli ka meelde - lõputute raudteedega, pikad rongisõidud Alma-Atasse ja edasi, odava veini maitse, inimeste sõbralikkus, Kasahhi tantsud...

Teine esineja, kes tekitas minus tunde, et katarsis on olemas (mitte segi ajada katarsise endaga, eks ole), oli Ljudmilla Mesropjan. Oh, ja Merca muusikaline projekt HOO oli ka hea.

Rumeenia luuletaja Liliana Ursu meeldis ka. Ja Doris Kareva tõlked tema luulest. Ma ei saa rumeenia keelest aru. Üldse ei saa. Aga ikka tundus, et need luuletused on lähedased. Nii et - müts maha tõlkija ees.

Slavofiilsusele vaatamata hakkab mul vene keel meelest minema. Sest tavaliselt pole mul kellegagi selles keeles rääkida. Peaks hakkama jälle rohkem venekeelset kirjandust või ajakirjandust lugema, aga mul pole eestikeelsegi jaoks aega. Vahepeal sunnin end Äripäeva läbi lugema, et mis ma tast muidu tellin… Ja Sirpi. (Viimane on peatoimetaja vahetusega kaotanud.)

Selleaastane esimene telkimine sai telgitud. Vasula järve ääres, Tartu südalinnast umbes 8 kilomeetrit eemal, kärnkonnade pulmaparadiisi veerel. (Ääretult seksikad ja graatsilised loomad, muide.)

Kaasik oli ülaseid täis ja järvevesi andis lootust, et ujumishooaeg pole enam kaugel.

Seemnekartuli ostsin kah ära. Sort Piret, Jõgeval aretatud. Google´st vaatasin, et päris kenad näitajad. Aga vaatasin siis, kui kotid juba kuuri all.
Nüüd ootan toomingate õidepuhkemist, et siis kartul maha panna. Ja koogipilvi:).

TÄNA, 6. mail on UNEKOTI SÜNNA, mida ta tähistas piknikuga Stroomi metsas.
Mõnus-mõnus-mõnus üritus.

Ja meie saime endale Stromkalt kassi. Ise tuli. Ju tal oli päikesepiste – täie aruga kass nii ei teeks. Kangesti aruka näoga ja suurte kõrvadega. Ja imeilusate suurte roheliste silmadega.
Tahaks väga, et talle meil meeldima hakkaks. Aga veelkord, ma ei ole hea kassipidaja, nii et ega ma väga loota ei julge.