Vaimustunult

ALLES TEISIPÄEVAL ostsin impulsiivostuna külmkapimagneti "Mida rohkem ma inimesi kohtan, seda rohkem meeldib mulle mu koer".
Ma tahtsin, et see oleks mu külmkapil ja vaataks ühele inimesele vastu, kui ta meile vahest külla satub.
Ja TÄNA mõtlen ma, et MILLISEID VÕRRATUID inimesi on maailmas olemas.

Supertänu Valgusekandjale, kes lausus kuldsed sõnad: "Kui vaja, siis ma olen su päästerõngas". Vaatasin pärast kaua-kaua aknast välja ja mõtlesin inimlikust headusest ja hingesuurusest.
Siis otsisin luuletust, mis räägiks headusest. Lappasin mööda Petöfit ja Puškinit - nii palju sobivat, et kõike siia Valgusekandja rõõmustamiseks üles panna oleks ehk kohatu. Ju tal endal samad raamatud. Ja Polevoi proosat kah nagu ei tsiteeri tänapäeval...

Jääb öelda lihtsalt, et ma olen vaimustuses. Ja õnnelik.

Õhus aimub sünnipäeva

JUBA sain oma esimese - ja oh! kui suurepärase - kingituse. Terve saunalava. Minu isa* ISE ehitas!!!!

Õhtul sain kätte. Hommikul käisin ettevaatlikult vaatamas ja katsumas, et kas ikka on alles. Oli. Loomulikult oli - aga ikka on hea tunne üle katsuda.

Kui ma väike tüdruk olin, kandsin kaua aega koolikotis üht puutükki, millele mu isa oli mingid mõõdud peale kirjutanud. Puulõhna ja tema käekirja pärast.

Sünnipäevani, tõsi küll, on veel pisut aega, paar nädalat.

* Üldiselt püüan oma isast rääkides epiteete vältida, kuna need võiksid kohatult kiiresti vahelduda. Aga täna on küll kohane öelda ka seda, et minu SUUREPÄRANE ISA ise ehitas.

Tujutõstjad

Sellest, mis minu jaoks nutuööpäeva tekitas, kirjutan ma kunagi. Võib-olla. Ausõna, see oli tõesti päris jube.
Aga praegu, tänan küsimast, ei taha ma sellest rääkida.

Küll aga jagaksin selliseid hetki, mis tuju heaks teevad.

* Kersti vanade kirjade lugemine. Tõesti vanade – tema noorusajast pärit kirjad reisidelt. Samadest kohtadest, kus minagi käinud olen. Kaukaasiast, Kesk-Aasiast, Venemaa kaunitest kangelaslinnadest. Nutsin ja naersin vahetpidamata, pool ööd. (Pärast eelmise sissekande kirjutamist.) Mõtlesin, et kuulutan Kersti oma isiklikuks kaitsepühakuks. Kristoferi omaks ka. Kats ovatsioonidega ei ühinenud.

* Vesi. Vann aitab alati. Kuum dušš ka.

* Lõhnaküünlad.

* Muusika. Selline, millel on MÕTE SEES. Viimastel päevadel olen kuulanud Rammsteini ja kirikumuusikat vaheldumisi.

* Pärle ja värvilisi kive. Suures koguses.

* Mets. Käisime eile jalutamas. Kristofer ja Lessa käisid lisaks ka ojas solberdamas. Kuigi kõik on hallikaspruun, on metsas ikka hea.

* Lilled. Palju rohelist. Kuna vannitoa aknalaual tundus veel pisut ruumi, kinkisin Katsile paar uut toalille. Enam ei ole. Ruumi.

* Palderjanitinktuuri ostsin ka. Reedel tundus veel, et ma ei suuda telefoniga rääkida, kui mul midagi rahustavat ei ole. Megairw – kukkus välja nii, et ma hoidsin tinktuuripudelit suheldes käes. Sisse võtnud pole tilkagi.

Melanhoolia

Ma ei suuda meenutada, kas ma olen igal hilissügisel melanhoolne. Mõni kord olen kindlasti varemgi olnud.
Praegu olen ka.
Igasuguseid vanu asju tuleb meelde ja see kõik kokku tekitab üsna verilihal tunde.
Väljas sajab ja kõik asjad ajavad nutma.
Lugesin oma kallitele unejutte ja löristasin mõttepausi kohtades tasakesi.
Isegi veini ei julge juua - kardan meeleolu kinnistada.

Ma tean, et see läheb mööda. Elu oma vajadustega tungib peale.
Ma tean ka, KUIDAS see mööda läheb. Ma hakkan midagi tegema - vastumeelselt, vastukarva... Ja siis haarab see, mida ma teen, mu endasse ja ma hakkan seda pärikarva tegema.
Ja siis on juba pisut rõõmu selle töö tulemustest, mitte enam ennistine masendus.

Kui ma melanhooliat joonistaksin, oleks see ajaga rohekaks tõmbunud vaskkarikas. Punase sametiga kaetud laual ja selle sameti purpurvärv oleks kaetud paksu tolmukihiga. Ilmselt on see seotud väljendiga "kannatuste karikas põhjani juua".

Kus, kus on selle karika põhi???

Lahtirebimise võlu

TÄNA sain kirja Organisatsioonilt, kus kunagi tegutsetud sai. Aastat kaheksa või isegi veidi rohkem. Ehk praegu tagasi vaadates neljandik mu elust.
See oli kummaline kogemus.
Inimese suhe organisatsioonidega on natuke sarnane inimese suhetele teiste inimestega. Vähemalt minul on see nii. Ootamatu algus, kirglik jätk, leppimine, kasvamine, arenemine, annad endast, saad vastu, annad rohkem, saad rohkem, annad veel… ja leiad end kusagilt… Ja sellest leidmishetkest alates algab lahku kasvamine. Uuesti iseendaks muutumine. Ilma Organisatsioonita elama õppimine.
Umbes nii see mul oli.
Nendesse aastatesse mahtus hulk tõeliselt imelisi ja suurepäraseid inimesi. Ilma Organisatsioonita poleks ma neid kohanud.
Ja omalt poolt – imelised ja suurepärased, keda varem tundsin, said kah suures jaos Organisatsiooni meelitatud.

Ma õppisin Organisatsioonis tundma ka teistsuguseid toimimisviise. Sain teada, et inimesed võivad olla ahned ja alatud isegi siis, kui see neile kuigivõrd sissegi ei too. Nii… lõbu pärast või kognitiivse katsena.
See oli tõeline avastus. Lehetöös selliseid inimesi ei kohanud – vähemalt toonastes toimetustes polnud mõttetuteks intriigideks aega. Mõttekatekski vist mitte.
Muuhulgas sain ma teada, et inimestevahelistes suhetes on ka allhoovused. Ja et tunnetel on varjundid. Enne ei teadnud ma tunnetestki kuigi palju.
Ausalt öeldes ma ei teagi, mis värvi on minu maailm. Mustvalge või vikerkaarekarva või või rohekat tooni või militaarlaiguline või punaka helgiga. Ilmselt on see nagu parasvöötme ilm – täna üks värv, homme või järgmisel nädalal teine.

Ma sain teada palju uut teiste kohta. Enda kohta ka. Palju head. Omajagu halba ka. Et MILLEKS KÕIGEKS ma VÕIMELINE võin olla.

Kats küsis täna, kui palju see tegelikult temaga seotud oli, et ma end Organisatsioonist lahti tõmbasin. Ütlesin spontaanselt, et suuresti – tänu talle ja eriti Kristoferile tekkis mulle ERAELU.
Ja siis sain aru, et see oli õige. Täpselt nii see kõik oligi.
Kui me Katsiga paar olime, integreerisin ma suhet temaga ja suhet Organisatsiooniga. Ja Kats mahtus neisse “integratsioonimängudesse” täiega. Heas ja halvas.
Aga Kristofer nõudis enamat.
Aega enda ja emme jaoks. Ja – veel rohkem! – aega selleks, et millestki elada oleks.

Ja Organisatsioon muutus aina väiksemaks ja kaugemaks. Kuni enda lõplik lahti tõmbamine oli ainult välja ütlemise küsimus.

TÄNA kutsus Organisatsioon mind juubelile. Juubeldasin natuke ja otsustasin minna. Kuni meenus – ei lähe. On üks teine üritus.
Veidi kahju, aga ei enamat.

PS. Ilmselt tunnevad mitmed sõbrad Organisatsiooni ära. Ärge seda siis siin lahti kirjutage. Teate küll, et ma ei palu seda enda pärast.

Tendentse pereasjades: samasoolised ja laenud

EILE jäigi kirjutamata - nii palju oli muud tegemist. Ehkki sissekande teemagi oli valmis mõeldud.
Nimelt käisin lugu tegemas toimetulekurakustes perede tugiisikute koolitusest ja intervjuud tehes jäi kõrva kaks asja, millest minu arvates senimaani vähe on räägitud.
1. Tugiisiku koolituses räägitakse muuhulgas ka sellest, et pere võib koosneda näiteks kahest mehest või kahest naisest ning et samasoolises peres võib samuti lapsi kasvada.
2. Elu praktilise poole korraldamise juures on eraldi loenguteemaks võlanõustamine. Et kuidas saada hakkama olukorras, kui pere eelarve on lõhki laenatud.
See tähendab seda, et pankade optimistlikud kinnitused, kuidas iga laenujuhtumiga tegeldakse eraldi ning eesti inimene on tark laenaja, ei pruugi vett pidada.

Õpime ahju kütma

TÄNA õpetasin Kristoferile täitsa uue oskuse - õppisime tikku tõmbama ja ahju kütma. Selleni, kuidas suuremat (tikk alla!) ja väiksemat (tikk üles!) leeki saada me veel ei jõudnud. Eks me kütame homme jälle.

See on lahe - aina enam saame mingeid asju KOOS teha. Nõusid pesta või tainast sõtkuda, tolmu pühkida või lilli kasta. Mineku- ja tulekuelevustest rääkimata.

Midagi on LAHTI läinud. Katsi ja minu rollid on teisenenud - teenindaja omast õpetaja omaks. Enam ei ole ainult nii, et "tibukene, üks amps veel ja emme käib pudrulõua lapikesega üle". On "teeme koos, lähme koos...".
Aina rohkem on RÕÕMU.

Reklaamipaus

TÄNA on hea lihtne kirjutada. PÄEVAKAJALINE UUDIS on korraga pereuudis, tööuudis ja lihtsalt tore uudis.
TÄNA tuli trükist vahva looduspiltidega kalender. Idee autor Unekott, pildid umbes pooleks Katsilt ja temalt. (Ma ei ole üle lugenud.) Mõlema pildistaja jaoks enam kui korralik väljakutse, arvan ma.

Et alles jääks, panen kirja ka selle, kuidas me Katsiga tema pilte valisime. Tegu oli NII MEELDIVA tööga, et me lükkasime seda mitu päeva edasi - et head tunnet kauemaks jaguks.
Ja Unekott küsis üha nõudlikumal häälel, et kas neid pilte ikka saab.

Võtsime kõik fotoalbumid ja -kotid ja -karbid kaasa ja läksime ühte lähedalasuvasse kõrtsi. Tellisime suured kohvid ja hommikueined ja asusime lappama. Stiilis, et "see on vist detsember" ja "see äkki mai".
Kodust välja minemise eesmärk oli vähendada emotsioonidele kuluvat aega - aga ilma emotsioonideta ju ei saa. Ikka, et "mäletad neid kilpkonni...", "vaata seda põtra...", "need on NEED lilled!" või "issand, kui VÄIKE ta siin on...!".

See tee, mis me koos läbi oleme käinud, on päris kirju. Tund tunni, mõte mõtte ja seiklus seikluse järel.

Aa, reklaami pidin tegema:).
Küsige poodidest sellist asja nagu "Ilusate hetkede kalender 2007". Te ei pea ostma, kui hind kallis või kui vaja ei lähe.
Aga vaadake ikka, eks!

Kodutüli

Elu mängis kätte tõeliselt intrigeeriva kirjutamisteema – kodutüli! Teema, millest ma olen nii vähe rääkinud ja kirjutanud pole vist kunagi.
Kirjutan wordis ja lubasin Katsile, et talle jääb tsenseerimisvõimalus.

Niisiis. Meie tülid!
Alustuseks tuleb öelda, et vaatamata meie üsna flegmaatilisele väljanägemisele on meil mõlemal temperament olemas. Ja mitte kuigi paksu koore all.
Veidi erinevusi on. Kats plahvatab hõõgumata ja kustub sama kiirelt. Mina võtan enne tükk aega hoogu, siis plahvatan ja kergeid sapiseid torkeid jagub tundideks pärastpoolegi. Kergeid minu arvates. Kats on öelnud, et see on tülide kõige hullem osa.

Me ei ole kunagi tülitsenud millegi pärast, mis meile oluline on. Jõhkralt öeldes – ühelgi meie tülil pole olnud MÕTET. Puuduvad võimumängud, et kelle õigus on õigem ja kelle tõde tõesem.

Aga me tülitseme – veendunult koos oleva paari kohta – päris tihti. Kats arvas, et korra kuus või nii. See teeks siis aastas 12 tüli. Minu meelest on umbes kolmandiku jagu rohkem, aga äkki ma tahan lihtsalt vaielda…

Miks me tülitseme? Ei tea. Lööge või maha, ikka ei tea.

Tänane oopus. Püüan rekonstrueerida.
Loeme Julija reisikirja Hispaaniast.
Kats ohkab: “Kahju, et ma ei saa Hispaaniasse minna…”
Mina: “Miks ei saa?”
Kats: “No ei saa…”
Vaatan Easyjeti kodukat. Tallinn-Berliin 19 eurot, Berliin-Madriid maksimaalselt 25 eurot.
“Võta seljakott ja mine, sinnasõit on seitsesada krooni.”
Mõnda aega arutlusi teemal, kas saab või saa. Mulle tundub, et vaja oleks vestmikku ja ehk kuu aega natuke trenni teha – vähemalt mul oleks seda küll vaja, kui rännutee mägedesse peaks viima.

Ja kuskil selle koha peal oleme me mõtetega teineteisest väga kaugel ja õhus lahvatab kõrgepinge.
Kats süüdistab mind selles, et ma ei lase tal unistada.
Mina süüdistan teda selles, et unistamine mõttega, et “nagunii ei saa, aga unistada ikka võib” on saamatuse kultiveeritum ja kontsentreeritum aste.
Süüdistused lendavad – ikka umbes samal tasemel. Sekka väljendeid, mis tõlketekstis võiksid kanda märget “tõlkimatu”.

Tagantjärele – mis ses tema unistamises halba oli? Või minu vestmiku ja trenni tahtmises?

Kulminatsioonis tormab Kats välja. Kristoferile lasteaeda järele. Ja mina jään koju, sest ahju all on viimane tukk. VIIMANE! Viimased veerand tundi, aga tal on VAJA ilma minuta minna.
Mobiili jätab koju.
See tähendab, et ma ei saa talle helistada ka mitte.
Väljas on sügav pimedus ja mina kaalun tõsimeeli magama heitmist. Ma ei taha ei olla ega mõelda.

Kui nad koju tulevad, poeb Kats mulle kaissu ja ehkki nüüd peaks olema MINU TUND – pärast tema äraolekuteemalist muretsemist, ei suuda mu käed tema peale kunagi pahased olla. Punane juuksepahmakas saab ühe pai teise järel.
Sõnadesse nõrgub sappi veel tükk aega. Minul. Katsi jaoks lõppeb viha kiiresti. Siis on ta kurb. Võib-olla just sellepärast, et mina olen veel tükk aega isemoodi. Natuke skisoidne. Käin ja õiendan ta kallal, siis teen pai ja siis õiendan edasi.

Endast ja kirjutamisest

Mõtlesin, et peaksin tegema n-ö enesedistsipliini kuu - tänasest alates iga päev blogisse üks sissekanne. Muret, et millestki kirjutada poleks, ju ei ole. Pidevalt toimub midagi.
Paraku aga on tempo selline, et blogipidamiseks ei kipu aega jääma. Või noh, see "aja puudumine" on tegelikult üks rumal jutt, aega jagub täpselt selle jaoks, milleks vaja v tahetakse.

Oh, mind mugavat ja laiska! Nüüd ei suuda ma ära otsustada, kas siia praegu kirja pandud read ongi tänane sissekanne (linnuke kirjas!) või pigem ennast distsiplineeriv laualekoputus.

Aeg ja õhtupoolik näitavad:).

Väike abiline

KUI HEA POISS on Kristofer! Kuna ma ei saa ikka veel eriti kummarduda, annab ta mulle põrandalt ja madalalt laualt asju kätte ja aitab laudlina või kattetekki või vaipa siledaks sikutada...
Hästi õnnelikult soe tunne...

Nähtamatud niidid

Ühel üsna tavalisel hommikul sain sõbralt sellise kirja.

Tere hommikust!

Selle kirja kirjutamise põhjus on võibolla veidike jabur, aga nuh... ühesõnaga,
ma tean, et Sa ei ole kunagi eriti arstide juures käija olnud... aga mu nähtud
unenägu oli piisavalt totter, murettekitav ja häiriv, et ma mõtlen, ehk tuleb
kasuks kui Sa lased ennast vabalt valitud arstil üle vaadata... kui Sa muidugi
ei ole arvamusel, et kõiki haigusi on võimalik ravida piisava koguse hea ja
kvaliteetse alkoholiga.

ok, tekitasin Sinus uudishimu ja ühtlasi lähen majast välja asju ajama...

Sõber, olgu öeldud, on pigem praktiline ja rahulik kui hüsteeriline. Konstruktiivne, metoodiline inimene. Kindlasti mitte vihmakass ega hädakraaksuja.
Nojah, loen ja lasen mõttes oma väärtusliku füüsise silme eest läbi. On südames pisteid olnud. On tugitooliinimese ülemõõdus tagumik ja “kõhuvolti mahuks seitse untsi pähkliõli” kui tuhande ühe loo lugusid tsiteerida. Käib mõni inimene vahest närvidele kui ta selle nimel vaeva viitsib näha.
Aga ei miskit sellist, millega arsti manu minna.
Rääkimata sellest, et kui mul mõni tervisemure on olnud (maikuus oli toidumürgitus), olen pöördunud sõbra poole, kes valis oma erialaks psühhiaatria. No muig… Ei lähe nagu selle jutuga, et vaata, mis mulle kirjutati ja vaata mind palun läbi.

Küsisin igaks juhuks vastu, et mis mul siis unes viga oli…

Unenäos oli Sul vähk, mis oli alguse saanud mingisugusest kühmus Su kukla peal,
millele Sa ei olnud tähelepanu pööranud ja mis oli kiiresti levinud üle terve
keha... Oleksin nagu kõigepealt rääkinud arstiga, kellelt küsisin, mida siis see
tegelikult tähendab ja tema ütles, et kui kevadel aedvilja maha külvad, siis
sügisel Sa seda ei korista. Siis istusime Sinuga diivanil, Sa nutsid ja näitasid
neid kohti käte peal, kus kasvaja oli laikudena nahale välja jõudnud.

Vaatasin oma käsi. Ports vanu arme. Ühe tekitajaks aegadetagune suhtekaaslane, kes praegu on mu hea sõber ja ülejäänute autorlus kuulub üheda toreda luuletaja koerale. Ei midagi traagilist.
Viskasin teema peast välja.

Ohhh, ja KUIDAS ma eile öösel neid kirju meenutasin. Mida iganes ma oma seljaga valesti ei olnud teinud, keeldus see minuga igasugusest koostööst.
Ma ei saanud astuda ega istuda, pikali olles ei saanud pöörata ja jalad kah ei liikunud. Nagu ümber kukkunud kilpkonn!
Nutsin lahinal – tundus, et see öö ei lõpe iial.
Saate aru, traagika on selles, et mugavat asendit pole olemas.

Lahenduseks ON kvaliteetne alkohol: kastanimunad piirituses, retsepti sain kunagi ammu Unekoti suurepäraselt targalt isalt. Pluss lambanahk selja vastas.
Liigun juba harjavarrest kinni hoidmata. Päeva esimesel poolel nimelt luukasin majas ringi nagu väike nõid muistegi.

Ja kirja saatnud sõbrale – punktike ettenägelikkuse eest ja tänud hoiatamast.

Mõtlesin, et kuni inimeste vahel sellised väikesed nähtamatud niidikesed alles on, seni oleme me elus – üksiti ka haavatavad ja õnnealtid.
Sellepärast ma selle loo siia paningi.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

Laulusõnu teate ilmselt isegi:).
Mul on selle pardipojaga tublisti sarnasust - oma isiklike asjade ajamine on sellisel tasemel, et ma pole sel sügisel veel sokipoodi jõudnud:(
Enamikku, mida vaja, saan ju paremal juhul kodust lahkumata - artikleid, pilte... käsikirju... muidu toredaid kirju... Toidu võtan sahvrist või külapoest, veinipudeli vahetevahel samuti. Kristoferi lasteaed on üks koht, mis mu kodust välja veab.
Aga sokipoodi tee peale ette ei jää.

Homme sõidan Tartusse, intervjuule ja konverentsile. Villased sokid matkasaabastes, sest muid sokke mul pole:))).

Ja see tundub NII NALJAKAS.

Aga üldiselt on hea olla. Moonika sõitis ka täna koju, seekordne külaskäik kestis nädala.
A sel oli põhjust ka - ta sai elukaaslaselt peksa ja ma ei tahtnud teda enne minema lasta, kui nägu konditsioonis ja šoki kõik faasid läbi põetud.
Nägu sai korda. Moonika leppis peksjaga ära. (Millega ma üldse rahul pole - punktike kurjuse ja vägivalla kasuks.) Aga Kats ütleb - ja ilmselt põhjendatult - et see on hea-kurja printsiibilise vaatamata õige otsus. Hoiavad mõlemad advokaadiraha ja tublisti närve kokku. Tõsi ta on, mees peksis, Moonika lõi noaga...