Kodutüli

Elu mängis kätte tõeliselt intrigeeriva kirjutamisteema – kodutüli! Teema, millest ma olen nii vähe rääkinud ja kirjutanud pole vist kunagi.
Kirjutan wordis ja lubasin Katsile, et talle jääb tsenseerimisvõimalus.

Niisiis. Meie tülid!
Alustuseks tuleb öelda, et vaatamata meie üsna flegmaatilisele väljanägemisele on meil mõlemal temperament olemas. Ja mitte kuigi paksu koore all.
Veidi erinevusi on. Kats plahvatab hõõgumata ja kustub sama kiirelt. Mina võtan enne tükk aega hoogu, siis plahvatan ja kergeid sapiseid torkeid jagub tundideks pärastpoolegi. Kergeid minu arvates. Kats on öelnud, et see on tülide kõige hullem osa.

Me ei ole kunagi tülitsenud millegi pärast, mis meile oluline on. Jõhkralt öeldes – ühelgi meie tülil pole olnud MÕTET. Puuduvad võimumängud, et kelle õigus on õigem ja kelle tõde tõesem.

Aga me tülitseme – veendunult koos oleva paari kohta – päris tihti. Kats arvas, et korra kuus või nii. See teeks siis aastas 12 tüli. Minu meelest on umbes kolmandiku jagu rohkem, aga äkki ma tahan lihtsalt vaielda…

Miks me tülitseme? Ei tea. Lööge või maha, ikka ei tea.

Tänane oopus. Püüan rekonstrueerida.
Loeme Julija reisikirja Hispaaniast.
Kats ohkab: “Kahju, et ma ei saa Hispaaniasse minna…”
Mina: “Miks ei saa?”
Kats: “No ei saa…”
Vaatan Easyjeti kodukat. Tallinn-Berliin 19 eurot, Berliin-Madriid maksimaalselt 25 eurot.
“Võta seljakott ja mine, sinnasõit on seitsesada krooni.”
Mõnda aega arutlusi teemal, kas saab või saa. Mulle tundub, et vaja oleks vestmikku ja ehk kuu aega natuke trenni teha – vähemalt mul oleks seda küll vaja, kui rännutee mägedesse peaks viima.

Ja kuskil selle koha peal oleme me mõtetega teineteisest väga kaugel ja õhus lahvatab kõrgepinge.
Kats süüdistab mind selles, et ma ei lase tal unistada.
Mina süüdistan teda selles, et unistamine mõttega, et “nagunii ei saa, aga unistada ikka võib” on saamatuse kultiveeritum ja kontsentreeritum aste.
Süüdistused lendavad – ikka umbes samal tasemel. Sekka väljendeid, mis tõlketekstis võiksid kanda märget “tõlkimatu”.

Tagantjärele – mis ses tema unistamises halba oli? Või minu vestmiku ja trenni tahtmises?

Kulminatsioonis tormab Kats välja. Kristoferile lasteaeda järele. Ja mina jään koju, sest ahju all on viimane tukk. VIIMANE! Viimased veerand tundi, aga tal on VAJA ilma minuta minna.
Mobiili jätab koju.
See tähendab, et ma ei saa talle helistada ka mitte.
Väljas on sügav pimedus ja mina kaalun tõsimeeli magama heitmist. Ma ei taha ei olla ega mõelda.

Kui nad koju tulevad, poeb Kats mulle kaissu ja ehkki nüüd peaks olema MINU TUND – pärast tema äraolekuteemalist muretsemist, ei suuda mu käed tema peale kunagi pahased olla. Punane juuksepahmakas saab ühe pai teise järel.
Sõnadesse nõrgub sappi veel tükk aega. Minul. Katsi jaoks lõppeb viha kiiresti. Siis on ta kurb. Võib-olla just sellepärast, et mina olen veel tükk aega isemoodi. Natuke skisoidne. Käin ja õiendan ta kallal, siis teen pai ja siis õiendan edasi.