Tujutõstjad

Sellest, mis minu jaoks nutuööpäeva tekitas, kirjutan ma kunagi. Võib-olla. Ausõna, see oli tõesti päris jube.
Aga praegu, tänan küsimast, ei taha ma sellest rääkida.

Küll aga jagaksin selliseid hetki, mis tuju heaks teevad.

* Kersti vanade kirjade lugemine. Tõesti vanade – tema noorusajast pärit kirjad reisidelt. Samadest kohtadest, kus minagi käinud olen. Kaukaasiast, Kesk-Aasiast, Venemaa kaunitest kangelaslinnadest. Nutsin ja naersin vahetpidamata, pool ööd. (Pärast eelmise sissekande kirjutamist.) Mõtlesin, et kuulutan Kersti oma isiklikuks kaitsepühakuks. Kristoferi omaks ka. Kats ovatsioonidega ei ühinenud.

* Vesi. Vann aitab alati. Kuum dušš ka.

* Lõhnaküünlad.

* Muusika. Selline, millel on MÕTE SEES. Viimastel päevadel olen kuulanud Rammsteini ja kirikumuusikat vaheldumisi.

* Pärle ja värvilisi kive. Suures koguses.

* Mets. Käisime eile jalutamas. Kristofer ja Lessa käisid lisaks ka ojas solberdamas. Kuigi kõik on hallikaspruun, on metsas ikka hea.

* Lilled. Palju rohelist. Kuna vannitoa aknalaual tundus veel pisut ruumi, kinkisin Katsile paar uut toalille. Enam ei ole. Ruumi.

* Palderjanitinktuuri ostsin ka. Reedel tundus veel, et ma ei suuda telefoniga rääkida, kui mul midagi rahustavat ei ole. Megairw – kukkus välja nii, et ma hoidsin tinktuuripudelit suheldes käes. Sisse võtnud pole tilkagi.