Nähtamatud niidid

Ühel üsna tavalisel hommikul sain sõbralt sellise kirja.

Tere hommikust!

Selle kirja kirjutamise põhjus on võibolla veidike jabur, aga nuh... ühesõnaga,
ma tean, et Sa ei ole kunagi eriti arstide juures käija olnud... aga mu nähtud
unenägu oli piisavalt totter, murettekitav ja häiriv, et ma mõtlen, ehk tuleb
kasuks kui Sa lased ennast vabalt valitud arstil üle vaadata... kui Sa muidugi
ei ole arvamusel, et kõiki haigusi on võimalik ravida piisava koguse hea ja
kvaliteetse alkoholiga.

ok, tekitasin Sinus uudishimu ja ühtlasi lähen majast välja asju ajama...

Sõber, olgu öeldud, on pigem praktiline ja rahulik kui hüsteeriline. Konstruktiivne, metoodiline inimene. Kindlasti mitte vihmakass ega hädakraaksuja.
Nojah, loen ja lasen mõttes oma väärtusliku füüsise silme eest läbi. On südames pisteid olnud. On tugitooliinimese ülemõõdus tagumik ja “kõhuvolti mahuks seitse untsi pähkliõli” kui tuhande ühe loo lugusid tsiteerida. Käib mõni inimene vahest närvidele kui ta selle nimel vaeva viitsib näha.
Aga ei miskit sellist, millega arsti manu minna.
Rääkimata sellest, et kui mul mõni tervisemure on olnud (maikuus oli toidumürgitus), olen pöördunud sõbra poole, kes valis oma erialaks psühhiaatria. No muig… Ei lähe nagu selle jutuga, et vaata, mis mulle kirjutati ja vaata mind palun läbi.

Küsisin igaks juhuks vastu, et mis mul siis unes viga oli…

Unenäos oli Sul vähk, mis oli alguse saanud mingisugusest kühmus Su kukla peal,
millele Sa ei olnud tähelepanu pööranud ja mis oli kiiresti levinud üle terve
keha... Oleksin nagu kõigepealt rääkinud arstiga, kellelt küsisin, mida siis see
tegelikult tähendab ja tema ütles, et kui kevadel aedvilja maha külvad, siis
sügisel Sa seda ei korista. Siis istusime Sinuga diivanil, Sa nutsid ja näitasid
neid kohti käte peal, kus kasvaja oli laikudena nahale välja jõudnud.

Vaatasin oma käsi. Ports vanu arme. Ühe tekitajaks aegadetagune suhtekaaslane, kes praegu on mu hea sõber ja ülejäänute autorlus kuulub üheda toreda luuletaja koerale. Ei midagi traagilist.
Viskasin teema peast välja.

Ohhh, ja KUIDAS ma eile öösel neid kirju meenutasin. Mida iganes ma oma seljaga valesti ei olnud teinud, keeldus see minuga igasugusest koostööst.
Ma ei saanud astuda ega istuda, pikali olles ei saanud pöörata ja jalad kah ei liikunud. Nagu ümber kukkunud kilpkonn!
Nutsin lahinal – tundus, et see öö ei lõpe iial.
Saate aru, traagika on selles, et mugavat asendit pole olemas.

Lahenduseks ON kvaliteetne alkohol: kastanimunad piirituses, retsepti sain kunagi ammu Unekoti suurepäraselt targalt isalt. Pluss lambanahk selja vastas.
Liigun juba harjavarrest kinni hoidmata. Päeva esimesel poolel nimelt luukasin majas ringi nagu väike nõid muistegi.

Ja kirja saatnud sõbrale – punktike ettenägelikkuse eest ja tänud hoiatamast.

Mõtlesin, et kuni inimeste vahel sellised väikesed nähtamatud niidikesed alles on, seni oleme me elus – üksiti ka haavatavad ja õnnealtid.
Sellepärast ma selle loo siia paningi.