Lahtirebimise võlu

TÄNA sain kirja Organisatsioonilt, kus kunagi tegutsetud sai. Aastat kaheksa või isegi veidi rohkem. Ehk praegu tagasi vaadates neljandik mu elust.
See oli kummaline kogemus.
Inimese suhe organisatsioonidega on natuke sarnane inimese suhetele teiste inimestega. Vähemalt minul on see nii. Ootamatu algus, kirglik jätk, leppimine, kasvamine, arenemine, annad endast, saad vastu, annad rohkem, saad rohkem, annad veel… ja leiad end kusagilt… Ja sellest leidmishetkest alates algab lahku kasvamine. Uuesti iseendaks muutumine. Ilma Organisatsioonita elama õppimine.
Umbes nii see mul oli.
Nendesse aastatesse mahtus hulk tõeliselt imelisi ja suurepäraseid inimesi. Ilma Organisatsioonita poleks ma neid kohanud.
Ja omalt poolt – imelised ja suurepärased, keda varem tundsin, said kah suures jaos Organisatsiooni meelitatud.

Ma õppisin Organisatsioonis tundma ka teistsuguseid toimimisviise. Sain teada, et inimesed võivad olla ahned ja alatud isegi siis, kui see neile kuigivõrd sissegi ei too. Nii… lõbu pärast või kognitiivse katsena.
See oli tõeline avastus. Lehetöös selliseid inimesi ei kohanud – vähemalt toonastes toimetustes polnud mõttetuteks intriigideks aega. Mõttekatekski vist mitte.
Muuhulgas sain ma teada, et inimestevahelistes suhetes on ka allhoovused. Ja et tunnetel on varjundid. Enne ei teadnud ma tunnetestki kuigi palju.
Ausalt öeldes ma ei teagi, mis värvi on minu maailm. Mustvalge või vikerkaarekarva või või rohekat tooni või militaarlaiguline või punaka helgiga. Ilmselt on see nagu parasvöötme ilm – täna üks värv, homme või järgmisel nädalal teine.

Ma sain teada palju uut teiste kohta. Enda kohta ka. Palju head. Omajagu halba ka. Et MILLEKS KÕIGEKS ma VÕIMELINE võin olla.

Kats küsis täna, kui palju see tegelikult temaga seotud oli, et ma end Organisatsioonist lahti tõmbasin. Ütlesin spontaanselt, et suuresti – tänu talle ja eriti Kristoferile tekkis mulle ERAELU.
Ja siis sain aru, et see oli õige. Täpselt nii see kõik oligi.
Kui me Katsiga paar olime, integreerisin ma suhet temaga ja suhet Organisatsiooniga. Ja Kats mahtus neisse “integratsioonimängudesse” täiega. Heas ja halvas.
Aga Kristofer nõudis enamat.
Aega enda ja emme jaoks. Ja – veel rohkem! – aega selleks, et millestki elada oleks.

Ja Organisatsioon muutus aina väiksemaks ja kaugemaks. Kuni enda lõplik lahti tõmbamine oli ainult välja ütlemise küsimus.

TÄNA kutsus Organisatsioon mind juubelile. Juubeldasin natuke ja otsustasin minna. Kuni meenus – ei lähe. On üks teine üritus.
Veidi kahju, aga ei enamat.

PS. Ilmselt tunnevad mitmed sõbrad Organisatsiooni ära. Ärge seda siis siin lahti kirjutage. Teate küll, et ma ei palu seda enda pärast.