Melanhoolia

Ma ei suuda meenutada, kas ma olen igal hilissügisel melanhoolne. Mõni kord olen kindlasti varemgi olnud.
Praegu olen ka.
Igasuguseid vanu asju tuleb meelde ja see kõik kokku tekitab üsna verilihal tunde.
Väljas sajab ja kõik asjad ajavad nutma.
Lugesin oma kallitele unejutte ja löristasin mõttepausi kohtades tasakesi.
Isegi veini ei julge juua - kardan meeleolu kinnistada.

Ma tean, et see läheb mööda. Elu oma vajadustega tungib peale.
Ma tean ka, KUIDAS see mööda läheb. Ma hakkan midagi tegema - vastumeelselt, vastukarva... Ja siis haarab see, mida ma teen, mu endasse ja ma hakkan seda pärikarva tegema.
Ja siis on juba pisut rõõmu selle töö tulemustest, mitte enam ennistine masendus.

Kui ma melanhooliat joonistaksin, oleks see ajaga rohekaks tõmbunud vaskkarikas. Punase sametiga kaetud laual ja selle sameti purpurvärv oleks kaetud paksu tolmukihiga. Ilmselt on see seotud väljendiga "kannatuste karikas põhjani juua".

Kus, kus on selle karika põhi???