Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

Laulusõnu teate ilmselt isegi:).
Mul on selle pardipojaga tublisti sarnasust - oma isiklike asjade ajamine on sellisel tasemel, et ma pole sel sügisel veel sokipoodi jõudnud:(
Enamikku, mida vaja, saan ju paremal juhul kodust lahkumata - artikleid, pilte... käsikirju... muidu toredaid kirju... Toidu võtan sahvrist või külapoest, veinipudeli vahetevahel samuti. Kristoferi lasteaed on üks koht, mis mu kodust välja veab.
Aga sokipoodi tee peale ette ei jää.

Homme sõidan Tartusse, intervjuule ja konverentsile. Villased sokid matkasaabastes, sest muid sokke mul pole:))).

Ja see tundub NII NALJAKAS.

Aga üldiselt on hea olla. Moonika sõitis ka täna koju, seekordne külaskäik kestis nädala.
A sel oli põhjust ka - ta sai elukaaslaselt peksa ja ma ei tahtnud teda enne minema lasta, kui nägu konditsioonis ja šoki kõik faasid läbi põetud.
Nägu sai korda. Moonika leppis peksjaga ära. (Millega ma üldse rahul pole - punktike kurjuse ja vägivalla kasuks.) Aga Kats ütleb - ja ilmselt põhjendatult - et see on hea-kurja printsiibilise vaatamata õige otsus. Hoiavad mõlemad advokaadiraha ja tublisti närve kokku. Tõsi ta on, mees peksis, Moonika lõi noaga...