Rokitüdrukud

Natuke tööd, natuke blogiringi... Ja avastasin, et Ieska on oma salablogis mulle rokitüdruku tunnustusmärgi eraldanud.
Tegu on naisblogijate omavahelise tunnustusviisiga, selle saajal on õigus (või tungiv soovitus) see omakorda viiele edasi anda.
Aitäh Ieskale, ja head lennutuult tiibade alla.
Jaaa... Minu rokiblogisoovitus oleks siis järgmine...
5 on vähe, ütlen ma teile, ebaõiglaselt vähe... Mu blogirull on ka liiga lühike, aga viis... Uuuhhhh!
Okei... Minu rokiblogisoovitused siis... 6 tuleb täis. 5 kirjutistele, 1 piltidele mõeldes.

Tiia - sajaga rokitibi:)
Kaja - sest ta on julge, huvitav ja aus.
Teine Kaja - head vaatenurgad, hea tekst.
Stepiloom - head lood käidust ja nähtust.
Kati - blogi nagu naisteajakiri:). Ainult et parem.
Unekott - kirjutab küll vähe, aga pildistab palju. Ja huvitavalt.

8.15 – kiidetud olgu…

Ma ei saa mitte millelegi pihta, paks udu katab mõtlemise ja tundmise…
Ei, ei ole pohmellis, ei ole narkouimas, ei ole pidu pannud. Haige ka ei ole.
Üritan lapse režiimis püsida.

Meie lapsel on uus lasteaed. Oma külas. Sõimeaeg ja suure kütusekulu aeg (lastesõim oli kodust 14 km) on möödas. Käime “suurte laste lasteaias” nagu ma Kristoferile ütlesin. Ta on selle üle uhke ja see tundub olevat päris tore lasteaed. No nagu maal ikka – rohelist muru ja õunapuu ja vähe lapsi ja… No ei kaeba, ühesõnaga.
Ainult et millegipärast – minu suhtumine: millegi äraneetu, kolm korda äraneetu pärast – on lasteaia kodukorras rida, et lapsed peavad 8.15 kohal olema.
Rääkisin eile sellest kasvatajaga. Et miks? Et miks ma tal kodus kõhtu täis ei või sööta ja siis poole kümneks tulla – õppetöö alguse ajaks?
Ja sain vastuseks, et kodus süüa võib anda (aitäh, jah), aga 8.15 tulek on vajalik sellepärast, et 8.30 võtavad lapsed ringi ja tänavad Maad ja Päikest. Ja et see aitab lastekollektiivil ühte kasvada.
Mnjah. Maa ja Päikese vastu pole mul midagi. Ja kasvavale noorele mehele ei tee režiim ja kollektiivsus kah kurja.
… Aga mina?
7.00 …., ….., ….., …., ärka üles…” Katsi hääl kostab nagu läbi udu. Unenägu jääb poolelt regivärsilt pooleli. Kohvi lõhn. Kohvi maitse. Mingi vestlus…
7.45 Tasa-tasa koputan sõrmeotsaga Kristoferi otsaette, nii ärkab hing kõige kiiremini. Oli üks südamlik Tšehhi raamat “Vanaema”, seal öeldi nii. Ja see toimib ka, kusjuures.
7.48 Duši all. “Külma ei tohi…”, “Tulist ei tohi…” Poiss saab värskeks. Minu silmad jäävad pesemata.
7.55 Riided on mõlemal seljas. Kuidas, ei mäleta. Aga kus sandaalid on…?
7.58 Unemänguasi lõunauneks kaasa. Koer. Ei-ei, mitte Lessa, võtame ikka pehme koera. Lessa on pehme, arvab Kristofer. Aga vaata, kui kena see on…
8.01 Astume välja. Kaasas kaisukoer ja kaisumadu. Päike. Vihm. Vikerkaar. Korraks tundub mulle, et hommiku märkamisel on oma võlud. Aga ainult korraks.
8.16 Kasvataja näitas Kristoferile lehvitamise akent. (Ausalt, nad on päris armsad vist…)

9.43 Ma pole ikka veel hommikule ja maailmale pihta saanud…

Kiidetud olgu Maa. Kiidetud olgu Päike. Pater noster, qui es in caelis, sanctificetur nomen tuum. … ja Muhamed on tema prohvet. Oo, üllas Taara, kauneim jumalannade hulgas…

Lihtsalt hetki

Hommikukohvi juures on nii jahe, et meenuvad kunagi kevadel õue tõstetud toalilled.
Mis neist - üleüldse - saanud on?
Jah, ma olen näinud jasmiinipõõsast kõrgemale pürgivat kummipuuoksa ja korra Lessa peale silmini solvunud olnud, kui ta kallad* ära sõi. (No ei viitsinud loom heinaisu peale tulles kaugemale minna…) Mõnel kuumal suvepäeval olen ämbriga vett läigatanud.
Ja see on kõik. On nad elus?
On.
Veidike räsitud moega, aga kõvasti kasvanud ja elujõudu täis. Nagu… Ma ei teagi, võib-olla nagu matkajad rännuteelt naastes…
Kui nad kõik verandal on, tabab mind kahtlus, et maja jääb vist väikseks.
Õnneks veel mitte. Vaatame, mis talvel saab, kui ma elamise jälle natuke koomale tõmban.
Toas on džungli hõngu. Kõik need suvevihmasid ja torme ja päikest nautinud taimed sirutavad ja kohendavad end, jagavad muljeid ja klatšivad.
Neid on kuulda.
Peaaegu.

--------------------
Ühel hilislõunasel hetkel kerin end kirjutamise vahel tugitooli kerra ja panen silmad kinni. Kui jääkski nii…
Kevadeni.
Lumikellukeste õitsema hakates tõuseks tasakesi üles, sirutaks kangeks jäänud selga, keedaks tassi kohvi ja läheks istuks kevadisse päikeselaiku.
Aga sinnamaani…
“…
…
võib-olla undki näha…”

--------------------
Õhtul sajab vihma.
Seisan õues ja korjan arooniaid. Vihmavesi ja punane marjamahl voolavad mööda käsi, lehed kleepuvad pihku ja randmetele.
Ei ole õnnelik. Ei ole kurb. Ei ole mitte mingit tunnet.
Peale selle, et ma tean Suure Maailma kõiki saladusi. Eriti neid, mis kunagi sõnadesse ära ei mahu.

----
* Aga nad kasvasid uued. Kallad, ma mõtlen.

Puudest

Käes ja sees!
Tahtsin välja rehkendada, palju maksab ühe ruutmeetri pinna kütmine talvel ja kuus. Jäin selle taha toppama, et mina arvestaksin köetavaks pinnaks nende ruumide põrandapindade summa, kus on küttekolle, aga Kats arvas, et sisse tuleks arvestada ka esikud, kuhu ringi liikudes ja uksi avades soe välja läheb.
Samas, välisukse lahti tegemisel läheb soe ju õue ka? Ja on ju selline väljend nagu "köetav pind"? Teab ehk keegi, kuidas seda arvutatakse?

Hapuks minev eneseanalüüs

Tiiu tellis minu kümne hea ja Kati viie halva omaduse avamise. Käin juba mitu päeva ringi ja tegelen muude tegemiste vahel eneseanalüüsi ja hea-halva mõistete tõlgendamisega.
Nüüd kirjutan jutukese ära, enne kui teema peas hapuks läheb.
Ma sain nende teemade üle mõeldes teada, et
a) ma ei tunne ennast.
Ma ei tea, millised on minu omadused. Mul on kerge rääkida sellest, mida ma oskan või mida ma olen kogenud.
Isegi sellest, mida ma tunnen.
Aga olemine? Kus on see, milline ma olen ALATI OLNUD ja see, milline ma olen PROOVINUD OLLA? Ja see, millist MULJET ma püüan jätta?
Jumala eest, ei tea. Uhke oleks öelda, et ma eelistan olemist näimisele - tsitaat Evelyn Sepa ühest intervjuust - , aga kuidas seda öelda, kui ma neil kahel asjal alati vahetki ei tee.
b) ma ei tea, mis on hea ja mis on halb.
Goethe on "Faustis" selle mõttekäigu hulga paremini kirja pannud, nii et ma ei hakka siin pingutamagi.

Mõned isiklikud näited heast ja halvast.
Tugev kontsentratsioonivõime oleks justkui hea? Aga sellega kaasnev teatav mühaklikkus kõige ümbritseva suhtes?
Sama lugu eesmärkidele pühendumisega. Millal selle kohta sobiks väljend “silmaklappidega”?
Olulise ja vähem olulise eristamisvõime on hea, eks? Aga vähem oluliseks tunnistatu positsioonilt vaadates?
Minu jaoks on lojaalsus väga oluline. Ma olen ise lojaalne oma lähedastele ja ootan seda ka nendelt. Kusjuures lojaalne olla ei saa "vähem" või "rohkem". Seda kas ollakse või ei olda.
Aga millal saab lojaalsusest käsupõhisus?
Kas pikk kannatus on hea või halb? Aga võime selle – ükskord, pika-pika aja järel – katkedes inimene igavesest ajast igavesti inimeste listist maha kustutada? (Võrdluseks ja kujundiks: “Saaresinise” peegel.)

Omadustega on üks mure veel. Mille või kellega võrreldes? Mõnega võrreldes olen liikuv nagu gasell stepis, mõnega võrreldes laisk nagu karu koopas. Mõnega võrreldes olen ma altruistlik ja lahke, mõnega võrreldes absoluutne misantroop.
Muide, laiskus, mis peaks olema justkui halb, on teistpidi oskus puhata, enesetaastamisvõime:). Seega puruhea omadus:).

Kunagi ammu sai tehtud litsentseeritud isiksuseteste. Need annavad võrdluse n-ö keskmiste inimestega, nii et testitav saab teada, kus ta mingil võõraste inimeste skaalal asub.
Testid on kuskil kultuurikihtide sügavuses, meeles on, et suhtlusvalmidust oli vist 90 punkti sajast ja riskivalmidust 96 sajast.
On need head või halvad omadused?
Veel üks nüanss - mis mahub puuduvatesse punktidesse? Riskivalmiduse puhul – need 4 punkti olen ma VÄGA ETTEVAATLIK LOOM.
Sama suhtlusvalmiduse puhul: neil kümnel juhul sajast olen ma autistlik lojus, koorde sulgunud elukas, kes naudib oma kõva kooriku taga loksuvat turvalist põhjamuda.

Niisiis, Kati ja Tiiu, ma jäin Teile vastuse võlgu.
Seetõttu ei delegeeri ma seda küsimustikku ka edasi: kes aga soovi tunneb, noppigu üles ja avagu end. Ma luban, et ma loen huviga.

Miks mulle mu töö niiväga meeldib?

Sest see on nii ilus.
Nii hell, nii sõbralik, nii luksuslik ja nii armas.

... Oli üks kevadtalve päikselisi pühapäevi. Käisime Katsi ja Kristoferi ja Lessaga metsas kevade tuleku märke otsimas.
Tulime tagasi, sõime. Kristofer läks lõunauinakule, mina vaatasin posti läbi.
Suur pruun ümbrik, mullikilest mõnusalt pehme. Sees päevinäinud narmendav kaust. Selle vahel trobikond luuletusi. Ja mõned pildivisandid.
Istusin köögis oma pika laua taga, jõin piimaga kohvi. Päikeselaik valgus aknast sisse ja talvekülmad tundusid mööda saama hakkavat.
Lugesin luuletusi. Mõtlesin, et osa sellest päikeselaigust tuleb neist. Ja et kui need välja anda, siis jagub päikeselaigutunnet rohkematele inimestele...

Üleeile tulid need trükist. Eile tulid minu juurde need roosid.

No kes siis sellist tööd ei armastaks:).

(Ülal oleva foto tegi Unekott.)

Tähtpäevade tuules

Head taasiseseisvumispäeva kõigile!
Kati blogis oli küsimus, et kas me seda Eestit tahtsime... No ilmselt ei tahtnud - detailideni ei kujuta keegi ette, mis elu tuua võib. Aga vaieldamatult - hullem oleks ka võinud olla. Isegi palju hullem.
Sõnavabadust on, raamatud ilmuvad, igaüks võib endale oma ajalehe luua... Vähemalt virtuaalsegi.
Tööd jagub kõigile ja jääb ülegi. Haridus on väärtustunud, aga mitte hüsteeriliselt üleväärtustatud... Tervisest räägitakse ka aina enam - ja mitte ainult tibivõtmes. Külad ja väikelinnad on praegu imeilusad ja õisi täis - inimesed loovad enda ümber ilu...
Lollust ja lolle ei kaota ükski riigikord, seega ei saa neid ka riiklikuks probleemiks pidada.
Nii et jah, sama kena Eestit edaspidisekski.

*
Lõviemand tänab kõiki, kes ta sünnipäeva meeldejäävaks aitasid muuta ja vabandab V. ees, kelle kutse mingil põhjusel - ilmselt valesti kirjutatud aadressi tõttu - tagasi põrkus.

Tule ikka mu rõõmude juurde...

Esmalt tänusõnad Tiiule, kes algatas niisuguse imevahva teema - 8 õnnefaktorit. Siin siis minu omad.

1. Jumalik rulett ehk õnnelikud juhused.
See on mu suurim armastus. Tänu jumalikule ruletile on mul PERE ja KODU, TÖÖ ja SÕBRAD. Kõik sellised märksõnad, mis vääriksid peatükkide kaupa kirjutamist sellest, MIKS MA NEID NII VÄGA armastan.
Tänu jumalikule ruletile olen ma mina ise – mõtlemisvõime ja tervis ja kõik muu isiklik sõltub minu meelest juhustest rohkem kui millestki muust.

2. Loodus.
Olgu selleks mäed või vesi, lilleaas või õievahus magnoolia, ääretu ürgmaastik või kivide vahelt vabadusse kasvav roheline varrejupp – kui silm näeb, siis hing laulab.

3. Inimeste loodu.
Jaa, mulle meeldib inimeste loodu tihtipeale rohkem kui inimesed ise. See ei ole eriti viisakas, aga ma rõhutan, et kui see peaks olema probleem, siis see on minu, mitte teiste probleem.
Ma võin inimeste loodut lõpmatuseni enesesse ahmida, selle hõõguses konte soojendada ja mõtteid koguda. Olgu see kirjandus või muusika või filosoofia või kunst või arhitektuur või näitlemine või interpretatsioon – kui see minuga haakub, hinges resoneerub, siis olen ma õnnelik. Vabatõlge Kantist: “Tähistaevas mu pea kohal ja moraalikoodeks minu sees täidavad mu kustumatu rõõmuga.”

4. Inimesed ise.
Siin on lood palju kahetisemad. Ma armastan LÄHEDASI inimesi. Aga kes parajasti lähedal on, see sõltub jälle juhustest.
Näiteks võib pika rongireisi ajal saada tõeliselt lähedaseks talunaine kuskilt Siberi põlislaane tagant. Enne pole näinud, enam kunagi ei näe – aga nädal aega on ta lähim inimene.

5. Adrenaliin.
Ma armastan väljakutseid. Miski minus hakkab tukslema ja värisema, kõik meeled tõmbuvad pingule, risk annab tohutult jõudu, nii vaimset kui ka füüsilist.
Väljakutse võib olla füüsiline. Kas ujun üle? Kas kõnnin läbi? Kas ronin üles? (Või siis alla?)
Või vaimne. Kas veenan kedagi milleski? Kas räägin fataalse otsuse teinud inimese ümber? Kas saan teadmislünkadele vaatamata viie? Kas lahendan olukorra, kuigi mul pole selle lahendamiseks vajalikke osiseid? Kas teen peedist pesumasinale trumli?

5. Teel olek.
Seda ma lausa jumaldan. Teel tulevad kõige paremad mõtted, sõlmuvad seosed ja sünnivad otsused. Kui ma tea, mida ma tegema pean, lähen ma teele. Kõndides, autostopiga, autoga, rongiga, lennukiga… Vahet pole.

6. Rahu ja meditatsioon.
Vaikus, enesesse vaatamine, lihtsalt olemine… Ma arvan, et siia pole rohkem sõnu vaja.

7. Üllatused.
Sentimentaalsele hingele vaatamata olen ma üsna skeptiline. Ja kui keegi (miski) osutus paremaks, kui ma kahtlustasin, olen ma üllatunud. Ja selle üle lõpmata õnnelik.

8. See tunne, et “Ma tegin selle ära!”
Erineb väljakutsetundest tugevalt. See on lõpetatud tunne. Üle pühitud tahvel. Kausta pühitud dokumendid. Saabastest välja võetud jalad. Seljast heidetud kott… Ilmunud… Müüdud… Korras!
Omalt poolt veeretaksin pallikese Unekotile, Jutale, Stepiloomale, Ieskale, Valgusekandjale… Ja kõigile teistele, kes tahaksid kulutada veidi aega sellele, et kirja panna, mis nad rõõmsaks muudab. Sest rõõmu jagamine on veel üks lapselikult õnnelikuks tegev toiming.

Nädalavahetuse märkmed ja lõhnad

REEDE oli see päev, kus töönädala lõppemine mind suisa eufoorilise rõõmuga täitis. Kristofer läks vanaema juurde ja meie Katsiga olime KAHEKESI.

SEIKLEMA!!!

Keerasime autonina lõuna poole, Deivi avas Setumaal Räpinas näituse.
Ja siis korraldas oma taluõuel saunaka telklaagriga...
... ja siis läksime me laupäeva hommikul Peipsi kallastel toimuvat elu uudistama ja käisime kordi ujumas ja Henrik Visnapuu kunagist töökohta vaatamas (muinsusemärgiga sildi tagant lootsime midagi pisut enamat kui mälestustahvliga korterelamu) ja vanausuliste kirikutes ja igasugu ilusates kohtades ja sõitsime Kavastus parvega ja varusime Varnja ja Kasepää vanainimeste käest päikesepaistel kuivatud sibulaid ja eriti tugeva maitsega küüslaukusid...
Hulganisti väikesi lahedaid hetki - just selliseid, mis hiljem tagasi vaadates teevad ühe päeva kordumatuks teiste päevade hulgas ja ühe suve teiste suvede hulgas.
Tagasi jõudes ootas meid laadung hoidistamist. "Koos köögis" on ka üks meie märksõnu - igasugune tükeldamine ja pipra või suhkru lisamine on koos kõige mõnusam.
Punktiks nädalavahetusele sai koos Kristoferi ja vanaemaga meres ujumas käimine.

... Kirjas. Alles. Sügistormides või talvetuiskudes hea meenutada.
Kati kirjutab ka suvemoosidest ehk elamuste hoidistamisest.

Paneks lõhnad ka kirja...

Nõiavitsad ja raudrohi.
Peipsi vesi ja vetikad.
Järvekarbid ja märjad kivid.
Jõevesi.
Teetolm.
Viiruk.
Küpsed marjad ja köögiviljad.
Kibuvitsamarjad.
Pipraterade purustamine ja basiilikulehed.
Värskelt pressitud õunad ja arooniad.
Märg koer.
Kuum küüslaugukaste.
Kange kohv.
Armastus elu vastu. (See ON lõhn...)

LÄBI...

... see nädal!!!!
Ajasin suve-elevuses, huvitavate tööde ja inimeste virrvarris nädalad sassi ja pidin ühe muidu üsna rahuliku töö rekordilise kiirusega ära tegema.
Sisuliselt nii, et esmaspäeva hommikul kell kaheksa istusin arvuti ette, haarasin telefoni ja hakkasin pihta.
Nüüd on valmis!
Väsind loom, aga õnnelik loom...

Öine paadimatk ja päevased rabajärved

On selliseid toredaid inimesi, kelle nime telefoniekraanil nähes tead, et “nüüd võib tulla mõni lahe ettepanek”. Üks sellistest helistas, et “lähme öösel paadimatkale!”
Sai mindud. Marsruudi valisime Soomaale, Karuskoselt Saarisoole. Esiteks hää tuttav jõgi ja põnev teada saada, milline ta öösel on, teiseks… Nojah, sel kandil on erinevaid võlusid.
Paat libises kaldast lapsukese meeleheitliku kisa saatel – “Tahan koju! Ei taha paati!”. Ostsin lapse natukese maiusega ära ja saimegi alata.

Sume, soe ja mõnus… Vähemalt kell üheksa õhtul. Tasapisi läks jahedamaks, kuu tõusis, nähtavus varieerus. Kohati selline, et sõua nagu mustas kotis, kohati selline, et kuuvalgel võiks ajalehte lugeda. Vähemalt pealkirju.
Teine paatkond oli varustatud taskulampidega, mina olin selle kaasavõtmisest keeldunud. Ühtlases looduslikus valguses (või selle puudumises) on mul kergem näha. Filosoofiliselt – süütad valguse, tekitad varjud…
Pealegi ei ole Eestimaal mitte kunagi päris pime. On tähed, kuu, peegeldab miski midagi. Õnneks oli eile kuiv ja selge ka.
Vahepeal nägime inimesi. Ilmselt päevased matkajad, kes ööseks laagrisse jäänud või muidu grüünesse pidutsema tulnud. “Elämä on laiffi”, skandeeris üks noormees väsimatult.

Sellistes olukordades on mul väga kerge kõiki inimesi armastada. Paadiga mööda sõites või kaldal istudes ja paatidele lehvitades, rongis istudes või rongidele järele vaadates… Umbes nagu Exuperie “Öises lennus”.
Imeilus öö… Viimane kui veetaim tundus olevat hõbedaga üle valatud, kuu tekitas täiesti-täiesti lummusliku tunde, jõe ääres oli hobuseid ja linde ja nahkhiiri ja vist ka kopraid. Vaikne, mõnus… Sõudes oli tunne, nagu liiguks taevas ja paat seisaks paigal.
Kinnitasin end pilguga tähtede külge ja sõudmine muutus meditatsiooniks, Katsi komandovorm “Natuke vasakule – aitab! , natuke paremale – aitab!” läks ööhäältega ühte, lapsuke magas paadipõhjas õndsat ööund, vahepeal liikus paadis brändipudel, vahepeal võileib, siis kulgesime jälle ainult ööhäälte saatel…
Sõudevahetused, et kellelgi liiga külm ei hakkaks, siis sai täitsa midagi tegemata taevasse vahitud. Isegi kuu pääle ulguda ei tahtnud, ainult vaadata…

Kella kolmeks olime Saarisool. Olin enne mõelnud ja ahvatlenud, et läheks rappa kõndima või ujuma või… aga väsimus nõudis oma.
Tagantjärele mõtlesin, et oleksin ju võinud kööki hiilida ja lahke peremehe uneajal kohvi keeta, aga see on tagantjärele tarkus.
Ja siis koju ja siis magama ja ärgates oli ikka veel tunne, et kott on peas. Aastad pole enam need, irvitas Kats…

Päris üles ärkasin alles siis, kui kodukandi rabajärve äärde ujuma sõitsime. Lessakesele kompensatsiooniks, sest tema-kullake jäi ju paadimatkast ilma. Lustisime tükk aega mõtte juures, kuidas Lessa paadis kopratantsu oleks tantsinud – niuniuniu-plärts või nii.

Ja nüüd banaanikala, vahuvein värskelt korjatud marjadega ja jäätis.
On suvi, mu head, suvi! Armastuse ja soojuse aeg.

Samast ööst kirjutab ka Stepiloom.

Kodud ja igatsused

Viieteistkümnendast kahekümne kuuenda eluaastani polnud mul koduteemaga iial ühtegi probleemi. Kus õhtu, seal öömaja. Kus sõbrad, seal pidu. Kus raamat, seal rahu. Millises geograafilises punktis see aset leidis, milline oli sisse- või väljavaade - mul ükskõik.
Suhetega seevastu oli igavesti keeruline: ühega olen, teist tahan, kolmandaga on ka miskit õhus. Piirdunuks see siis alati kolmega...:). Alailma midagi kripeldas ja kratsis, hõõgus ja säras, muutis rahutuks ja pani luuletama, jooma ning lolli juttu ajama.
Nüüd on suhete osas rahu. Hing on õnnelik ja Dickinsoni meenutades "uks sulgunud".

Koduteema koorub aga kihtide kaupa ja teeb natuke napakaks.

Kolm päeva olin ma vanemate korteris Tallinnas ja igatsesin koju nii, et see igatsus kriipis igas mu mõttesopis.
Kodu... Kodu hääled ja -vaikus, põrandate naksatused ja harjunud pildid. Tooli tekstuur ja padja lõhn, arvutiekraani kaldenurk ja valged koerakarvad vaiba veeres. Köögist ma ei räägigi! Ma võin kottpimedas mistahes söögi valmis teha kui ma kodus olen... Ja ritsikate saagimine meeldib mulle tuhat korda rohkem kui autode möödavool.
... Siis tulin ma KOJU TAGASI. Tassikese kohvi järel komandeerusime Katsiga Viljandisse RP-le autorieksemplare viima.
Kui me juba Viljandis olime, helistasin emale, kes oli parajasti Lapsepõlvelinnas külas. Mis see kuuskümmend kilti enam, läksime ka.
*
Lapsepõlvelinnas läks mu oma kodu suisa meelest ära... Käisin oma vanas heas järves ujumas, rippusin vana paadisilla küljes, kõõlusin hüppetornis ja luurasin hiljem Lapsepõlvekodu aia taga.

Kas ma saan sellest kunagi üle?

Mis hinnaga? Kas surun ennast ja oma soove alla, kuni igatsus mu hinges ära kustub? Või lõhun Kristoferi lapsepõlvemälestused ära ja tekitan järgmise põlvkonna, kelle hinges Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel haiget tegev süvik on?
Veel üks asi. Ma ARMASTAN meie praegust kodu. Tindiplekini põrandal ja rohkem veel.
Ja see teeb kõik palju raskemaks.