Öine paadimatk ja päevased rabajärved

On selliseid toredaid inimesi, kelle nime telefoniekraanil nähes tead, et “nüüd võib tulla mõni lahe ettepanek”. Üks sellistest helistas, et “lähme öösel paadimatkale!”
Sai mindud. Marsruudi valisime Soomaale, Karuskoselt Saarisoole. Esiteks hää tuttav jõgi ja põnev teada saada, milline ta öösel on, teiseks… Nojah, sel kandil on erinevaid võlusid.
Paat libises kaldast lapsukese meeleheitliku kisa saatel – “Tahan koju! Ei taha paati!”. Ostsin lapse natukese maiusega ära ja saimegi alata.

Sume, soe ja mõnus… Vähemalt kell üheksa õhtul. Tasapisi läks jahedamaks, kuu tõusis, nähtavus varieerus. Kohati selline, et sõua nagu mustas kotis, kohati selline, et kuuvalgel võiks ajalehte lugeda. Vähemalt pealkirju.
Teine paatkond oli varustatud taskulampidega, mina olin selle kaasavõtmisest keeldunud. Ühtlases looduslikus valguses (või selle puudumises) on mul kergem näha. Filosoofiliselt – süütad valguse, tekitad varjud…
Pealegi ei ole Eestimaal mitte kunagi päris pime. On tähed, kuu, peegeldab miski midagi. Õnneks oli eile kuiv ja selge ka.
Vahepeal nägime inimesi. Ilmselt päevased matkajad, kes ööseks laagrisse jäänud või muidu grüünesse pidutsema tulnud. “Elämä on laiffi”, skandeeris üks noormees väsimatult.

Sellistes olukordades on mul väga kerge kõiki inimesi armastada. Paadiga mööda sõites või kaldal istudes ja paatidele lehvitades, rongis istudes või rongidele järele vaadates… Umbes nagu Exuperie “Öises lennus”.
Imeilus öö… Viimane kui veetaim tundus olevat hõbedaga üle valatud, kuu tekitas täiesti-täiesti lummusliku tunde, jõe ääres oli hobuseid ja linde ja nahkhiiri ja vist ka kopraid. Vaikne, mõnus… Sõudes oli tunne, nagu liiguks taevas ja paat seisaks paigal.
Kinnitasin end pilguga tähtede külge ja sõudmine muutus meditatsiooniks, Katsi komandovorm “Natuke vasakule – aitab! , natuke paremale – aitab!” läks ööhäältega ühte, lapsuke magas paadipõhjas õndsat ööund, vahepeal liikus paadis brändipudel, vahepeal võileib, siis kulgesime jälle ainult ööhäälte saatel…
Sõudevahetused, et kellelgi liiga külm ei hakkaks, siis sai täitsa midagi tegemata taevasse vahitud. Isegi kuu pääle ulguda ei tahtnud, ainult vaadata…

Kella kolmeks olime Saarisool. Olin enne mõelnud ja ahvatlenud, et läheks rappa kõndima või ujuma või… aga väsimus nõudis oma.
Tagantjärele mõtlesin, et oleksin ju võinud kööki hiilida ja lahke peremehe uneajal kohvi keeta, aga see on tagantjärele tarkus.
Ja siis koju ja siis magama ja ärgates oli ikka veel tunne, et kott on peas. Aastad pole enam need, irvitas Kats…

Päris üles ärkasin alles siis, kui kodukandi rabajärve äärde ujuma sõitsime. Lessakesele kompensatsiooniks, sest tema-kullake jäi ju paadimatkast ilma. Lustisime tükk aega mõtte juures, kuidas Lessa paadis kopratantsu oleks tantsinud – niuniuniu-plärts või nii.

Ja nüüd banaanikala, vahuvein värskelt korjatud marjadega ja jäätis.
On suvi, mu head, suvi! Armastuse ja soojuse aeg.

Samast ööst kirjutab ka Stepiloom.