Lihtsalt hetki

Hommikukohvi juures on nii jahe, et meenuvad kunagi kevadel õue tõstetud toalilled.
Mis neist - üleüldse - saanud on?
Jah, ma olen näinud jasmiinipõõsast kõrgemale pürgivat kummipuuoksa ja korra Lessa peale silmini solvunud olnud, kui ta kallad* ära sõi. (No ei viitsinud loom heinaisu peale tulles kaugemale minna…) Mõnel kuumal suvepäeval olen ämbriga vett läigatanud.
Ja see on kõik. On nad elus?
On.
Veidike räsitud moega, aga kõvasti kasvanud ja elujõudu täis. Nagu… Ma ei teagi, võib-olla nagu matkajad rännuteelt naastes…
Kui nad kõik verandal on, tabab mind kahtlus, et maja jääb vist väikseks.
Õnneks veel mitte. Vaatame, mis talvel saab, kui ma elamise jälle natuke koomale tõmban.
Toas on džungli hõngu. Kõik need suvevihmasid ja torme ja päikest nautinud taimed sirutavad ja kohendavad end, jagavad muljeid ja klatšivad.
Neid on kuulda.
Peaaegu.

--------------------
Ühel hilislõunasel hetkel kerin end kirjutamise vahel tugitooli kerra ja panen silmad kinni. Kui jääkski nii…
Kevadeni.
Lumikellukeste õitsema hakates tõuseks tasakesi üles, sirutaks kangeks jäänud selga, keedaks tassi kohvi ja läheks istuks kevadisse päikeselaiku.
Aga sinnamaani…
“…
…
võib-olla undki näha…”

--------------------
Õhtul sajab vihma.
Seisan õues ja korjan arooniaid. Vihmavesi ja punane marjamahl voolavad mööda käsi, lehed kleepuvad pihku ja randmetele.
Ei ole õnnelik. Ei ole kurb. Ei ole mitte mingit tunnet.
Peale selle, et ma tean Suure Maailma kõiki saladusi. Eriti neid, mis kunagi sõnadesse ära ei mahu.

----
* Aga nad kasvasid uued. Kallad, ma mõtlen.