Hapuks minev eneseanalüüs

Tiiu tellis minu kümne hea ja Kati viie halva omaduse avamise. Käin juba mitu päeva ringi ja tegelen muude tegemiste vahel eneseanalüüsi ja hea-halva mõistete tõlgendamisega.
Nüüd kirjutan jutukese ära, enne kui teema peas hapuks läheb.
Ma sain nende teemade üle mõeldes teada, et
a) ma ei tunne ennast.
Ma ei tea, millised on minu omadused. Mul on kerge rääkida sellest, mida ma oskan või mida ma olen kogenud.
Isegi sellest, mida ma tunnen.
Aga olemine? Kus on see, milline ma olen ALATI OLNUD ja see, milline ma olen PROOVINUD OLLA? Ja see, millist MULJET ma püüan jätta?
Jumala eest, ei tea. Uhke oleks öelda, et ma eelistan olemist näimisele - tsitaat Evelyn Sepa ühest intervjuust - , aga kuidas seda öelda, kui ma neil kahel asjal alati vahetki ei tee.
b) ma ei tea, mis on hea ja mis on halb.
Goethe on "Faustis" selle mõttekäigu hulga paremini kirja pannud, nii et ma ei hakka siin pingutamagi.

Mõned isiklikud näited heast ja halvast.
Tugev kontsentratsioonivõime oleks justkui hea? Aga sellega kaasnev teatav mühaklikkus kõige ümbritseva suhtes?
Sama lugu eesmärkidele pühendumisega. Millal selle kohta sobiks väljend “silmaklappidega”?
Olulise ja vähem olulise eristamisvõime on hea, eks? Aga vähem oluliseks tunnistatu positsioonilt vaadates?
Minu jaoks on lojaalsus väga oluline. Ma olen ise lojaalne oma lähedastele ja ootan seda ka nendelt. Kusjuures lojaalne olla ei saa "vähem" või "rohkem". Seda kas ollakse või ei olda.
Aga millal saab lojaalsusest käsupõhisus?
Kas pikk kannatus on hea või halb? Aga võime selle – ükskord, pika-pika aja järel – katkedes inimene igavesest ajast igavesti inimeste listist maha kustutada? (Võrdluseks ja kujundiks: “Saaresinise” peegel.)

Omadustega on üks mure veel. Mille või kellega võrreldes? Mõnega võrreldes olen liikuv nagu gasell stepis, mõnega võrreldes laisk nagu karu koopas. Mõnega võrreldes olen ma altruistlik ja lahke, mõnega võrreldes absoluutne misantroop.
Muide, laiskus, mis peaks olema justkui halb, on teistpidi oskus puhata, enesetaastamisvõime:). Seega puruhea omadus:).

Kunagi ammu sai tehtud litsentseeritud isiksuseteste. Need annavad võrdluse n-ö keskmiste inimestega, nii et testitav saab teada, kus ta mingil võõraste inimeste skaalal asub.
Testid on kuskil kultuurikihtide sügavuses, meeles on, et suhtlusvalmidust oli vist 90 punkti sajast ja riskivalmidust 96 sajast.
On need head või halvad omadused?
Veel üks nüanss - mis mahub puuduvatesse punktidesse? Riskivalmiduse puhul – need 4 punkti olen ma VÄGA ETTEVAATLIK LOOM.
Sama suhtlusvalmiduse puhul: neil kümnel juhul sajast olen ma autistlik lojus, koorde sulgunud elukas, kes naudib oma kõva kooriku taga loksuvat turvalist põhjamuda.

Niisiis, Kati ja Tiiu, ma jäin Teile vastuse võlgu.
Seetõttu ei delegeeri ma seda küsimustikku ka edasi: kes aga soovi tunneb, noppigu üles ja avagu end. Ma luban, et ma loen huviga.