Kodud ja igatsused

Viieteistkümnendast kahekümne kuuenda eluaastani polnud mul koduteemaga iial ühtegi probleemi. Kus õhtu, seal öömaja. Kus sõbrad, seal pidu. Kus raamat, seal rahu. Millises geograafilises punktis see aset leidis, milline oli sisse- või väljavaade - mul ükskõik.
Suhetega seevastu oli igavesti keeruline: ühega olen, teist tahan, kolmandaga on ka miskit õhus. Piirdunuks see siis alati kolmega...:). Alailma midagi kripeldas ja kratsis, hõõgus ja säras, muutis rahutuks ja pani luuletama, jooma ning lolli juttu ajama.
Nüüd on suhete osas rahu. Hing on õnnelik ja Dickinsoni meenutades "uks sulgunud".

Koduteema koorub aga kihtide kaupa ja teeb natuke napakaks.

Kolm päeva olin ma vanemate korteris Tallinnas ja igatsesin koju nii, et see igatsus kriipis igas mu mõttesopis.
Kodu... Kodu hääled ja -vaikus, põrandate naksatused ja harjunud pildid. Tooli tekstuur ja padja lõhn, arvutiekraani kaldenurk ja valged koerakarvad vaiba veeres. Köögist ma ei räägigi! Ma võin kottpimedas mistahes söögi valmis teha kui ma kodus olen... Ja ritsikate saagimine meeldib mulle tuhat korda rohkem kui autode möödavool.
... Siis tulin ma KOJU TAGASI. Tassikese kohvi järel komandeerusime Katsiga Viljandisse RP-le autorieksemplare viima.
Kui me juba Viljandis olime, helistasin emale, kes oli parajasti Lapsepõlvelinnas külas. Mis see kuuskümmend kilti enam, läksime ka.
*
Lapsepõlvelinnas läks mu oma kodu suisa meelest ära... Käisin oma vanas heas järves ujumas, rippusin vana paadisilla küljes, kõõlusin hüppetornis ja luurasin hiljem Lapsepõlvekodu aia taga.

Kas ma saan sellest kunagi üle?

Mis hinnaga? Kas surun ennast ja oma soove alla, kuni igatsus mu hinges ära kustub? Või lõhun Kristoferi lapsepõlvemälestused ära ja tekitan järgmise põlvkonna, kelle hinges Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel haiget tegev süvik on?
Veel üks asi. Ma ARMASTAN meie praegust kodu. Tindiplekini põrandal ja rohkem veel.
Ja see teeb kõik palju raskemaks.