Räägime ajast!

Mida teie teete, et ennast distsiplineerida? Et enese loodud ajagraafikus püsida? Et vajalike asjadega valmis saada?

Eile helistas mulle üks sõbratar ja teatas, et hakkab kasutama sellist meetodit: iga nädala lõpul saadab mulle kirja oma uue nädala eesmärkidega. Ja kui ta neid täita ei suuda, maksab mulle reedel sada krooni.
No näis, kas see aitab teda.

Eriilmeliste tööde vahel orienteerumine on ka minu jaoks tükk tegemist. Tavaliselt on mul korraga käsil üks kuni mõni toimetatavat käsikirja, jooksev kirjavahetus koostöökaaslastega, veidi müügi organiseerimist ja üks igakuine ajaleht.
Kodust ja perest praegu ei räägi, nende suhtes poleks aus neid tööde nimistusse mahutada. Tööelu ja koduelu vahel balansseerimine on täitsa eraldi teema.

* Üks suurepärane võte on salatöötamine varahommikuti või öösiti. Vahel tundub, et ainult tänu sellele ma midagi valmis saangi.
* Käsikirjade seisukohalt on arukas alati üht käekotis kaasas kanda. Kus ka mõttetu ootepaus peaks tekkima, muutub see kohe mõttekaks ja teretulnuks.
* Sedelid tööde nimistuga on head siis, kui teha on palju lühikest ajakulu nõudvaid töid, millede puhul on oht, et miski läheb meelest ära. (Nt fotode hankimine erinevate lugude juurde või lühikeste tekstide toimetamine.)
* Tööd prioriteetide järgi nimekirja. Väga hea võte, aga nimekirjavälised asjad pole alati teadlikud, et nad väljas on ja trügivad sisse.
* Ise kirjutamise ajaks tempokas muusika mängima. See ei lase kätel aeglasi liigutusi teha. (Teiste tekstide puhul pole tulemus hea, mõte läheb liiga vabaks ja vead jäävad kahe silma vahele.)
* Väikeste ajaraiskajate suhtes on mul ambivalentne suhtumine. Üks osa minust ütleb, et need tuleks kiiresti ära teha (korraldada, helistada, vastata jne), et siis muuga edasi minna. Teine osa minust aga tahaks heita need vasakut kätt kõrvale, et keskenduda SP-le (Suur Põhiülesanne). Rakendan üht ja teist vaheldumisi, vahel ka valesti.
* Kui aeg enda jaoks, siis aeg enda jaoks. Loba-aeg, vanniaeg, lugemisaeg, uneaeg... Aga see on ka juba hoopis teine teema.

Veinitegemine, vol 1

"Marjad puruks ja käärima."
"Ei, mahl aurutajaga välja..."

See oli päris algus. Esimene seisukoht kuulub mulle, teine Katsile. Igas peres on oma kombed. Kõik head ja austusväärsed.

Emaaaa!!!!!

"Marjad puruks tampida ja siis käärima... Oot, las isa räägib..."
"Marjade purustamiseks on spetsiaalne vändaga agregaat, ma annan sulle kasutada. Ja korja marjad koos kobaravarte ja natukese lehtedega. Ja lase neil kaks päeva lihtsalt seista, et nad kerge käärimise sisse võtaks."

Ma ei tea, mis mul arus oli, aga ma otsustasin oma isa soovitust mööda teha. Võib-olla soov korra isa-tütre koostööd proovida.
Meie puhul see ei tööta, ma võiks selle juba selgeks saada.
See agregaat kiilus kinni. Kui ma vaikselt vandudes teda kolmandat korda lahti harutasin, sain aru, et mul tuleb jääda nende meetodite juurde, mida ma tunnen. Agregaadid pole minu rida.

"Kerge käärimise sisse võtnud" marju puhastades vandusin vahepeal päris kõva häälega.

Lapsepõlvest pärit suur veinitampimise nui on vist lapsepõlve maha jäänud. Pisikese pudrunuiaga tambiks ma neid marju jõuludeni.

Jalad puhtaks ja...
Esimene samm oli külm.
Meie pere veinitraditsioon hakkab selline olema.

Nüüd veel kaks päeva käärimist. Või isegi kolm.

Vananaistesuvi

Kummaline väljend, kas pole?
Kas vanad naised on üürikese viivu veel sellised nagu vananaistesuve ilmad?

Minu vananaistesuvenädalavahetus möödus nii: laupäeval oli heinategu ja pühapäeval korjasime punaseid sõstraid.
Heinategu tähendas seda, et mulle toodi jäneste talvehein - pärast mida on mul paari jänest veel vaja, et see kevadeks söödud saaks - ja me muudkui tassisime ja pakkisime seda heina.
Ja sõstrajutuga tuli Veskivanamees. Et temal talvejagu moosi-mahla olemas, tulgu ma korjama.
Nii armas... Tegin talle esimesest portsust sõstrakoogi, tema varus korjajatele kaks pudelit "Vana Tallinna". (Idee oli hea. Maitse oli kohutav!)

Mind aga ootab ees veinitegu. Iseseisvas elus esimene. Nooremana olen vanaema kõrval assisteerinud.
Kui hakkama saan, jagan kogemusi. Veini ka! Kui ei saa hakkama, jagan ainult kogemusi.

Liigikaaslastest

Kahes toredas blogis, kus mulle vahest lugemas-lobamas meeldib käia, keeb vaidlus. Üks daamidest lasi oma kassil pulmarõõme nautida, teine hõõgub murest üleliigsete loomalaste pärast.

Jäin mõtlema oma suhte üle loomadega. Koerainimene olen märksa enam kui kassiinimene, ehkki oma kassi eest läheks läbi tule, vee ja vasktorude.
Aga kõige lemmikumad elusolendid on liigikaaslased. Nad on lihtsalt kõige huvitavamad, kõige loovamad. Kirjutavad tekste, maalivad pilte, loovad muusikat, elavad teiste loodut läbi ja sellele kaasa. Ja see haarab. Rohkem kui loomade elu, ehkki sedagi tundide kaupa mõnuga jälgin.

Kui loometasandilt välja vaadata ning sotsiaalhädadesse süüvida, siis hädas liigikaaslast oskan ehk kraad paremini aidata kui hädas teise liigi esindajat. Ja see on mulle ka kraad olulisem. Kui kõrvuti on nälgiv laps ja nälgiv koer (mõlemad võõrad), söödan mõlemal kõhud täis. Koera jätan ilmselt saatuse hooleks – tõi saatus minu, toob veel kellegi, kes süüa annab – nälgiva lapse (või täiskasvanu) mure aga tuleks lahendada pisut laiemapinnaliselt kui tükk vorsti või konserv. Juhul, kui ta tahab, et keegi tal seda lahendada aitab. Loomalt ei saa sedagi küsida – et tahad sa oma elus midagi muuta. (Oki, Triibikult jah küsisin mitu korda üle, et oled sa, loomake, ikka kindel, et linnakassist maakassiks tahad saada, kuni loom (tüdinult?) “Mäu!” ütles ja autosse ronis.
Aga temast sai OMA KASS. See tähendab, et minu jaoks on ta kõigist maailma kassidest kõige olulisem.
Ja olulisem, kui võõrad liigikaaslased. Nagu oma pere ja sõpruskonna inimesed on KÕIGE TÄHTSAMAD INIMESED, ja siis igasugused muud inimesed on lihtsalt tähtsad ja toredad. Aga mitte KÕIGE… (Ja muidugi, kui mõni inimene ikka tükk aega ja tungivalt "küsib", siis ühel hetkel n-ö kustutan ta liigikaaslaste nimekirjast. Aga selleks on vaja päris tublisti vaeva näha.)

Ma loodan, et kui igaüks leiab üles kellegi, kes tema jaoks VÄGA TÄHTIS on, siis on maailm neid väga tähtsaid täis ja kõigil on hea. Ja see kehtib nii inimeste kui ka loomade kohta.
Ja kui siis jaguks veel veidi sõbralikkust nendegi suhtes, kes pole kõige olulisemad, aga kellega teed ristuvad, siis oleks maailm üks päris armas koht…

Kartul võetud!

EILEÕHTUSE SEISUGA kartulid üleval. Jehhuuuu!!!! Ja emale aitäh! Lubas tulla appi Kristoferi hoidma, tegelikult aga aitas kartulid üles võtta. Kommentaariga, et laps hoiab end vao kõrval ise.
Tõsi ta oli.

Tohletanud tulbisibul varjab uut kevadet

Imeline on looduse ringkäik... Istutasin üleeile õhtul mõned juurikad maha. Ehk on kevadeks elus... Lillepeenrast leidsin tulbisibula - sellise rääbaka ja tohletanud ja pehmevõitu. Kes teab, oleksin teise ehk äragi visanud, nii rääbakas nägi välja. Siis aga nägin, et mugula südamiku lähedal on mikroskoopiline roheline viirg. Uue lehe algus järgmiseks kevadeks.
Linnas tähendas sügis mulle garderoobi täiendamist soojemate asjadega, külmenevat kodu ja hirmu talve ees. Siin on sügis nagu sahvririiul, käin ja korjan. (Ja ikka on aial perspektiive hulga rohkem kui saavutusi, aga noid viimaseidki on juba.)

Mis värvi on usaldus?

Kummaline fenomen inimeste vahelises suhtluses on usalduse tekkimine.
Olen usaldama hakkamisse elus mitut moodi suhtunud, proovinud mingit põhimõtet või klišeed välja kujundada. Pole eriti õnnestunud.
Üks oli see, et "mitte kedagi usaldada". Aga see ei ole hea, see on külm ja väsitav.
Üks oli "usaldus avansiks" st usaldada, kuni haiget tehakse. Aga see on kah sihuke... ebameeldiva asja ootamine. Mitte eriti hea tunne.

Nüüd on kuidas kunagi. Vaatan inimest. Või loen ta teksti. Püüan aru saada, mida ta öelda tahab. Kas ta on "pigem hea kui halb maailma vastu" ning kas ta on "pigem tark kui rumal".
Ja et mida mu sisetunne ütleb. Ja et miks ta nii ütleb.
Teiste arvamus on selles faasis üsna kahetise tähendusega. Uudishimu ajendab kuulama, sisetundele aga on teiste arvamus vaid häirivaks infomüraks, mistõttu inimese tunnetamine, vaikne mõttetasandil piidlemine rohkem aega võtab.
Esimene mulje võib olla õige. Aga seda ei saa esimese mulje hetkel ära otsustada.

... Enamasti olen ma enda tunde välja selgitamisega nii ametis, et ei jõua mõelda sellele, mis mulje ma ise jätan. (Aga see on ka vähem tähtis.)
Ja siis, kui keegi ütleb mulle, et usaldab mind - või teeb midagi, mis on selle ütlemisega võrdne või enamgi - olen ma padujahmunud. Kuidas ja millal ta mind usaldama hakkas???
Korraga on mitu tunnet - rõõmu ja uhkust, aga ka natuke hirmu. Et kui ma nüüd kogemata teen midagi valesti, siis ta äkki saab sellepärast haiget, et mind enne usaldama hakkas, kui asja selgeks mõtles.

EILE oli selle hea tunde koht, et ma olin ühest vanast mehest niimoodi aru saanud, nagu tema oli tahtnud - aga mitte öelnud - et ma temast aru saaksin.
Korraks oli selline tunne, nagu oleks õhk väikesi linde täis ja palju lilli õitseks ümberringi.

Otsustasin selle tunde siia kirja panna. Siis see jääb mulle alles.

Üldse peaks kirjutama üles rohkem head, mis maailmas on. Kui mälu peaks kaotsi minema, siis on tore ja kerge lugeda.

Ieska säästuprojektile

Ieska (ieskasiilinen.blogspot.com) püstitas küsimuse, kuidas 900 eest kuu aega süüa. Kerge see ei ole. Aga päris võimatu ka mitte.
Päeva peale jääb ca 30 krooni söögiraha.
Kõige raskem on olukord siis, kui osa söögikordi on väljas, nt töökoha lähedal sööklas. Võib-olla tuleks karbikesega toit kaasa võtta? Selle arvestusega on oluliselt kergem toime tulla.

Ieska lubatud 900st võtaksin pisut üle 100 kohe maha. Kohv 40.-, teed 10.- eest, pakk suhkrut turul 14.-, kilo jahu ca 10.-, õli 20.- (et mitte odavaimat, geneetiliselt muundatud sojaubadest õli osta) 0,5 kg võid 24.-. (Või on määrdemargariinidest küll kallim, aga oluliselt tervislikum.)
Nädalas tuleks osta 0,5 l hapukoort, et seda vajadusel toidu sisse
lisada ja nt 1-2 leiba ja saia, kokku 15-30 kr, sõltuvalt teraviljatoode tarbimise harjumusest.
Veel eeldasin, et külmkapp on olemas. Või muu jahedam koht, sest mõni toit võiks osaliselt järgmisse päeva jääda ja piim-koor-või tahaks ka jahedat hoiupaika.
Jätsin välja kiirmakaronid (1.50-2.50 pakk), sest tingimus oli, et söögikorrad peavad mitmekülgsed ja tervislikud olema. Samal põhjusel pole pakisuppe v "kontsentraatpuljong + 2* 2.50 pirukas" stiilis eineid.
Hindu arvestasin pigem heldema kui kitsima käega. Hinnad on meelevaldne mix turu, säästumarketi ja alevikeskuse poe hindadest. (Viimane on kalleim.) Neist hindadest kallimaid toiduhindu pean põhjendamatult kalliteks, raamatu- või plaadipood on raharaiskamiseks märksa mõnusam koht.
Köögiviljahind on kallim n-ö tipphooaja hindadest, sest tipphooaeg ei kesta kaua.
Turul meeldib mulle vahel tingida ka, aga see lõbu siintoodud hindades ei kajastu.
Ka pole siin ära toodud maitseaineid. Aususe mõttes märgin ära, et ma ise kasutan neid palju, aasta peale summeeritult umbes 30.- eest kuus.
Kuna jook ei peaks olema ainult tee-kohv-vesi, siis tasuks õunaajal "investeerida" paari ämbritäiesse ja mõnesse suhkrukilosse ning mahlaks keeta v pressida. See on odavaim viis, mis mulle pähe tuleb. Liitrit paar piima-keefirit saab vist igasse nädalasse mahutada...

Paljudele mainitud toitudele saab salati ca 5.- eest juurde – tomat-kurk-tilgake õli või veidi hapukoort. Võib osta ka ca viieka eest 1 suure paprika, millest siia ja sinna tükikesi hakkida.
Osades toitudes on n-ö kuulõpu kärperuum juures. Kes ei söö seeni, kes sibulat, kes oliive jne.
Püüdsin lähtuda heast isust ja soovist süüa pigem tervislikult. Ja natuke “oh-seda-rasvast-rahulolu”-tunnet võiks vahest ka olla.
Kaloreid ei arvutanud. Ma ei teadnud, kas eesmärk peaks olema füüsilisi pingutusi kompenseerida või kaalu alandada.
Külalisi pole otseselt sisse arvestatud, aga natuke kombineerides saab paar korda ka sõpru sööta.
Ja see 750.- iga lisasööja pealt teeks asja kahe v kolme sööja puhul oluliselt lihtsamaks.
Ja arvestus on pigem selline, et nädala menüü teha valmis ja vajalik toit osta ühe korraga. Seega, pigem 200.- nädalas kui 30.- päevas.

Mõni hommikueine:

Neljaviljahelbepuder
Pakk 12.-
Jagub vähemalt kolmeks korraks.
Pool liitrit piima 5.-
9.-

Kaerahelbed
Turult ostes 6 krooni kilo, kilost jagub ca 5 pudrukorda.
Pool liitrit piima juurde
Söögikord 6.50

Pudru asemel võib teha ka nii, et ca 200 gr kaerahelbeid kuuma veega likku, üks õun sisse riivida.
Söögikord 4.-

Kui mõnel õhtul on küpsetamistuju, siis paar plaati kaerahelbeküpsiseid saab 20.- eest kätte, sealt jagub paariks krõbistamiskorraks.

Inglise hommikueine
2 muna 3.-
Pakk peekoniviilakaid 15.-
(Pooled peekoniviilakad ootavad järgmist toidukorda, olgu siis pudru või supi v hautise sisse või mõnele võileivale pääsemist.)
10.-

Keedetud munad, 1.50 tk
Täidetud munade puhul lisandub tibake võid, koort v majoneesi. Kalamarjaterakest on praeguses kontekstis vist kohatu soovitada:P. Aga üht pohla v jõhvikamarja?

Vaesed rüütlid
Päts saia 4.50
Klaas piima 2.50
1 muna 1.50
8.50

Muid söögikordi:

Kapsahautis hakklihaga
Kilo kapsast 7.50
350 gr hakkliha 16.-
23.50

Praetud räimed
Kilo räimi 10.-
2 muna 3.-
Veidike jahu 1.-
14.-

Ahjupraad
1 kg sealiha – 45.-
1 kg kartuleid 7.50
(ilmselt jagub mõni praeviilakas ja kartul ka teise söögikorda, aga muidu 52.50)

Ahjupraes võib sealiha asendada ka mõne kalaga, turult peaks 30-40 krooni kilo päris mitme liigi vahel valida saama.

Omlett eelmise toidu ülejääkidest lisab teisele söögikorrale kahe muna hinna (3.-)

Täidetud paprikad
Kolm paprikat (pool kilo, ca 20.-)
200 gr hakkliha 10.-
Viiluke juustu peale, ca 5.-
35 krooni eest 6 prisket sooja suutäit. Mille võib jagada kahe söögikorra vahele, tehes ühel korral juurde nt riisi (kilo ca 12.-), teisel kartuleid (kilo 7.50))
Riisi üle 200 gr vast korraga ei söö, üle poole kilo kartuleid ka mitte.

Ülejäänud riisist saab teha riisiputru.
Moosiga sõltub moosi hinnast, paki külmutatud köögiviljade lisamisel tekib vegetaarne risoto, eelnevale paarisaja gr hakkliha lisamisel lihaga risoto.
Poole kilo porgandite (7.- ) ja 300 gr lambaliha (ca 25) lisamisel aga juba päris esinduslik pilaff.

Tatrapuder vorstiga
Kilo tatart ca 12.- (kolm toidukorda tuleb välja kindlalt), pudrukord 4.-
200 gr vorsti (kilo ca 40.-) seega 8 krooni.
1 sibul sisse ca 1.-
13 krooni.

Makaronid hakkliha, seente, tomatite, küüslaugu ja oliividega.
Pakk makarone 5.-
Kilo hakkliha 47.- , kolmandik 16.-
Purgike šampinjoniviilakaid 7.-
Purgike oliive 10.-
Kilo tomateid 20.-, vaja ca 500 gr, 10.-
1 küüslauk – 7.- arvestulikult 1.- kroon ühe söögikorra peale
1 sibul – 1.-
50.- (Üksinda süües peaks jaguma kaheks priskeks söögikorraks.)

Stoovitud porgandid
1 kg porgandeid
Lusikatäis võid, pihutäis jahu, törtsuke piima, veega saab ka hakkama.
Ca 15.-

* Kanasupp
1 kopsakas kanakoib ca 12.- (kilo 25)
300 gr kartulit 2.50 (kilo 7.50)
pakk külmutatud köögivilja 13.-
Kokku 27.50

* Veel säästlikum on kanakoiva asemel osta kilo lihaga konte ca 6.- Muidu nagu eelmine.

* Ca 20 kr eest jupp kana, 10 eest lillkapsas.

* Ca 10 eest kabatšokki, viilud praeahju, lõiguke tomatit ja näpuotsaga juustu peale.

* Pakk makarone või mõnesajagrammine kogus riisi (5.-); 10.- eest baklažaane. Soovi ja raha korral pakk kalapulki (12.-) või ca 16.- eest hakkliha. Tulemuseks üks väga priske v kaks mõõdukamat söögikorda.

* Tuhlid-nott ehk kartul-soust
Kilo kartuleid 7.50
Jupp vorsti 12.-
Purgike šampinjoniviilakaid 7.-
Klaas piima 2.50
29.- (ja siit jääb ka ilmselt teise söögikorda pool üle, üksi on kilo kartuleid vist liig.)

Seega võiks järgmise söögikorra tarbeks osta jupi heeringat (marineeritud ja hea maksab ca 50.- kilo), 200 gr seega 10.-. 1.- eest sibul ka sisse. Ise puhastamiseks valmis olles 22.- kilo.

Mõnel teisel korral, kui eelmise õhtu kilost kartuleid üle jäi, võib need säästlikumal juhul üle praadida. Krooni eest sibulat, 1.50 eest muna… Kui soovi on.

* Oad hakklihaga
Purk ube 17.50
300 gr hakkliha 16.-
33.50
Juurde nt keedetud kartulid, pool kilo 3-4 kr vahel.

* Oad võib asendada hiina kapsaga, ostes seda ca 10 krooni eest.

Eriti odavaid söögikordi lihtsalt soodsate vahele saab tekitada pakist külmutatud köögiviljadest, mis vähese veega ära keetes ühe tervisliku eine annavad. Hind mõniteist krooni söögikord.

See on umbes tunni ajaga koostatud ideejupikeste kogum, mis ei pretendeeri täpsusele ei kulinaaria, tervisliku toitumise ega aritmeetika vallas. Lihtsalt sellised asjad, mida mulle endale valmistada meeldib ja mis umbes nii palju maksavad.
Tõsi, kui väga säästma ei pea, siis tahaks veini ja mõnd head filmi õhtusöögi ajaks. Aga see on juba hoopis teine teema.

Palun lahkesti teemaga kaasa tulla ja soodsaid retsepte juurde pakkuda.

Vahepealne varia

Möödunud neljapäev oli üks ebatavaliselt ringiseiklev päev. Tervelt kolm eriilmelist huvitavat asja järjest.
Seiklus algas Kalarannast. Käisime Katsiga Majatohtri poodi avastamas. Ehkki vana stafi huvilised, oleme me selles poes pakutava jaoks ilmselt liiga pragmaatilised - tervisesõbralike ja keskkonda säästvate lahenduste eest ei pea väga palju raha välja käima, minu meelest pigem vastupidi. Sama tunne on mind tabanud ka mõnes ökopoes - teisest Euroopa otsast kohale toodud hirmkallis toit ei tekita minus mingit ostusoovi.
Ohh, aga mitte poodidest ei tahtnud ma jutustada:).
Kuna me juba sealkandis olime, käisime endist Patarei vanglat avastamas. Olen selles majas kunagi sõbral külas käinud, mäletan treppe ja pikki koridore ja pisikest vestluskongi - tänu pressikaardile lasti vis a vis suhelda, mäletan läpatanud ja niisket õhku, hallitusseente ja kopituse lõhna ja seda tunnet, et kui ma kohe lonksu brändit ei saa, siis ma ei mängi. Suitsetasin ühe sigareti teise järel, suitsulõhn aitas natuke kopituse lõhna tõrjuda. Tundus, et nelja-viie tunniga võib mingi kopsuhaiguse külge korjata.
Ja nüüd? LÕHN on sama. Algul vaatasime majandusbloki ruume, need tundusid hämmastavalt kenad, puhtad, akendega, täiesti talutavad. Siis aga jõudsime tavaruumidesse ja oi! Täpselt nii rõlge nagu alati olnud.
Kunagine direktor Raivo Allika rääkis mulle ühes aastatetaguses intervjuus, et ruumis, mis mõeldud 16-le, istub üldjuhul 32 meest. Eeluuritavad elasid tunduvalt hullemates tingimustes kui süüdimõistetud, paradoks mu meelest.
Kes Patareid avastama tahab minna - www.patarei.com, Andrus Villem organiseerib kohvikut ja firmaüritusi.

Edasi vaatasin Kunstihoones joonistuste näitust Improvisatsioon. Lemmikud Matti Pärgi illustratsioonid (vist) Aita Kivi luuletustele, Tiina Reinsalu joonistused koos tema kommentaaridega, Kai Kaljo video ja Loit Jõekalda idee, mida kestvaks kunstiks nimetada ei saa - suur raam liivaga, millele LJ aegajalt joonistamas käis, nii et "taies" ajas muutus. Vaatasin tükk aega... Joon siia, teine sinna... Uus pilt. Ja uus. Nagu mõtted. Hetk on ja teine hetk on ka, aga juba teistsugune.

Pärast istusin ühes oma lemmikkõrtsis, libistasin õlut ja mõtlesin just selliseid mõtteid. Et veidike siit ja sealt ja iga hetk hoopis isesugune mõte.

Edasi käisime emaga Ungari mustlasi kuulamas. Kontsert "Diplomaatilised noodid" KUMUs, ansambel Etno Roma. Ungari ansambel, aga mängivad eri maade mustlasmuusikat - Hispaania, Vene, Araabia, Serbia... TÕELISELT LAHE!!!
Panin just nende plaadi peale - Kristoferile meeldib ka.

See on maal elamise lõiv, et "välja" pääseb varasemaga võrreldes harva. Aga selle eest saab kohvitassiga murule, õhtuti undab tuli pliidi all, "sees" on hulga mõnusam kui varem linnas korteris elades.
Ja "väljas" pakub harva juhtudes märksa enam muljeid kui varem. Kaevata pole muidugi midagi, olen varasemas elus saanud kõikvõimalike ürituste ülitiheda kontsentratsiooni, nüüd võin rahulikult aknast puulehtede päevpäevalisi värvimuutusi täheldada:).

Veidi võludest ja valudest

Juhhei! Tagasi! Mõned vahepealsed päevad läksid ilma telefoni ja netita.
MÖÖDUNUD NELJAPÄEVAL helises telefon. Keegi ei rääkinud, raginat kostus ainult, toru hargile paneku järel helises uuesti. Ebatavaliselt valjusti - nagu häirekell.
Siis tuli hais. Hirmus hais. Meie UPSi seest. Lülitasime kiiresti kõik välja. Mõne minuti pärast möödus majast tuletõrje. Esimese hooga kartsin, et Veskivanamehel on tulekahju, õnneks oli "ainult" alajaama lael sinakas leegike. Olukord oli siiski ohtlik - ümber leegiga alajaama laiub viljapõld. Vili sel aastal küll pehmelt öeldes niruvõitu, aga tuleroaks see ometi saama ei peaks.
Nojah, elekter taastus juba neöjapäeva hilisõhtul. Telefoni ja netiga läks jupp maad kauem aega. "Sinna teie kanti..." nagu mulle klienditeenindusest öeldi, tullakse ju kaua...
Tulnute kiituseks tuleb öelda, et õppind mehed, head riistad ja loominguline suhtumine - kõik sai korda sujuvalt ja kiiresti. Tänud-tänud...
Aa, netivabadest päevadest. Lugemisaega rohkem. Tunnet, et arvutisse PEAB vaatama, vähem. Esimesel kahel päeval natuke tõmblesin, netisõltuvus on täiesti olemas. Aga asendatav nt Dontsova-sõltuvusega :P.
Samas ei nõua kaugeltki mitte iga töö netti ja ühe sellisega sain tubli jupi edasi. Nii et... Kena kõik, mis hästi lõppeb.

Võlusid on siin elades küll rohkem kui valu. Kasvõi see vaikus... Niiske mulla ja puulehtede lõhn. Porgandid ja oad oma peenralt.

Muide, meie pisike loomakari kahe eluka jagu suurem. Kats sai minu isalt sünnipäevaks kaks kena küülikut. Nii et Unekoti eelmisel aastal kingitud vastav õpik on nüüdseks leidnud andunud lugejad - ikka näpuga rida, et mida sihukesed ka söövad. Kirjasõna ei jää iial üle, ei jää...

Aga mille kuramuse pärast mu pea valutab, seda ma küll ei tea. Hood tulevad ikka ja jälle, valu lainetab ja keerleb meelekohtade ja kukla vahel. Päeval oli nii jube, et ajas nutma, nüüd on lihtsalt tüütu. Kohv, brändi, valuvaigisti, toit, massaaž ja lõunauinak ei aidanud. Mis variante veel on?