Veinitegemine, vol 1

"Marjad puruks ja käärima."
"Ei, mahl aurutajaga välja..."

See oli päris algus. Esimene seisukoht kuulub mulle, teine Katsile. Igas peres on oma kombed. Kõik head ja austusväärsed.

Emaaaa!!!!!

"Marjad puruks tampida ja siis käärima... Oot, las isa räägib..."
"Marjade purustamiseks on spetsiaalne vändaga agregaat, ma annan sulle kasutada. Ja korja marjad koos kobaravarte ja natukese lehtedega. Ja lase neil kaks päeva lihtsalt seista, et nad kerge käärimise sisse võtaks."

Ma ei tea, mis mul arus oli, aga ma otsustasin oma isa soovitust mööda teha. Võib-olla soov korra isa-tütre koostööd proovida.
Meie puhul see ei tööta, ma võiks selle juba selgeks saada.
See agregaat kiilus kinni. Kui ma vaikselt vandudes teda kolmandat korda lahti harutasin, sain aru, et mul tuleb jääda nende meetodite juurde, mida ma tunnen. Agregaadid pole minu rida.

"Kerge käärimise sisse võtnud" marju puhastades vandusin vahepeal päris kõva häälega.

Lapsepõlvest pärit suur veinitampimise nui on vist lapsepõlve maha jäänud. Pisikese pudrunuiaga tambiks ma neid marju jõuludeni.

Jalad puhtaks ja...
Esimene samm oli külm.
Meie pere veinitraditsioon hakkab selline olema.

Nüüd veel kaks päeva käärimist. Või isegi kolm.