Vahepealne varia

Möödunud neljapäev oli üks ebatavaliselt ringiseiklev päev. Tervelt kolm eriilmelist huvitavat asja järjest.
Seiklus algas Kalarannast. Käisime Katsiga Majatohtri poodi avastamas. Ehkki vana stafi huvilised, oleme me selles poes pakutava jaoks ilmselt liiga pragmaatilised - tervisesõbralike ja keskkonda säästvate lahenduste eest ei pea väga palju raha välja käima, minu meelest pigem vastupidi. Sama tunne on mind tabanud ka mõnes ökopoes - teisest Euroopa otsast kohale toodud hirmkallis toit ei tekita minus mingit ostusoovi.
Ohh, aga mitte poodidest ei tahtnud ma jutustada:).
Kuna me juba sealkandis olime, käisime endist Patarei vanglat avastamas. Olen selles majas kunagi sõbral külas käinud, mäletan treppe ja pikki koridore ja pisikest vestluskongi - tänu pressikaardile lasti vis a vis suhelda, mäletan läpatanud ja niisket õhku, hallitusseente ja kopituse lõhna ja seda tunnet, et kui ma kohe lonksu brändit ei saa, siis ma ei mängi. Suitsetasin ühe sigareti teise järel, suitsulõhn aitas natuke kopituse lõhna tõrjuda. Tundus, et nelja-viie tunniga võib mingi kopsuhaiguse külge korjata.
Ja nüüd? LÕHN on sama. Algul vaatasime majandusbloki ruume, need tundusid hämmastavalt kenad, puhtad, akendega, täiesti talutavad. Siis aga jõudsime tavaruumidesse ja oi! Täpselt nii rõlge nagu alati olnud.
Kunagine direktor Raivo Allika rääkis mulle ühes aastatetaguses intervjuus, et ruumis, mis mõeldud 16-le, istub üldjuhul 32 meest. Eeluuritavad elasid tunduvalt hullemates tingimustes kui süüdimõistetud, paradoks mu meelest.
Kes Patareid avastama tahab minna - www.patarei.com, Andrus Villem organiseerib kohvikut ja firmaüritusi.

Edasi vaatasin Kunstihoones joonistuste näitust Improvisatsioon. Lemmikud Matti Pärgi illustratsioonid (vist) Aita Kivi luuletustele, Tiina Reinsalu joonistused koos tema kommentaaridega, Kai Kaljo video ja Loit Jõekalda idee, mida kestvaks kunstiks nimetada ei saa - suur raam liivaga, millele LJ aegajalt joonistamas käis, nii et "taies" ajas muutus. Vaatasin tükk aega... Joon siia, teine sinna... Uus pilt. Ja uus. Nagu mõtted. Hetk on ja teine hetk on ka, aga juba teistsugune.

Pärast istusin ühes oma lemmikkõrtsis, libistasin õlut ja mõtlesin just selliseid mõtteid. Et veidike siit ja sealt ja iga hetk hoopis isesugune mõte.

Edasi käisime emaga Ungari mustlasi kuulamas. Kontsert "Diplomaatilised noodid" KUMUs, ansambel Etno Roma. Ungari ansambel, aga mängivad eri maade mustlasmuusikat - Hispaania, Vene, Araabia, Serbia... TÕELISELT LAHE!!!
Panin just nende plaadi peale - Kristoferile meeldib ka.

See on maal elamise lõiv, et "välja" pääseb varasemaga võrreldes harva. Aga selle eest saab kohvitassiga murule, õhtuti undab tuli pliidi all, "sees" on hulga mõnusam kui varem linnas korteris elades.
Ja "väljas" pakub harva juhtudes märksa enam muljeid kui varem. Kaevata pole muidugi midagi, olen varasemas elus saanud kõikvõimalike ürituste ülitiheda kontsentratsiooni, nüüd võin rahulikult aknast puulehtede päevpäevalisi värvimuutusi täheldada:).