Veidi võludest ja valudest

Juhhei! Tagasi! Mõned vahepealsed päevad läksid ilma telefoni ja netita.
MÖÖDUNUD NELJAPÄEVAL helises telefon. Keegi ei rääkinud, raginat kostus ainult, toru hargile paneku järel helises uuesti. Ebatavaliselt valjusti - nagu häirekell.
Siis tuli hais. Hirmus hais. Meie UPSi seest. Lülitasime kiiresti kõik välja. Mõne minuti pärast möödus majast tuletõrje. Esimese hooga kartsin, et Veskivanamehel on tulekahju, õnneks oli "ainult" alajaama lael sinakas leegike. Olukord oli siiski ohtlik - ümber leegiga alajaama laiub viljapõld. Vili sel aastal küll pehmelt öeldes niruvõitu, aga tuleroaks see ometi saama ei peaks.
Nojah, elekter taastus juba neöjapäeva hilisõhtul. Telefoni ja netiga läks jupp maad kauem aega. "Sinna teie kanti..." nagu mulle klienditeenindusest öeldi, tullakse ju kaua...
Tulnute kiituseks tuleb öelda, et õppind mehed, head riistad ja loominguline suhtumine - kõik sai korda sujuvalt ja kiiresti. Tänud-tänud...
Aa, netivabadest päevadest. Lugemisaega rohkem. Tunnet, et arvutisse PEAB vaatama, vähem. Esimesel kahel päeval natuke tõmblesin, netisõltuvus on täiesti olemas. Aga asendatav nt Dontsova-sõltuvusega :P.
Samas ei nõua kaugeltki mitte iga töö netti ja ühe sellisega sain tubli jupi edasi. Nii et... Kena kõik, mis hästi lõppeb.

Võlusid on siin elades küll rohkem kui valu. Kasvõi see vaikus... Niiske mulla ja puulehtede lõhn. Porgandid ja oad oma peenralt.

Muide, meie pisike loomakari kahe eluka jagu suurem. Kats sai minu isalt sünnipäevaks kaks kena küülikut. Nii et Unekoti eelmisel aastal kingitud vastav õpik on nüüdseks leidnud andunud lugejad - ikka näpuga rida, et mida sihukesed ka söövad. Kirjasõna ei jää iial üle, ei jää...

Aga mille kuramuse pärast mu pea valutab, seda ma küll ei tea. Hood tulevad ikka ja jälle, valu lainetab ja keerleb meelekohtade ja kukla vahel. Päeval oli nii jube, et ajas nutma, nüüd on lihtsalt tüütu. Kohv, brändi, valuvaigisti, toit, massaaž ja lõunauinak ei aidanud. Mis variante veel on?