Mis värvi on usaldus?

Kummaline fenomen inimeste vahelises suhtluses on usalduse tekkimine.
Olen usaldama hakkamisse elus mitut moodi suhtunud, proovinud mingit põhimõtet või klišeed välja kujundada. Pole eriti õnnestunud.
Üks oli see, et "mitte kedagi usaldada". Aga see ei ole hea, see on külm ja väsitav.
Üks oli "usaldus avansiks" st usaldada, kuni haiget tehakse. Aga see on kah sihuke... ebameeldiva asja ootamine. Mitte eriti hea tunne.

Nüüd on kuidas kunagi. Vaatan inimest. Või loen ta teksti. Püüan aru saada, mida ta öelda tahab. Kas ta on "pigem hea kui halb maailma vastu" ning kas ta on "pigem tark kui rumal".
Ja et mida mu sisetunne ütleb. Ja et miks ta nii ütleb.
Teiste arvamus on selles faasis üsna kahetise tähendusega. Uudishimu ajendab kuulama, sisetundele aga on teiste arvamus vaid häirivaks infomüraks, mistõttu inimese tunnetamine, vaikne mõttetasandil piidlemine rohkem aega võtab.
Esimene mulje võib olla õige. Aga seda ei saa esimese mulje hetkel ära otsustada.

... Enamasti olen ma enda tunde välja selgitamisega nii ametis, et ei jõua mõelda sellele, mis mulje ma ise jätan. (Aga see on ka vähem tähtis.)
Ja siis, kui keegi ütleb mulle, et usaldab mind - või teeb midagi, mis on selle ütlemisega võrdne või enamgi - olen ma padujahmunud. Kuidas ja millal ta mind usaldama hakkas???
Korraga on mitu tunnet - rõõmu ja uhkust, aga ka natuke hirmu. Et kui ma nüüd kogemata teen midagi valesti, siis ta äkki saab sellepärast haiget, et mind enne usaldama hakkas, kui asja selgeks mõtles.

EILE oli selle hea tunde koht, et ma olin ühest vanast mehest niimoodi aru saanud, nagu tema oli tahtnud - aga mitte öelnud - et ma temast aru saaksin.
Korraks oli selline tunne, nagu oleks õhk väikesi linde täis ja palju lilli õitseks ümberringi.

Otsustasin selle tunde siia kirja panna. Siis see jääb mulle alles.

Üldse peaks kirjutama üles rohkem head, mis maailmas on. Kui mälu peaks kaotsi minema, siis on tore ja kerge lugeda.