Liigikaaslastest

Kahes toredas blogis, kus mulle vahest lugemas-lobamas meeldib käia, keeb vaidlus. Üks daamidest lasi oma kassil pulmarõõme nautida, teine hõõgub murest üleliigsete loomalaste pärast.

Jäin mõtlema oma suhte üle loomadega. Koerainimene olen märksa enam kui kassiinimene, ehkki oma kassi eest läheks läbi tule, vee ja vasktorude.
Aga kõige lemmikumad elusolendid on liigikaaslased. Nad on lihtsalt kõige huvitavamad, kõige loovamad. Kirjutavad tekste, maalivad pilte, loovad muusikat, elavad teiste loodut läbi ja sellele kaasa. Ja see haarab. Rohkem kui loomade elu, ehkki sedagi tundide kaupa mõnuga jälgin.

Kui loometasandilt välja vaadata ning sotsiaalhädadesse süüvida, siis hädas liigikaaslast oskan ehk kraad paremini aidata kui hädas teise liigi esindajat. Ja see on mulle ka kraad olulisem. Kui kõrvuti on nälgiv laps ja nälgiv koer (mõlemad võõrad), söödan mõlemal kõhud täis. Koera jätan ilmselt saatuse hooleks – tõi saatus minu, toob veel kellegi, kes süüa annab – nälgiva lapse (või täiskasvanu) mure aga tuleks lahendada pisut laiemapinnaliselt kui tükk vorsti või konserv. Juhul, kui ta tahab, et keegi tal seda lahendada aitab. Loomalt ei saa sedagi küsida – et tahad sa oma elus midagi muuta. (Oki, Triibikult jah küsisin mitu korda üle, et oled sa, loomake, ikka kindel, et linnakassist maakassiks tahad saada, kuni loom (tüdinult?) “Mäu!” ütles ja autosse ronis.
Aga temast sai OMA KASS. See tähendab, et minu jaoks on ta kõigist maailma kassidest kõige olulisem.
Ja olulisem, kui võõrad liigikaaslased. Nagu oma pere ja sõpruskonna inimesed on KÕIGE TÄHTSAMAD INIMESED, ja siis igasugused muud inimesed on lihtsalt tähtsad ja toredad. Aga mitte KÕIGE… (Ja muidugi, kui mõni inimene ikka tükk aega ja tungivalt "küsib", siis ühel hetkel n-ö kustutan ta liigikaaslaste nimekirjast. Aga selleks on vaja päris tublisti vaeva näha.)

Ma loodan, et kui igaüks leiab üles kellegi, kes tema jaoks VÄGA TÄHTIS on, siis on maailm neid väga tähtsaid täis ja kõigil on hea. Ja see kehtib nii inimeste kui ka loomade kohta.
Ja kui siis jaguks veel veidi sõbralikkust nendegi suhtes, kes pole kõige olulisemad, aga kellega teed ristuvad, siis oleks maailm üks päris armas koht…