Aiamärkmik

Tomatitaimede ametiühing nõudis välja paremad elamistingimused. Ehk: Hugo kingitud seemned on muutunud kenadeks pisikesteks taimedeks, mis on jõudnud kassetist suurematesse pottidesse kasvuhoonesse.
Minu isa ütleb, et tomatitaimede kasvatamiseks on juba hilja.
Aga nad kasvavad.

Kokkuvõtvalt. Mul Hugo seemikud, mis on natuke liiga väikesed ja Hugo käsikiri, mis on natuke liiga suur. On mõnel mured, eks ole.

Aiast veel. Eile ostsin astelpajutaimed. Astelpajukutsikad tundub parem sõna, sest nad mõjuvad kuidagi väga elusatena. Ja ühe pisikese ebaküdooniataime. Ja kümme Tomo vaarikat ja kümme meristeemmaasikat. (Ma oleks tavalisi võtt, aga ei olnud ja ma tahtsin peenralüngad kinni istutada.) Väikese roosa Emma Lepperbaumi (vist) ploomi kah.
Kaheksa sotti läind. Aiapidamine on hullem kui kasiino... Sealt õnnestus ikka vahel raha saada:) Ja kuna need meristeemtaimed õitsevad - praegu, c´mon! - tuleb mul õhtul ilmasaidi andmetel neile kile peale tõmmata.

Üks kurblik-armas-rõõmus seik. Kaevasin kraavitagust maad lahti ja pidasin mõttes Kerstile monoloogi. Et kuidas sa võisid niimoodi ära minna. Ja ise lubasid mulle, et kevadel töötame koos nagu kaks emast traktorit - et hommikul pits pipraviina sisse ja siis kaevepäev. Ja nüüd oled sa mööda maailmameresid laiali ja minuga aiamaad ei tee keegi. Ja nii edasi. Sihuke nutulaul. Lein on üks äraütlemata egoistlik tunne...
Noh, ja siis nägin traktorit kõrval põldu kündmas. Käsi püsti ja hääletama! Veerand tundi - ja mu mitme päeva töö tehtud!!!
Mehhaniseerimisse armunud, oli mu esimene reaktsioon. Ja teine, et - aitäh, Kersti, selle õigel ajal saadetud traktori eest. Kersti nimelt oli kah üsna ideeline naerataja-hääletaja, et tuleb vaid õigel hetkel õigele poisile otsa vaadata ning ilusti küsida ja asjad sujuvad paremini.
Siis tuli veel üks kummaline asi meelde. Kui ma Kersti peiepäeval tema juures rosoljet kokku segasin, avastasin, et olin pipra maha jätnud. Ja kuna mul oli kiire ja ma olin närvis (ärasaatmisele viiv auto ootas ukse all, KOHE pidin ma krematooriumis kaarte jagama ja inimesi vastu võtma), röögatasin tema tühjas korteris, et KUHU, KURAT VÕTAKS, SA OMA PIPRATOOSI OLED PANNUD. Mille peale otsitav riiulist maha kukkus.
Jälle polnud muud öelda, kui et aitäh, kullake, sain kätte.

Ma räägin temaga ikka veel. Kas see kunagi mööda ka läheb?

Uitmõte

Ma arvan, et tegelikult on kõik inimesed head. Ainult et olukorrad ei anna võimalusi selle avaldumiseks.

Kodus töötamisest, veidi-veidi

Olen paar viimast päeva mõelnud, kui palju sisukam ja lahedam on kodus töötamine toimetuses töötamisega võrreldes. Isegi sellele vaatamata, et veerand- kuni kolmveerandkohaga tuleb ema ka olla. Natuke selle tõttu ka, lisan ma kiirelt ja õige veidi silmakirjalikult.
Tänane päev: silmad lahti, kohv sisse, uue raamatu isbn, korrektuuriparandused sisse. Ja alles siis peakammimisaeg.
Ja siis trükikoja ja tellijatega suhtlemine. Ja vahepeal kirju oodates saab kasvuhoonet kasta ja lapsega raamatut lugeda ja õues kohvi juua ja koeraga mängida.
Kontoris vahiks seeaeg netti või istuks kohvinurgas.

Algaks kõik nädalad nii...

TÄNA on olnud päev, kus tundub, et kõik õnnestub. Töö. Klientidega suhtlemine. Midagi läheb trükki. Midagi on tulekul. Inimesed on armsad. Ilus hiline lõuna ja sinililled ja...

*

Kes mäletab Melker Melkersoni maja Soolavaresel? Ja Malini päevikut?
Mul on praegu selline tunne. Natuke religioosne ja natuke armunud. Elusse. Kodusse. Köögipõranda pintslijälgede ja põrandakonarusteni armunud. Armunud oma kallitesse.

Alati, kui ma olen õnnelik, olen sellepärast veidi mures.
Aga õnnelik olla on sellest hoolimata NII HEA.

Ja kevad on ka käes!!!!

Joodiku ärasõit

Läinud!!!! Täna hommikul vara-vara. Pariisi. Toomasega.
Sama Toomas, kellega ta pidi abielluma ja kellele ta teise koha bronnis.
Vahepeal saatis ta Toomase kus kurat ja vormistas koha ringi Peetri nimele. Ja siis jälle Toomase nimele tagasi.
Pariisitar Eesti moodi, või mis? Pikka meelt reisibüroo töötajatele!
Nädal aega püsib Moonika seikluste teemal siin blogis vaikus. (Ma loodan!)

On külalistest hea meel kaks korda. On.

Ja kui nüüd keegi küsib, et miks ma suhtlen inimesega, keda ma klatšin, siis - on palju asju, mille poolest ta mulle meeldib. Kui ta natsa vähem jooks ja natsa vähem rahustite all oleks - ja seeläbi veidi enesekindlam ja ennast usaldavam oleks, oleks me ilmselt päris head kamraadid.

Kilealune veerg

Redis, spinat ja salat on üleval. Basiilika veel mitte.
Hugo tomatiseemned puhkavad ka veel unehõlmas. Ei ainsat nina.

Inno ja Irja

Populaarse paari populaarsus kogub tuure:). Ma ei tunne neid isiklikult, aga ma olen mõlema kirjutatud asju lugenud ja arvan hästi. Nende blogi olen ka sirvinud.
Ausalt öeldes ei saa ma aru, miks neisse pahasti suhtutakse. No et liiga avameelsed või... Kas saab olla liiga avameelne? Kas toit saab olla liiga hea? Naine liiga rase? Armastust liiga palju?
Jumala eest, mina ka ei tea, miks kõigest kõigile tuleb rääkida. Aga ma ei tea ka seda, miks tuleb olla radikaalne loomakaitsja või radikaalne feminist, ehkki mu sõpruskonnas on (või on olnud, siin maal on seltsielu varasemaga võrreldes hulga väiksem) mõlemaid. Ja ma olen kindel, et loomad vajavad väärkohtlemise eest kaitset ja naised peavad võrdse töö eest võrdset palka saama. Aga ma ei viitsi sellest rääkida, ma annan parem näljasele koerale kondi ja vaatan, et ise kedagi ebavõrdselt kohtlema ei satuks. (Niikuinii juhtub, niikuinii...)
Omamoodi ma ootan Inno ja Irja raamatut õnnest ja armastusest, nagu nad seda - või selle kirjutamise või plaanimise protsessi - nimetavad. Raamat õnnest ja armastusest, see kõlab natuke Wilde´ilikult:), Wilde´i muinasjuttudesse oleks see motiiv sobinud. Kuninga ametnik ja poetess leiavad teineteise, leiavad julgust anduda oma unistustele ning asuvad kirjutama raamatut õnnest ja armastusest, uskudes, et just see on puudu neil inimesil, kes pole õnnelikud.
Mis seal valesti on? Mida seal hurjutama peaks?
Ausust?
Julgust öelda, et olen istunud lumpeniga kõrtsis ja joonud. Ma olen ka, mis siis?
Julgust öelda, et mul on olnud suhteid, kus meeldimist peeti armastuseks. Mul on ka, mis siis?
Julgust öelda, et pärast õige inimesega kohtumist saad aru, mis on tõeliselt oluline. Kes vaidleks?

Ma usun, et nad ei loe mu blogi, aga ma soovin, et neil hästi läheks.

Sümbolid söögilaual

Munad värvitud, jänes marinaadis, paša tahenemas. Aeg jälle paganlikke mõtteid mõelda...
Et kui keegi kristlust hästi tunneb, siis kust lihavõttejänes pärit on? Paganlik taust on kogu n-ö kristlikul lihavõttesümboolikal, aga see jänes...
Ma tean, et kristlus on suhteliselt noor usk ja et selle juurutamiseks võeti üle vanad pühapaigad, pühadeajad ja liideti vana sümboolika uue usu külge. Jõulude puhul on asi lihtne - talvisest pööripäevast sai kirikuaasta üks olulisi pidepunkte. Ülestõusmispüha sobis sama hästi kevadpühade juurde. Rõõm talve läbisaamisest, uuest kevadest, rõõm elusoleku ja soojuse üle. Üsna lihtne on siia pookida rõõmu Lunastaja ülestõusmise üle. (Kõigi üle, kes elus, eks ole.)
Munad, ok, algus, valgus, uus elu, koidujumalanna, meie Salme, kes muna leidis, lätlaste Saule umbes samas kontekstis... Uus elu võib olla ka vaimne, lunastatud patud jne.

Aga jänes??? Sigivuse sümbol! Mis siin kristlikku on? Kats ütles midagi, et nõrgem, et ohver, aga täpsemalt ei rääkinud. Tean, et lihavõttejänesed hakkasid sekeldama eelmise sajandi keskel ja Kesk-Euroopas, aga seal oli nende põhifunktsioon vist lapsi munadega rõõmustada. Ja sealt viidi lihavõttejänes koos muu kodu meenutavaga ümberasujate poolt Ameerikasse kaasa.

Ma ei tea jänese sidet kristlusega. Kui keegi, kes loeb, juhtub teadma või arvama, võiks kirja panna.

Ja erilised tervitused...

väikesele armsale Valgusekandjale...

Palun mõelge kõik tema pihta mõni sõbralik mõte, sest tal on praegu raske.

Paastulõpu sära

Ohhhh! Miks räägitakse 40-päevasest paastust, kui tuhkapäevast siiamaani on pisut rohkem? Igatahes saab see ülehomme läbi.

Minu jaoks on paast toonud kaasa selle, mille nimel ma asja ette võtsin. Tunnen end üsna tugevalt ümbritseva loodusega seotud olevat ja tänu üsna pidevale tühjakõhutundele näib mulle, et olen teinud midagigi selleks, et aed ületalve välja veaks.
(Sügisel sai peetud matuseid, leinatud ja käidud Saksamaal, nii et maasikapeenraid katsin südatalvel kui 30 miinuskraadi hoiatus anti. Käisin öösel metsas kuuseoksi toomas jne.) Ei saa minust korralikku maainimest, ei saa. Niisiis otsustasin vastlapäeva eel, kui ennustati, et kavad tuleb suur istutamiseaeg, sest kõik külmub ära, et nüüd on viimane aeg päästa, mis päästa annab minna paastule. Et äkki see kaitseb kuidagi mu esimese aasta õunapuid ja muud.

Nojah, lollil veab - paar maasikataime läks välja. Ainult. (Mul neid veel nii vähe, et kõik on loetud.)

Ma armastan teid kõiki!

Vanaema!

Ma tean, et Sul on raske. Ma soovin Sulle jõudu täpselt selleks, mida SINA ISE tahad. Ükskõik, kas mul on tulemust kerge või raske kanda.
Minu arvates on see ainus võimalus kedagi armastada.

täitsa isiklik:)

Tomatiseemned ridades:
1. Maslovi tomat (8-kojaline, punane, suur, pehmemaitseline desserttomat, kõrge, 2004)
2. Deparnau (2005)
3. Juubel (oranž apelsinitomat 2004)
4. Cocteyl (kõrge viinamari 2003)

Sordinimed, kirjeldused ja aastaarvud nii, nagu Hugo ütles. Üksiti lubas oma 82 aastase enesekindlusega, et TEMA SEEMNED LÄHEVAD KASVAMA. Mul nimelt on märksa enam õnne olnud ettekasvatatud taimedega.
Eks näis.

Tagavaraseemned on kõrvarõngaste karbis.

(Eks ole veel üks hea blogikasutusviis? Mis läbi kirjutet, on paremini meeles. Kuu aja pärast heliseb mõne sõbra telefon: "kuule, kuhu ma need tagavaraseemned panin?")

Moonika-lugu läheb edasi

Tänaseks jõudis Moonikale pärale, et see mitme päeva tagune jutt meestest oli päris tore jutt - järelikult on vaja minu juurde mõni mees organiseerida. Mitte see, kellega Pariisi. Mitte see, kes raha varastas. Ja mitte see, kes hästi laulab ja liha küpsetab.
Saabub galeriis järgmine. Tema saabumise ajaks olen ma kodust läind, nii et naasmiseks veidike põnevust...

Kinni püütud õnn

Enamasti olen ma rahul. Vahel olen ma hästi õnnelik. Enamasti libisevad need hetked vaikselt nööda, eile õnnestus üks selline ära tabada. Kinni püüda. Fikseerida. Et siin ja praegu olen ma õnnelik.
Millest õnn koosnes? Katsist mu kõrval, tassist tulise kohviga käes, uuest Dagö plaadist ja Papa ja Kristoferi lugemis(sic!)harjutustest auto tagaistmel. Teest, mis rataste alla kadus. Tööst, mis pooleli. Ja kõik need asjad tekitasid kokku selle tunde, et siin ja praegu õnnelik.
Nii et peret, sõpru, muusikat, kohvi ja huvitavaid ilmumata raamatuid - ja rohkem nagu polegi õnneks vaja.

Joodik sõidab Pariisi

Olen veendunud, et unistused aitavad elada. Tuleb need vaid ära tunda ja ellu viia. Üleeile õhtul püüdsin Moonikat toibutada mõttega, et "äkki peaks sul olema üks tore mees, kellega ühine kodu luua...". Ei töötanud.
Moonika: "Ma ei taha mitte mingisugust meest..."
Mina: "Naisi sa ju ka ei vaata..."
Moonika: "Ei... vist... Ei... Ikka meest, aga ma ei taha ühtegi." Veidi hiljem: "Ühte tahan, aga see varastas mult raha ja nüüd ei taha mind, kui ma raha tagasi küsisin."
Mina: "No see pole ka mingi hea mees, kes raha varastab..."
Monika: "Ei ole jah. Aga teised mehed on ka nõmedad. Ma võin ükskõik missuguse mehe endale saada, aga ma ei taha."
Okey, ei taha, siis ei taha. Mis ma pressin, ega mul nagunii mingit poissmeeste agentuuri pole.
Eile õhtul proovisin uue unistusega.
"Moonika, kas sa reisima tahaks minna?"
Silmad läksid särama. Koera puhul oleks kõrvad kikki läinud.
"Tahan. Ma oleks tahtnud lihavõttepühadeks Vatikani minna."
Sööstsin huilates interneti poole. Itaalia ringreis oli välja müüdud. Tilgatumaks. Aga Pariisi reisile mõned kenad kohad kahekordse bussi esiosas imekena panoraamvaatega olid olemas. Mina leidsin reisi, Kats nõudis välja panoraamvaate.
Tagatipuks leppisid Kats ja Moonika kokku, et Kats ajab reisiisu peale ka sellele tüübile, kellega Moonika eelmisel sügisel abielluma pidi. (Jõudsin juba võimalike kinkide nimekirja paika panna, aga siis nad läksid laiali.)
Ja nüüd on reisid tellitud. Moonika ja Toomas (nimetagem teda nii) sõidavad kastaniõites Pariisi, külastavad Louvre´i, ronivad Eiffeli tippu... Tont seda teab, mis nad seal teevad - peaasi, et õnnelikud.

Mis Jõlelooma puutub, siis Moonika ristis ta Lariskaks ja neist hakkavad sõbrad saama. Ei tea, kas Lariska võetakse jalutusrihmaga Pariisi kaasa?

Kevadest

Tähtsatest asjadest ka. Lumikellukesed on lahti!!!!!! Ja salat-redis kasvuhoones maas.

Joodik kohtub Jõleloomaga

Joodikusaaga läheb edasi. Eilne õhtu oli päris vahva, mängisime arvutis Miljonimängu ja jõudsime 125 000-ni. Faktoloogia meeldib mõlemale ja õnneks me teame erinevaid asju:).
Kuna ta nõudis kööki tööruumi, paigutas Kats ta (nimetagem ta Moonikaks) sinna ümber. Plussid: teda ei sega laps ega koer (isegi tööd teeb!), minul on puhas õhk ja privaatsem olemine.
Ja siis, kui ma keset päeva lapse ja koeraga metsas olin (kadakamarjad olemas, ema!), siis helistas joodik ja teatas, et ta kohtas... kassisuurust hirmsat rotti.
Minu Jõleloom, no muidugi. Metsik lemmik, tänu kellele ei kostu köögist enam mitte üks piiks. Võhruke, ilusake... Paastuajaks kenasti juustudieedile siirdunud, sest hiired on vist juba otsas.
Kuna ma kassipidamisega hakkama ei saa, eks ma pean siis võhru. Keegi peab ju hiirekarjas olema.
Nunuh, Moonika kangesti õnnetu, et kuidas nii saab ja temal hirm. Siis ma tuletasin talle meelde, et kuskil ootab teda kõigi mugavustega kodu, ei võhru, ei hiiri, ei last, ei koera. Ja tema, hetke mõelnud, ütles, et ta ikka parem katsub minu juures ära harjuda.
Jah, aitäh tolerantsi eest, loomulikult:)))))))))).

Kusjuures, selgeks sai ka see, mis on tema jaoks "tsüklist väljas". Poolik päevas. Viina. Külapoe müüjatar arvas tükk aega, et ma teen nalja, kui ma viina küsisin. Piima andis, keefiri andis, vermutit andis, viina juures itsitas. Lõpuks taipas küsida, et kas laps haige. Kui ma siis ütlesin, et ei, mul viinalemb külaline majas, siis müüs viina. Väikese koha võlu:).

Joodik elutoas

Sain elutuppa joodiku - nii nagu mõned saavad küüliku või kellegi taolise. Hea tuttav üritab tsüklist välja tulla ja valis selleks minu elutoa. Õigemini elustuudio - või kuidas nimetada suurt ruumi, mis hõlmab elutoa, magamistoa, mängutoa ja töötoa. Ja nüüd ka tsüklist tuleku palati.
Tööd püüab ka "tsükliline" teha - hõlvates selleks pool mu niigi kitsast lauast. Nagu lapsed koolipingis, kenasti külg külje kõrval.
Nüüd saatsin joodiku õue tuulduma, saab vähemalt paar rida klatšida:).
Mitte et see olukord väga õudne oleks, aga natuke muigama võtab küll.
Eile oli lausõudne: nimelt võtab joomine maksa läbi ja sellega seoses on joodiku ümber spetsiifiline maksalagulõhn. Mis minus tekitab okserefleksi ning soovi korraga kütta, tuulutada ja viirukit põletada.
Aga täna on juba pisut parem.
Kohati hakkas joodikust kahjugi. Laps aegajalt huilgab, koer aegajalt niutsub ja hüppab, aga joodiku jaoks on lärm valus.
Äkki saame homseks korda?????

Kutsumata külalise juhtum

EILE kohtusin tüübiga, kes oli - täis piiritut nahaalsust või hoopis näljast sunnituna, kes teab - murdnud sisse kohta, kus tema teps mitte teretulnud ei ole. Hiir minu armsas mesitarus!
Õudselt ilus hiir, kusjuures. Karv läigib, silm särab. Talv läbi selge mee ja suira peal peetud, mis seal rääkidagi.
Igatahes oli tema viibimine mesitarus nii kuulmatu temp, et kõigepealt lappasin jupp aega mesinduslehekülgi, siis kaebasin emale ära.
Ja ema - tõsiselt tolerantseim tüüp, keda ma elus näind olen, ok, Kats on vist teine - küsis esimese asjana, et keda selles olukorras kelle eest kaitsta tuleb. (Oh, oleks riigimeestel nii palju mõistust, et selliseid lihtsaid küsimusi esitada, poleks vist sõdu olemaski...)
Ja siis arvas ema, et kui see elukas seal nii kaua vastu on pidanud, ei ole mul ilmselt mõtet peret ringi lappama hakata, ilm külm, haue soe ja hiirega on kõik peale minu ilmselt juba ära harjunud. Jäin ema uskuma. Kaks tundi hiljem sadas lund. Ja küll mul oli siis hea meel, et ma ema soovituse järgi tegin.
Täna ostsin hiirelõksu. Aga ilm on nii külm, et ma ei lähe taru näppima. Ehk homme. Kui soojem on.