Kutsumata külalise juhtum

EILE kohtusin tüübiga, kes oli - täis piiritut nahaalsust või hoopis näljast sunnituna, kes teab - murdnud sisse kohta, kus tema teps mitte teretulnud ei ole. Hiir minu armsas mesitarus!
Õudselt ilus hiir, kusjuures. Karv läigib, silm särab. Talv läbi selge mee ja suira peal peetud, mis seal rääkidagi.
Igatahes oli tema viibimine mesitarus nii kuulmatu temp, et kõigepealt lappasin jupp aega mesinduslehekülgi, siis kaebasin emale ära.
Ja ema - tõsiselt tolerantseim tüüp, keda ma elus näind olen, ok, Kats on vist teine - küsis esimese asjana, et keda selles olukorras kelle eest kaitsta tuleb. (Oh, oleks riigimeestel nii palju mõistust, et selliseid lihtsaid küsimusi esitada, poleks vist sõdu olemaski...)
Ja siis arvas ema, et kui see elukas seal nii kaua vastu on pidanud, ei ole mul ilmselt mõtet peret ringi lappama hakata, ilm külm, haue soe ja hiirega on kõik peale minu ilmselt juba ära harjunud. Jäin ema uskuma. Kaks tundi hiljem sadas lund. Ja küll mul oli siis hea meel, et ma ema soovituse järgi tegin.
Täna ostsin hiirelõksu. Aga ilm on nii külm, et ma ei lähe taru näppima. Ehk homme. Kui soojem on.