Aiamärkmik

Tomatitaimede ametiühing nõudis välja paremad elamistingimused. Ehk: Hugo kingitud seemned on muutunud kenadeks pisikesteks taimedeks, mis on jõudnud kassetist suurematesse pottidesse kasvuhoonesse.
Minu isa ütleb, et tomatitaimede kasvatamiseks on juba hilja.
Aga nad kasvavad.

Kokkuvõtvalt. Mul Hugo seemikud, mis on natuke liiga väikesed ja Hugo käsikiri, mis on natuke liiga suur. On mõnel mured, eks ole.

Aiast veel. Eile ostsin astelpajutaimed. Astelpajukutsikad tundub parem sõna, sest nad mõjuvad kuidagi väga elusatena. Ja ühe pisikese ebaküdooniataime. Ja kümme Tomo vaarikat ja kümme meristeemmaasikat. (Ma oleks tavalisi võtt, aga ei olnud ja ma tahtsin peenralüngad kinni istutada.) Väikese roosa Emma Lepperbaumi (vist) ploomi kah.
Kaheksa sotti läind. Aiapidamine on hullem kui kasiino... Sealt õnnestus ikka vahel raha saada:) Ja kuna need meristeemtaimed õitsevad - praegu, c´mon! - tuleb mul õhtul ilmasaidi andmetel neile kile peale tõmmata.

Üks kurblik-armas-rõõmus seik. Kaevasin kraavitagust maad lahti ja pidasin mõttes Kerstile monoloogi. Et kuidas sa võisid niimoodi ära minna. Ja ise lubasid mulle, et kevadel töötame koos nagu kaks emast traktorit - et hommikul pits pipraviina sisse ja siis kaevepäev. Ja nüüd oled sa mööda maailmameresid laiali ja minuga aiamaad ei tee keegi. Ja nii edasi. Sihuke nutulaul. Lein on üks äraütlemata egoistlik tunne...
Noh, ja siis nägin traktorit kõrval põldu kündmas. Käsi püsti ja hääletama! Veerand tundi - ja mu mitme päeva töö tehtud!!!
Mehhaniseerimisse armunud, oli mu esimene reaktsioon. Ja teine, et - aitäh, Kersti, selle õigel ajal saadetud traktori eest. Kersti nimelt oli kah üsna ideeline naerataja-hääletaja, et tuleb vaid õigel hetkel õigele poisile otsa vaadata ning ilusti küsida ja asjad sujuvad paremini.
Siis tuli veel üks kummaline asi meelde. Kui ma Kersti peiepäeval tema juures rosoljet kokku segasin, avastasin, et olin pipra maha jätnud. Ja kuna mul oli kiire ja ma olin närvis (ärasaatmisele viiv auto ootas ukse all, KOHE pidin ma krematooriumis kaarte jagama ja inimesi vastu võtma), röögatasin tema tühjas korteris, et KUHU, KURAT VÕTAKS, SA OMA PIPRATOOSI OLED PANNUD. Mille peale otsitav riiulist maha kukkus.
Jälle polnud muud öelda, kui et aitäh, kullake, sain kätte.

Ma räägin temaga ikka veel. Kas see kunagi mööda ka läheb?