Paastulõpu sära

Ohhhh! Miks räägitakse 40-päevasest paastust, kui tuhkapäevast siiamaani on pisut rohkem? Igatahes saab see ülehomme läbi.

Minu jaoks on paast toonud kaasa selle, mille nimel ma asja ette võtsin. Tunnen end üsna tugevalt ümbritseva loodusega seotud olevat ja tänu üsna pidevale tühjakõhutundele näib mulle, et olen teinud midagigi selleks, et aed ületalve välja veaks.
(Sügisel sai peetud matuseid, leinatud ja käidud Saksamaal, nii et maasikapeenraid katsin südatalvel kui 30 miinuskraadi hoiatus anti. Käisin öösel metsas kuuseoksi toomas jne.) Ei saa minust korralikku maainimest, ei saa. Niisiis otsustasin vastlapäeva eel, kui ennustati, et kavad tuleb suur istutamiseaeg, sest kõik külmub ära, et nüüd on viimane aeg päästa, mis päästa annab minna paastule. Et äkki see kaitseb kuidagi mu esimese aasta õunapuid ja muud.

Nojah, lollil veab - paar maasikataime läks välja. Ainult. (Mul neid veel nii vähe, et kõik on loetud.)

Ma armastan teid kõiki!