Joodik kohtub Jõleloomaga

Joodikusaaga läheb edasi. Eilne õhtu oli päris vahva, mängisime arvutis Miljonimängu ja jõudsime 125 000-ni. Faktoloogia meeldib mõlemale ja õnneks me teame erinevaid asju:).
Kuna ta nõudis kööki tööruumi, paigutas Kats ta (nimetagem ta Moonikaks) sinna ümber. Plussid: teda ei sega laps ega koer (isegi tööd teeb!), minul on puhas õhk ja privaatsem olemine.
Ja siis, kui ma keset päeva lapse ja koeraga metsas olin (kadakamarjad olemas, ema!), siis helistas joodik ja teatas, et ta kohtas... kassisuurust hirmsat rotti.
Minu Jõleloom, no muidugi. Metsik lemmik, tänu kellele ei kostu köögist enam mitte üks piiks. Võhruke, ilusake... Paastuajaks kenasti juustudieedile siirdunud, sest hiired on vist juba otsas.
Kuna ma kassipidamisega hakkama ei saa, eks ma pean siis võhru. Keegi peab ju hiirekarjas olema.
Nunuh, Moonika kangesti õnnetu, et kuidas nii saab ja temal hirm. Siis ma tuletasin talle meelde, et kuskil ootab teda kõigi mugavustega kodu, ei võhru, ei hiiri, ei last, ei koera. Ja tema, hetke mõelnud, ütles, et ta ikka parem katsub minu juures ära harjuda.
Jah, aitäh tolerantsi eest, loomulikult:)))))))))).

Kusjuures, selgeks sai ka see, mis on tema jaoks "tsüklist väljas". Poolik päevas. Viina. Külapoe müüjatar arvas tükk aega, et ma teen nalja, kui ma viina küsisin. Piima andis, keefiri andis, vermutit andis, viina juures itsitas. Lõpuks taipas küsida, et kas laps haige. Kui ma siis ütlesin, et ei, mul viinalemb külaline majas, siis müüs viina. Väikese koha võlu:).