Joodik sõidab Pariisi

Olen veendunud, et unistused aitavad elada. Tuleb need vaid ära tunda ja ellu viia. Üleeile õhtul püüdsin Moonikat toibutada mõttega, et "äkki peaks sul olema üks tore mees, kellega ühine kodu luua...". Ei töötanud.
Moonika: "Ma ei taha mitte mingisugust meest..."
Mina: "Naisi sa ju ka ei vaata..."
Moonika: "Ei... vist... Ei... Ikka meest, aga ma ei taha ühtegi." Veidi hiljem: "Ühte tahan, aga see varastas mult raha ja nüüd ei taha mind, kui ma raha tagasi küsisin."
Mina: "No see pole ka mingi hea mees, kes raha varastab..."
Monika: "Ei ole jah. Aga teised mehed on ka nõmedad. Ma võin ükskõik missuguse mehe endale saada, aga ma ei taha."
Okey, ei taha, siis ei taha. Mis ma pressin, ega mul nagunii mingit poissmeeste agentuuri pole.
Eile õhtul proovisin uue unistusega.
"Moonika, kas sa reisima tahaks minna?"
Silmad läksid särama. Koera puhul oleks kõrvad kikki läinud.
"Tahan. Ma oleks tahtnud lihavõttepühadeks Vatikani minna."
Sööstsin huilates interneti poole. Itaalia ringreis oli välja müüdud. Tilgatumaks. Aga Pariisi reisile mõned kenad kohad kahekordse bussi esiosas imekena panoraamvaatega olid olemas. Mina leidsin reisi, Kats nõudis välja panoraamvaate.
Tagatipuks leppisid Kats ja Moonika kokku, et Kats ajab reisiisu peale ka sellele tüübile, kellega Moonika eelmisel sügisel abielluma pidi. (Jõudsin juba võimalike kinkide nimekirja paika panna, aga siis nad läksid laiali.)
Ja nüüd on reisid tellitud. Moonika ja Toomas (nimetagem teda nii) sõidavad kastaniõites Pariisi, külastavad Louvre´i, ronivad Eiffeli tippu... Tont seda teab, mis nad seal teevad - peaasi, et õnnelikud.

Mis Jõlelooma puutub, siis Moonika ristis ta Lariskaks ja neist hakkavad sõbrad saama. Ei tea, kas Lariska võetakse jalutusrihmaga Pariisi kaasa?