Unekott tegi uue ukse lahti...

... ja viis Kristoferi energeetikamuuseumisse. Seebimullivanne ja magneteid ja molekuli-uudistamist saab näha tema blogist.
Hmm, ja kui nüüd meie Kristoferiga sinna läheme, siis on see selline koht, kus Kristofer ON varem käinud ja mina EI OLE. Nii et poiss peab mulle tutvustama, et mismoodi värk käib.
Jehhuuuu!

Minu päev möödus raamatupäevadel lauluväljakul. Õige palju naabri letist raamatuid lugevaid kirjastajaid ja õige vähe ostjaid. VIIMANE KORD sel üritusel osaleda. Kui ma järgmine aasta hakkan rääkima, et "vaja äkki ikka minna", siis palun mulle selle postituse link saata.

Laada parim elamus oli massaažikoolis käiv autor, kes mu kaela ja õlgu lahti üritas masseerida. Et aitäh veelkord, kui lugema satud:). Kes ütles, et kirjandus ei toida - ühelt autorilt moosi ja mahla, teiselt massaaži... :)))))).

Lugesin Reet Montoneni raamatut ja sain teada, et kaheaastaselt jõuab kätte esimene tõsine ARENGUKRIIS. Õige ta vist on, kui arengupsühholoogia peale mõelda (maailm ja ise hakkavad teadvustuma jne), aga mulle tundub, et tervislikum on see kriisi-jutt veelkord hoolikalt läbi mõelda ja siis ära unustada. Mulle meeldib olla pärit ajast, mil kasvamine oli vahva, mitte kriis.
Kristi Luige "Veidrike printsess" oli ka vahva raamat. Kui homme laadal sama jama päev on, saan selle lõpuni lugeda.

Naine poes nagu sipelgas metsas?

Üks toitumisteadlane rääkis, et mingite uuringute tulemusena olla selgunud, et naised käituvad poes täpselt nagu sipelgad metsas, et tallatakse samm-sammult täpselt ühtesid radu, täpselt samas järjekorras täpselt samade riiulite juurde täpselt samu asju võtma.

Enda puhul ma ei tea, kas see peab paika. Koduses külapoes kukub rohkem nii välja nagu vanas hiirelõksunaljas - et pea käib jõnks ühele ja jõnks teisele poole: juustu pole, vorsti pole.
Kui hüpersupermegamarketisse satun, eksin tavaliselt ära.

Vaheldust armastan ma küll. Ilmselt rohkem kui sipelgad:).

(Mulle meeldis lapsena toidupoodides käia. Leivapood ja siis lihapood siis piimapood ja vahel viinapood ja suur pood ja väike pood. Neist viimastest sai õli ja kommi ja šokolaadi ja kompotti jmt.
Praegu meeldib mulle piima osta. Sest see tuleb purgiga ukse taha. Tühi purk kaob sealtsamast jälle ära. Mugav, tervislik ja säästlik süsteem.)

Oleneb kust vaadata

Kui aiandusfoorumeid lugeda, tunduvad inimesed meeldivate ja arukatena. Kui delfi foorumeid lugeda, siis mitte.
Huvitav, kas need on samad inimesed?
(Luges ja nüüd juurdleb.)

Paar vahepealset märksõna

Blogipidamise üks miinus on, et justkui tuleks valida elamise ja elu fikseerimise vahel. Küllap oleks lahendus see, kui otsustaks ära, et näiteks iga päev või iga nädal PEAN midagi kirjutama. Või et ma PEAN fikseerima põnevaid inimtüüpe või mingit laadi sündmusi. Või muul viisil piirid looma.
Aga ma ei taha nii.
Isegi juttu rääkida ei saa ju sedamoodi – vähemalt sõprade vahel – et fikseerid teema ja aja ja hoolitsed, et “piiri ei rikuks”.

Aga mõned märksõnad viimastest päevadest võiks ikka kirja panna:).

Tiiu Tartus peetud esitlus oli ootuspärasest veelgi armsam.
(Kahju, et Sa tulla ei saanud, ema, sest korraldaja Ädu Neemre analüüsis pikalt raamatu ülesehitust ja Sul oleks olnud kasulik kuulda, et Sa oled selle hästi ja huvitavalt teinud. Sul võiks omal erialal ikka veel tublisti tulevikku olla…)
Mul oli tõeliselt hea meel kohtuda Eeriku õdedega. Ja kuna ma sain neilt kingituseks kaunid tulbid, näitas Kats tagasiteel autojuhina kõrget klassi ja sõitis nii, et veega täidetud tulbivaas püsis auto armatuurlaual kenasti püsti.

Veidi kunstist. Enne esitlust oli aega, käisime Lutsu-maja keldrisse tehtud uut kunstisalongi uudistamas. Rael Artes… mis iganes. Külma aja salong – kui lumi ja jää Toomemäel sulma hakkavad, tuleb neis ruumides uputus ja näitus kolib Pärnusse.
Minu jaoks oli suurim väljakutse tagasiteel Katsile põhjendada, MIKS kuivanud rotiraibe on kunst. Vaatamata tema kunstipärasele eksponeerimisele metallplaadil ei olnud Kats nõus seda päris kunstiks tunnistama.
Mõnes muus olukorras ei oleks ma ise ka. Aga SINNA see vist lausa sobis. Vähemalt oli mul seal tunne, et ma saan aru, miks see seal on. Praegu ma selles enam nii kindel ei oleks.

Eilne päev algas jälle lumelükkamisega ja lõppes esimese nelja akna pesuga. Mul oli väga kevadine tunne, kui ma otsustasin, et teen seda. Ja väga talviselt külm, kui ma lõpetasin.

Tartusse!

Täna on Tiiu raamatu teine esitlus. Mis tähendab pikka päikeseküllast teed Tartusse ja suure tõenäosusega uut avastamisrõõmu, et on ikka tore raamat ja teeb inimestele rõõmu:).
See on esitluste pluss - kohale tulevad need, kellele autor hingelähedane ja meeldiv. Nagu sünnipäevad jmt.
Üksiti näeme ehk raamatukogu keldris fotonäituse ka ära. Tanja Muravskaja töödele tahaks küll pilgu heita - eelinfo järgi midagi üsna psühhoanalüütilist.
Ja need teised fotograafid paistsid ka põnevatena.

Viisin täna vara-vara koera metsa jooksma. Kõik oli nii valge, et pani pea ringi käima. Nagu oleksin mingisse valgesse arvutimängu ära eksinud.
Kevadega viibati korra eemalt ja peideti see siis jälle ära.

Mis Kristoferisse puutub, siis lasteaiapuhkus oli vist hea mõte.

Olin katki. Sain korda.

Eile oli tunne, et mu väike turvaline maailm kõigub servadest. Just neist kõige hapramatest. Korraga kaks probleemi, mõlemad suht suured ja raskesti lahendatavad.

Kristoferi lasteaiaga kipub olema tublisti pahandusi. Täpsemalt küll ühe kasvatajaga, kes soovitas Katsil poissi karmimalt karistada ja kui Kats küsis, et “hakkan peksma vä?” siis kinnitas, et “ega sellistega teisiti ei saa!”.
Millistega, donnerwetter?
Kaheaastane lükkab kaaslast, kui teda on löödud või hammustatud või küünistatud. Ja kui lööja, hammustaja või küünistaja karistada ei saa, aga lükkaja saab, siis läheb riieldasaanu ja lükkab mõnd suvalist last. See on umbteekäitumine – kui ma nagunii kuulen, et olen paha, teenin oma karistuse siis vähemalt välja.
Ja kasvataja räägib meile, kui valesti me last kasvatame. Mulle näiteks heitis ette, et ma raiskan enda ja lapse aega ninnu-nännutamisele – lasteraamatust piltide vaatamisele.
Aga see jutt, valesti kasvatamisest, see teeb haiget. Sest kuskil minu sees elab loom nimega Süükompleks, kes on valmis kõik süüd enda peale võtma lihtsalt sellepärast, et ma olen olemas ja et ma olen selline nagu ma olen.

Teine mure settis eilsest hommikust, kui kuulsin emalt, et vanaema on haige. Et iiveldab ja ei söö midagi ja kõhus vaevab.
Tegime eile punamütsikeste õhtupooliku ja käisime vanaema juures. Tegin talle purgi kodust apelsinilikööri ja teatasin, et tulin surma peletama. Et surm kardab nii päikselist värvust.
Me oleme vanaemaga kohutavalt palju surmast rääkinud. Nii umbes viimased kuusteist aastat (praegu on vanaema 96 aastane) käib see teema pea igast meie vestlusest mingit nurkapidi läbi.
Ma ise mõtlen, et kui elu on autostopp läbi Olemise, siis on hea, kui keegi aktsepteerib mõtet, et üks rännuetapp võib ka otsa saada…
Ja nii ma muretsen ema pärast palju rohkem kui vanaema pärast. Sest vanaema usub teadvat, kuhu ta läheb, aga ema põleb tema tervise pärast muretsedes kahest otsast korraga.

Ema on kõige elutervem ja elujaatavam inimene, keda ma üldse tean. Ja tänu ema elutervusele ja –jaatavusele tean ma ka nende valgustatud omaduste varjukülgi: nii suur elujaatamine võtab ära võime rahulikult öelda – jah, ma tean, et see saab otsa.
Kui ma laps olin, rääkis vanaema mulle, et peale surma kohtutakse taas kõigi nendega, keda on elus armastatud ja kellega on olnud hea koos olla.

Ma olen seda terve elu uskunud.
Kats ja E. jagavad ka seda seisukohta. Oleme arutanud, kuidas meie lähedased seal teisel pool elavad. Kalju ja Reti on ilmselt sõbrad ja käivad koos joomas. Kalju kanget õlut ja Reti koorelikööri. Kersti on ilmselgelt nendega. E. ema ka.
H. on samasugune trotslik teismeline nagu surreski. Iginoor. Igavesti ilus.
Vanaema ema, legendaarne vanamemm Marie, keda tean vaid juttude järgi, annab mulle siiamaani elamiseks jõudu. Kui ma peaksin kunagi tütre saama, läheb ta nimi ka edasi. Kui ei saa tütart, siis lähevad ainult legendid edasi.
Mu vanatädi on endale ka teisel pool ilmselt õmblusmasina soetanud. Käed rüpes tema juba ei istu. Aga kaelasooned tal enam ei valuta.
Ja vanaema läheb ühel päeval sinnasamasse. Pisut häbeliku ilmel, mis nii hästi varjab tema analüütilist ja vahedat mõistust.
Ma loodan, et sinna on veel veidike aega. Et Kristoferil temast rohkem mälestusi jääks. Aga ma ei raatsiks vanaema ka kinni pidada – eks ma jutustan mälestustelüngad täis.

Kui ma selle endale koju sõites ära teadvustasin, et ma ei karda temast ilma jäämist, sest ma ei jää temast kunagi ilma, siis läks mul palju kergemaks. Minu elus on ta alati alles. Minu otsustes ja mõtetes. Tema lausekonstruktsioonid korduvad minu omades. Tema valikud korduvad minu valikutes. Tema saatus kordub lõimeti minu omas.
Ma olengi natuke teda.

Ja siis läks kergemaks ka Kristoferi pärast muretsemine. Ma arvan teadvat, mida me teeme. Me lihtsalt oleme selle kasvataja päevad võimalusel kodus.
Püüame tasandit vahetada ja midagi huvitavat õppida.
Täna hommikul jutustasin talle John Downeri “Imetabase” pilte näidates loodusimedest. Õhtul võtan mingi muu teema. Kui praegune vanus on suurepärane teadmistekinnistumisvanus – ja see on üks väheseid väiteid, milles eri koolkondade lastepsühhid ühel nõul on – ei hakka me seda raiskama tema vigade üleslugemisele vaid me läheme kogu aeg edasi.

Kevad!

Vähemalt aknalaual on kevad. Kalendrile lisaks. Kats tõi mulle kevade alguse puhul potitäie kollaseid nartsisse. Kõigepealt ilu aknal, tulevikus loodetavasti ka aias. Ma olen alati lõpp õnnelik, kui mulle ootamatult midagi head tuuakse. Nagu pardimamma Anderseni muinasjutus: "Kui te leiate angerjapea, siis tooge see mulle..."

Tegelikult ma tahtsin veel igasugustest asjadest kirjutada, aga täna ei viitsi. Homme. Kui meeles ja aega on.

Palju lilli ja õnne kõigile! Palju selliseid hetki, kus on lihtsalt hea!

Rahvaluuletaja

See on üks tore termin, mis Kalev Kesküla 2005 aasta luuleülevaatest silma jäi (3. Looming). Kena kõik, omagi sõpruskonnas mõni rahvaluuletaja, mõni tänane täht ja mõni elutööinimene, tervisi kõigile siinkohal.
Kas rahvaluuletaja on tuletatud samast kohast, kus rahvalaul ja rahvalaulik? See ju küll kena...
Ja siis veel näiteks rahvamees ja rahvamaja. Rahvarinne. Rahva Hääl? Rohujuuretasand? Vox populi, vox Dei?

Kulg on pidetus

See lause kummitab mind läbi aastate. Leidsin selle kunagi Konfutsiuse raamatust ja kuna ma ei saanud sellest aru, jäi see meelde. Asjad, millest na aru ei saa, on aktiivses mälus kaasas (´a la ühed teatavad õunad ja tikud), arusaadu paigutub tasahilju kuhugi ära ja meenub ainult siis, kui vaja.
Seda, et kulg on pidetus, tundus raske mõista. Sest pidetus oli minu arvates HALB ja kulg HEA. Ainus ajaga tekkinud lahendus, et asjad ei pruugi üldse mitte üheselt halvad ja head olla, pole siiski lauset ennast mälust ära kustutanud.

Et miks ma sellest mõtlen? Tänane hommik leidis meid Katsiga taas kv.ee –s istumas ja maju vaatamas. Truudusemurdmiskihu näpuotstes. “Aga see…” “Vaata seda!”.
Kats vahel naerab, et kevad tuleb ilmselt nüüd tõesti – siis käib meil igal aastal “ostame uue kodu” peal. Minul eriti.
Lõuna-Eestisse tagasi!

Paar korda oleme maju vaatamaski käinud. Korra Beresje külas (2004 jaan) ja korra Karinul (2004 aprill). Viimase pärast jõudsime lausa oma maja kv-sse üles, müüki, riputada. Toonaste olmeprobleemide juures oleks see olnud Gordioni sõlme läbi raiumine. Koju ei saanud ega saanud telefoni ja netti, remont venis, sest Kristofer oli väga väike jne. Elasime ühes maja nurgas kööktoas ja ma olin kohutavalt tüdinud.
Karinule poleks kaks aastat telefoni saanud ja kevad läks üle aiatöödeks ja Kats ehitas veranda ja me võtsime majamüügikuulutuse maha.
(Beresje oli kauge ja võõras. Vint oleks olnud üle keeratud. Setu ma ei ole, ehkki kohalikust keelest saan aru ja veidike kobades räägin jutu ära ka. Karinu oli perfektselt keskel, Tartust ja Tallinnast ühekauge, kolme järve vahel, aga mitte Lõuna-Eesti ja mitte telefoniga.)

Vahepeal on elu tublisti paremaks läinud. Ja siis jälle natuke hullemaks tagasi.
Telefon ja netiühendus on olemas ja kodus töötamise võimalus ongi täpselt nii hea, kui ma alati arvanud olen.
Me ei ela enam kööktoas. Meil on suur ja mõnus tuba (40 m2, kõrged laed, kaaraknad) ning sama suur ja mõnus köök. Mis, tõsi küll, kipub olema külmem kui mulle meeldiks. Katsi ja Haraldi ehitatud pliit näeb super välja (nagu üle-eelmisest sajandist), tõmbab nagu vana loom, ainult et on selle köögisuuruse jaoks liiga väike. Pliidiraud sai liiga vara soetatud, enne kui oleksime mõne targemaga nõu pidanud, kui suurt pliiti me täpselt vajame. (Vahemärkus: ma ei taha, et Unekoti vanade akendega samamoodi läheks… Et ma selle teema meelde jätaks!)
Tuba on soe. Kats ja Harald ehitasid täpselt õige ahju.

Meil on vapustavalt mõnus veranda, kuhu paistab pärastlõunapäike. Verandalt ja elutoast ja köögi kahest aknast on suurepärane vaade.

Krundi lõpus on kased nagu lapsepõlvemajas. Kase all mesipuu nagu unistuses. Aga tee sinna läheb läbi kena pokumaa, kus konnal ja haigrul on hea käia, aga minul mitte väga.

Meil on vesi majas. Teoreetiliselt. Praktiliselt tuleb selleks, et oleks, enne torude juures miski jupp välja vahetada. Mis tähendab, et ma käin ikka ämbriga kaevu vahet. Aga solgiämbriga enam ei käi. (Murelik laualekoputus.)

Meil on osa majast veel täitsa remontimata ja soojustamata ka. Ja kole. Meil puudub aed kui piire. Aia kui sisu olen veidike juba loonud. Moosi veel ei keeda, aga marjakooki saab küll. Talvevarusid veel ei korja, aga oktoobrini olid laual oma aia köögiviljad. Ühtteist õitseb ka ja umbrohupiiriga käib pidev lahing. Võidukapoolne.
Õunapuude kasvamine võtab aega. Ehkki esimese martsipaniõuna saime möödunud sügisel:).

Vahel on selline tunne, et mõni maja kv-s on oh! kui ahvatlev. Vana, sissetöötatud aed. Maja, mis on esikuni soe… Piire, mis peab koera ja last… jne. Veekogu. Ujutav, ehk isegi paaditatav veekogu jalutuskäigu kaugusel… Mets, kus kasvaks seeni ja marju, samuti jalutuskäigu kaugusel. Niit, kus kasvaks lilli. Selliseid luksusi mul ei ole. Ujuma ja korilust harrastama tuleb kümmekond kilti sõita. Mis, iseenesest, ei tapa, aga jalutada oleks ikka vahvam.

Tõrvan om neli maja müügin. Ritsun üits. Leebikul ja Riidajal kah kummangi üits. (KODUJE!!!)

Hing on kevadiselt rahutu. Armukest ei taha, juukseid värvida ei taha. Aga koduvahetus kripeldab hinges samavõrd nagu soov praeguses kodus juured üha sügavamale sirutada.
Pide siis või pidetus?

Üleriiklik lein

Kui KUMMALINE on Lennart Mere... kuidas seda nüüd öelda... leinakampaania. Muidugi on kahju, et üks tark ja tore mees surnud on - ehkki ära sureme me ilmselt kõik - aga see ärasuremise fakt ei tee temast ju pühakut. Sest kui ta teod oleksid temast pühaku teinud, siis poleks ju kunagi ajakirjanduses taunitud ühtki tema tegu? Muidugi ei arva ma, et neist peaks praegu rääkima - kes läinud, see läinud. Aga ma tõesti ei saa aru, et mis meil siis Eestis nüüd nii kohutavalt teisiti on.
(Võib-olla oleks siin kohane taustainfo mõttes märkida, et kui presidentidest rääkida, siis meie praegune meeldib mulle väga. Olen meediat vaadates aru saanud, et sellist seisukohta loetakse praegu, suurel leina-ajal, veidike kohatuks. Kahekümne aasta pärast oleks seda õhus hõljuvat vastandust vist üsna raske seletada.)

Ma panin aknale kaks mälestusküünalt. Ühe vastlahkunud endisele presidendile. Ühe Ülo Koidule, kelle lahkumisest on möödas märksa enam aega, kellega ma ei ole kunagi isiklikult kohtunud, aga kes mulle vahel meelde tuleb.
Surm on midagi, mis meid kõiki võrdseks teeb...

tagasi Blogostanis

Nagu reaalseteltki reisidelt või muudelt äraolekutelt naastes võib ka virtuaalse puhul tõdeda - ei midagi, mille kõrval oleksin pidanud reaalajas olema. Kõik saavad hakkama:). Suurepärane tunne.
Meenusid kunagised matkad - lennuki õhku tõustes või esimese hääletatud veomasina kohalt võttes muutus senine elu oma suhete ja probleemidega sisuliselt olematuks. Võrdsustus filmide ja raamatutega. "Seal on...", mitte "Minu elus...".
Reaalselt ei käinud ma kuskil. Lihtsalt kõigepealt oli arvutiga jama ja siis oli internetiga jama. Ja ehkki ma käisin linnas tööd tegemas, ei tahtnud ma teises kohas blogida. Inimene on harjumuste ori, mis parata.

Niigi olen sel talvel harjumusi muutnud. Läksime Katsiga 40 päevasele paastule, ilmselt jälle erinevatel põhjustel, aga see-eest üksmeelselt. Taimetoit, veidike kala on ka lubatud. Alkohol ja suitsetamine ka:), liiga radikaalseks ei saa ju minna. Mis alkosse puutub, siis esimesed taimetoidupäevad oli mul viinapudel käeulatuses, kuna mul oli kogu aeg külm:). Nüüd enam ei ole, päris kerge ja mugav on.

Vahepealsest ei hakka eriti kirjutama, valdavalt kena aeg. Lumi ja sulamine. Töö. Isa sünnipäev. Ristikuningas.

Kaks märkimist väärt elamust olid kaks perega muuseumis käiku. Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseum ja Viinistu kunstimuuseum. Esimene oli Kristoferile tõeline maailma avastamine, poissi oli suurte loomade topiste juurest pea võimatu kätte saada. Ja valgete konnade juurest samuti.
Järgmine kord kui Tartusse satume, peaks viima ta antiikskulptuure vaatama, minul oli lapsepõlves nendega üsna "isiklik" suhe.
Maalide puhul ei oska ma öelda, mis talle rohkem huvi pakub, vaatab siin ja seal ja rohkem lidub mööda saali ringi. Noor ka ju veel:)

Loodan, et kui hulle sidemuresid rohkem ei ole, siis jätkan vaikselt oma netipäevikut. Ja käin taas sõprade omi lugemas.

pea rokki täis

tuleme katsiga rock café-st pressipeolt. oli lahe, oli palju inimesi ja nende nägemise rõõm. ainult nägemise - muusika oli nii vali, et rääkida ei saanud kellegagi. kui just ukse taga rääkimas ei käinud:). ja kõik need muljed tuleb nüüd vaikselt läbi mõelda.

pidu pidu otsa. ja homme istun ma üksinda tasakesi undavas bussis ja sõidan tartu biomeedikumi lugu tegema.

seikluste aeg. olin see tõesti mina, kes siin hiljuti kodutüdimust kaebas?

julija on meil. ja õudselt hubane on.

väljas hea. kodus parem.

Tiiust tiivustatud

EILE esitlesime Suure-Jaanis Tiiu raamatut "Luule on ime". Autor pildil paremal, vasakul autori memm.

Armas õhtu oli - paarkümmend külalist ja väga ilusad sõnavõtud Tiiu kolleegide poolt ja Madise muusika ja palju-palju lilli.

Vaatasin kogu toimuvat ja - nagu ma ikka tunnen puudust sellest, keda pole - igatsesin Eeriku järgi.
Tundsin, et ta peaks olema kohal neil üritusil, kus luulesillast juttu. Sest muidu räägime me Tiiuga küll Lugu, aga loo Teine Kangelane on "teiselpool merd ja mägesid, seitsme metsa taga".
Puudub veel, et ma oma võõrandumises uskuma hakkan, et Eeriku välja olen mõelnud:).

Meri on kauguse substants. Kes on mere taga, see on kaugel. Vähemalt vahel tundub nii.