tagasi Blogostanis

Nagu reaalseteltki reisidelt või muudelt äraolekutelt naastes võib ka virtuaalse puhul tõdeda - ei midagi, mille kõrval oleksin pidanud reaalajas olema. Kõik saavad hakkama:). Suurepärane tunne.
Meenusid kunagised matkad - lennuki õhku tõustes või esimese hääletatud veomasina kohalt võttes muutus senine elu oma suhete ja probleemidega sisuliselt olematuks. Võrdsustus filmide ja raamatutega. "Seal on...", mitte "Minu elus...".
Reaalselt ei käinud ma kuskil. Lihtsalt kõigepealt oli arvutiga jama ja siis oli internetiga jama. Ja ehkki ma käisin linnas tööd tegemas, ei tahtnud ma teises kohas blogida. Inimene on harjumuste ori, mis parata.

Niigi olen sel talvel harjumusi muutnud. Läksime Katsiga 40 päevasele paastule, ilmselt jälle erinevatel põhjustel, aga see-eest üksmeelselt. Taimetoit, veidike kala on ka lubatud. Alkohol ja suitsetamine ka:), liiga radikaalseks ei saa ju minna. Mis alkosse puutub, siis esimesed taimetoidupäevad oli mul viinapudel käeulatuses, kuna mul oli kogu aeg külm:). Nüüd enam ei ole, päris kerge ja mugav on.

Vahepealsest ei hakka eriti kirjutama, valdavalt kena aeg. Lumi ja sulamine. Töö. Isa sünnipäev. Ristikuningas.

Kaks märkimist väärt elamust olid kaks perega muuseumis käiku. Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseum ja Viinistu kunstimuuseum. Esimene oli Kristoferile tõeline maailma avastamine, poissi oli suurte loomade topiste juurest pea võimatu kätte saada. Ja valgete konnade juurest samuti.
Järgmine kord kui Tartusse satume, peaks viima ta antiikskulptuure vaatama, minul oli lapsepõlves nendega üsna "isiklik" suhe.
Maalide puhul ei oska ma öelda, mis talle rohkem huvi pakub, vaatab siin ja seal ja rohkem lidub mööda saali ringi. Noor ka ju veel:)

Loodan, et kui hulle sidemuresid rohkem ei ole, siis jätkan vaikselt oma netipäevikut. Ja käin taas sõprade omi lugemas.