Kulg on pidetus

See lause kummitab mind läbi aastate. Leidsin selle kunagi Konfutsiuse raamatust ja kuna ma ei saanud sellest aru, jäi see meelde. Asjad, millest na aru ei saa, on aktiivses mälus kaasas (´a la ühed teatavad õunad ja tikud), arusaadu paigutub tasahilju kuhugi ära ja meenub ainult siis, kui vaja.
Seda, et kulg on pidetus, tundus raske mõista. Sest pidetus oli minu arvates HALB ja kulg HEA. Ainus ajaga tekkinud lahendus, et asjad ei pruugi üldse mitte üheselt halvad ja head olla, pole siiski lauset ennast mälust ära kustutanud.

Et miks ma sellest mõtlen? Tänane hommik leidis meid Katsiga taas kv.ee –s istumas ja maju vaatamas. Truudusemurdmiskihu näpuotstes. “Aga see…” “Vaata seda!”.
Kats vahel naerab, et kevad tuleb ilmselt nüüd tõesti – siis käib meil igal aastal “ostame uue kodu” peal. Minul eriti.
Lõuna-Eestisse tagasi!

Paar korda oleme maju vaatamaski käinud. Korra Beresje külas (2004 jaan) ja korra Karinul (2004 aprill). Viimase pärast jõudsime lausa oma maja kv-sse üles, müüki, riputada. Toonaste olmeprobleemide juures oleks see olnud Gordioni sõlme läbi raiumine. Koju ei saanud ega saanud telefoni ja netti, remont venis, sest Kristofer oli väga väike jne. Elasime ühes maja nurgas kööktoas ja ma olin kohutavalt tüdinud.
Karinule poleks kaks aastat telefoni saanud ja kevad läks üle aiatöödeks ja Kats ehitas veranda ja me võtsime majamüügikuulutuse maha.
(Beresje oli kauge ja võõras. Vint oleks olnud üle keeratud. Setu ma ei ole, ehkki kohalikust keelest saan aru ja veidike kobades räägin jutu ära ka. Karinu oli perfektselt keskel, Tartust ja Tallinnast ühekauge, kolme järve vahel, aga mitte Lõuna-Eesti ja mitte telefoniga.)

Vahepeal on elu tublisti paremaks läinud. Ja siis jälle natuke hullemaks tagasi.
Telefon ja netiühendus on olemas ja kodus töötamise võimalus ongi täpselt nii hea, kui ma alati arvanud olen.
Me ei ela enam kööktoas. Meil on suur ja mõnus tuba (40 m2, kõrged laed, kaaraknad) ning sama suur ja mõnus köök. Mis, tõsi küll, kipub olema külmem kui mulle meeldiks. Katsi ja Haraldi ehitatud pliit näeb super välja (nagu üle-eelmisest sajandist), tõmbab nagu vana loom, ainult et on selle köögisuuruse jaoks liiga väike. Pliidiraud sai liiga vara soetatud, enne kui oleksime mõne targemaga nõu pidanud, kui suurt pliiti me täpselt vajame. (Vahemärkus: ma ei taha, et Unekoti vanade akendega samamoodi läheks… Et ma selle teema meelde jätaks!)
Tuba on soe. Kats ja Harald ehitasid täpselt õige ahju.

Meil on vapustavalt mõnus veranda, kuhu paistab pärastlõunapäike. Verandalt ja elutoast ja köögi kahest aknast on suurepärane vaade.

Krundi lõpus on kased nagu lapsepõlvemajas. Kase all mesipuu nagu unistuses. Aga tee sinna läheb läbi kena pokumaa, kus konnal ja haigrul on hea käia, aga minul mitte väga.

Meil on vesi majas. Teoreetiliselt. Praktiliselt tuleb selleks, et oleks, enne torude juures miski jupp välja vahetada. Mis tähendab, et ma käin ikka ämbriga kaevu vahet. Aga solgiämbriga enam ei käi. (Murelik laualekoputus.)

Meil on osa majast veel täitsa remontimata ja soojustamata ka. Ja kole. Meil puudub aed kui piire. Aia kui sisu olen veidike juba loonud. Moosi veel ei keeda, aga marjakooki saab küll. Talvevarusid veel ei korja, aga oktoobrini olid laual oma aia köögiviljad. Ühtteist õitseb ka ja umbrohupiiriga käib pidev lahing. Võidukapoolne.
Õunapuude kasvamine võtab aega. Ehkki esimese martsipaniõuna saime möödunud sügisel:).

Vahel on selline tunne, et mõni maja kv-s on oh! kui ahvatlev. Vana, sissetöötatud aed. Maja, mis on esikuni soe… Piire, mis peab koera ja last… jne. Veekogu. Ujutav, ehk isegi paaditatav veekogu jalutuskäigu kaugusel… Mets, kus kasvaks seeni ja marju, samuti jalutuskäigu kaugusel. Niit, kus kasvaks lilli. Selliseid luksusi mul ei ole. Ujuma ja korilust harrastama tuleb kümmekond kilti sõita. Mis, iseenesest, ei tapa, aga jalutada oleks ikka vahvam.

Tõrvan om neli maja müügin. Ritsun üits. Leebikul ja Riidajal kah kummangi üits. (KODUJE!!!)

Hing on kevadiselt rahutu. Armukest ei taha, juukseid värvida ei taha. Aga koduvahetus kripeldab hinges samavõrd nagu soov praeguses kodus juured üha sügavamale sirutada.
Pide siis või pidetus?