Üleriiklik lein

Kui KUMMALINE on Lennart Mere... kuidas seda nüüd öelda... leinakampaania. Muidugi on kahju, et üks tark ja tore mees surnud on - ehkki ära sureme me ilmselt kõik - aga see ärasuremise fakt ei tee temast ju pühakut. Sest kui ta teod oleksid temast pühaku teinud, siis poleks ju kunagi ajakirjanduses taunitud ühtki tema tegu? Muidugi ei arva ma, et neist peaks praegu rääkima - kes läinud, see läinud. Aga ma tõesti ei saa aru, et mis meil siis Eestis nüüd nii kohutavalt teisiti on.
(Võib-olla oleks siin kohane taustainfo mõttes märkida, et kui presidentidest rääkida, siis meie praegune meeldib mulle väga. Olen meediat vaadates aru saanud, et sellist seisukohta loetakse praegu, suurel leina-ajal, veidike kohatuks. Kahekümne aasta pärast oleks seda õhus hõljuvat vastandust vist üsna raske seletada.)

Ma panin aknale kaks mälestusküünalt. Ühe vastlahkunud endisele presidendile. Ühe Ülo Koidule, kelle lahkumisest on möödas märksa enam aega, kellega ma ei ole kunagi isiklikult kohtunud, aga kes mulle vahel meelde tuleb.
Surm on midagi, mis meid kõiki võrdseks teeb...