Paar vahepealset märksõna

Blogipidamise üks miinus on, et justkui tuleks valida elamise ja elu fikseerimise vahel. Küllap oleks lahendus see, kui otsustaks ära, et näiteks iga päev või iga nädal PEAN midagi kirjutama. Või et ma PEAN fikseerima põnevaid inimtüüpe või mingit laadi sündmusi. Või muul viisil piirid looma.
Aga ma ei taha nii.
Isegi juttu rääkida ei saa ju sedamoodi – vähemalt sõprade vahel – et fikseerid teema ja aja ja hoolitsed, et “piiri ei rikuks”.

Aga mõned märksõnad viimastest päevadest võiks ikka kirja panna:).

Tiiu Tartus peetud esitlus oli ootuspärasest veelgi armsam.
(Kahju, et Sa tulla ei saanud, ema, sest korraldaja Ädu Neemre analüüsis pikalt raamatu ülesehitust ja Sul oleks olnud kasulik kuulda, et Sa oled selle hästi ja huvitavalt teinud. Sul võiks omal erialal ikka veel tublisti tulevikku olla…)
Mul oli tõeliselt hea meel kohtuda Eeriku õdedega. Ja kuna ma sain neilt kingituseks kaunid tulbid, näitas Kats tagasiteel autojuhina kõrget klassi ja sõitis nii, et veega täidetud tulbivaas püsis auto armatuurlaual kenasti püsti.

Veidi kunstist. Enne esitlust oli aega, käisime Lutsu-maja keldrisse tehtud uut kunstisalongi uudistamas. Rael Artes… mis iganes. Külma aja salong – kui lumi ja jää Toomemäel sulma hakkavad, tuleb neis ruumides uputus ja näitus kolib Pärnusse.
Minu jaoks oli suurim väljakutse tagasiteel Katsile põhjendada, MIKS kuivanud rotiraibe on kunst. Vaatamata tema kunstipärasele eksponeerimisele metallplaadil ei olnud Kats nõus seda päris kunstiks tunnistama.
Mõnes muus olukorras ei oleks ma ise ka. Aga SINNA see vist lausa sobis. Vähemalt oli mul seal tunne, et ma saan aru, miks see seal on. Praegu ma selles enam nii kindel ei oleks.

Eilne päev algas jälle lumelükkamisega ja lõppes esimese nelja akna pesuga. Mul oli väga kevadine tunne, kui ma otsustasin, et teen seda. Ja väga talviselt külm, kui ma lõpetasin.