Unekott tegi uue ukse lahti...

... ja viis Kristoferi energeetikamuuseumisse. Seebimullivanne ja magneteid ja molekuli-uudistamist saab näha tema blogist.
Hmm, ja kui nüüd meie Kristoferiga sinna läheme, siis on see selline koht, kus Kristofer ON varem käinud ja mina EI OLE. Nii et poiss peab mulle tutvustama, et mismoodi värk käib.
Jehhuuuu!

Minu päev möödus raamatupäevadel lauluväljakul. Õige palju naabri letist raamatuid lugevaid kirjastajaid ja õige vähe ostjaid. VIIMANE KORD sel üritusel osaleda. Kui ma järgmine aasta hakkan rääkima, et "vaja äkki ikka minna", siis palun mulle selle postituse link saata.

Laada parim elamus oli massaažikoolis käiv autor, kes mu kaela ja õlgu lahti üritas masseerida. Et aitäh veelkord, kui lugema satud:). Kes ütles, et kirjandus ei toida - ühelt autorilt moosi ja mahla, teiselt massaaži... :)))))).

Lugesin Reet Montoneni raamatut ja sain teada, et kaheaastaselt jõuab kätte esimene tõsine ARENGUKRIIS. Õige ta vist on, kui arengupsühholoogia peale mõelda (maailm ja ise hakkavad teadvustuma jne), aga mulle tundub, et tervislikum on see kriisi-jutt veelkord hoolikalt läbi mõelda ja siis ära unustada. Mulle meeldib olla pärit ajast, mil kasvamine oli vahva, mitte kriis.
Kristi Luige "Veidrike printsess" oli ka vahva raamat. Kui homme laadal sama jama päev on, saan selle lõpuni lugeda.