Olin katki. Sain korda.

Eile oli tunne, et mu väike turvaline maailm kõigub servadest. Just neist kõige hapramatest. Korraga kaks probleemi, mõlemad suht suured ja raskesti lahendatavad.

Kristoferi lasteaiaga kipub olema tublisti pahandusi. Täpsemalt küll ühe kasvatajaga, kes soovitas Katsil poissi karmimalt karistada ja kui Kats küsis, et “hakkan peksma vä?” siis kinnitas, et “ega sellistega teisiti ei saa!”.
Millistega, donnerwetter?
Kaheaastane lükkab kaaslast, kui teda on löödud või hammustatud või küünistatud. Ja kui lööja, hammustaja või küünistaja karistada ei saa, aga lükkaja saab, siis läheb riieldasaanu ja lükkab mõnd suvalist last. See on umbteekäitumine – kui ma nagunii kuulen, et olen paha, teenin oma karistuse siis vähemalt välja.
Ja kasvataja räägib meile, kui valesti me last kasvatame. Mulle näiteks heitis ette, et ma raiskan enda ja lapse aega ninnu-nännutamisele – lasteraamatust piltide vaatamisele.
Aga see jutt, valesti kasvatamisest, see teeb haiget. Sest kuskil minu sees elab loom nimega Süükompleks, kes on valmis kõik süüd enda peale võtma lihtsalt sellepärast, et ma olen olemas ja et ma olen selline nagu ma olen.

Teine mure settis eilsest hommikust, kui kuulsin emalt, et vanaema on haige. Et iiveldab ja ei söö midagi ja kõhus vaevab.
Tegime eile punamütsikeste õhtupooliku ja käisime vanaema juures. Tegin talle purgi kodust apelsinilikööri ja teatasin, et tulin surma peletama. Et surm kardab nii päikselist värvust.
Me oleme vanaemaga kohutavalt palju surmast rääkinud. Nii umbes viimased kuusteist aastat (praegu on vanaema 96 aastane) käib see teema pea igast meie vestlusest mingit nurkapidi läbi.
Ma ise mõtlen, et kui elu on autostopp läbi Olemise, siis on hea, kui keegi aktsepteerib mõtet, et üks rännuetapp võib ka otsa saada…
Ja nii ma muretsen ema pärast palju rohkem kui vanaema pärast. Sest vanaema usub teadvat, kuhu ta läheb, aga ema põleb tema tervise pärast muretsedes kahest otsast korraga.

Ema on kõige elutervem ja elujaatavam inimene, keda ma üldse tean. Ja tänu ema elutervusele ja –jaatavusele tean ma ka nende valgustatud omaduste varjukülgi: nii suur elujaatamine võtab ära võime rahulikult öelda – jah, ma tean, et see saab otsa.
Kui ma laps olin, rääkis vanaema mulle, et peale surma kohtutakse taas kõigi nendega, keda on elus armastatud ja kellega on olnud hea koos olla.

Ma olen seda terve elu uskunud.
Kats ja E. jagavad ka seda seisukohta. Oleme arutanud, kuidas meie lähedased seal teisel pool elavad. Kalju ja Reti on ilmselt sõbrad ja käivad koos joomas. Kalju kanget õlut ja Reti koorelikööri. Kersti on ilmselgelt nendega. E. ema ka.
H. on samasugune trotslik teismeline nagu surreski. Iginoor. Igavesti ilus.
Vanaema ema, legendaarne vanamemm Marie, keda tean vaid juttude järgi, annab mulle siiamaani elamiseks jõudu. Kui ma peaksin kunagi tütre saama, läheb ta nimi ka edasi. Kui ei saa tütart, siis lähevad ainult legendid edasi.
Mu vanatädi on endale ka teisel pool ilmselt õmblusmasina soetanud. Käed rüpes tema juba ei istu. Aga kaelasooned tal enam ei valuta.
Ja vanaema läheb ühel päeval sinnasamasse. Pisut häbeliku ilmel, mis nii hästi varjab tema analüütilist ja vahedat mõistust.
Ma loodan, et sinna on veel veidike aega. Et Kristoferil temast rohkem mälestusi jääks. Aga ma ei raatsiks vanaema ka kinni pidada – eks ma jutustan mälestustelüngad täis.

Kui ma selle endale koju sõites ära teadvustasin, et ma ei karda temast ilma jäämist, sest ma ei jää temast kunagi ilma, siis läks mul palju kergemaks. Minu elus on ta alati alles. Minu otsustes ja mõtetes. Tema lausekonstruktsioonid korduvad minu omades. Tema valikud korduvad minu valikutes. Tema saatus kordub lõimeti minu omas.
Ma olengi natuke teda.

Ja siis läks kergemaks ka Kristoferi pärast muretsemine. Ma arvan teadvat, mida me teeme. Me lihtsalt oleme selle kasvataja päevad võimalusel kodus.
Püüame tasandit vahetada ja midagi huvitavat õppida.
Täna hommikul jutustasin talle John Downeri “Imetabase” pilte näidates loodusimedest. Õhtul võtan mingi muu teema. Kui praegune vanus on suurepärane teadmistekinnistumisvanus – ja see on üks väheseid väiteid, milles eri koolkondade lastepsühhid ühel nõul on – ei hakka me seda raiskama tema vigade üleslugemisele vaid me läheme kogu aeg edasi.