2006 kokku

(Pildil Kats ja Kristofer kevadel Mummi trahteris. Unekoti foto.)

Otsa saav aasta, heas ja halvas. Segiläbi peret ja tööd.
Hakkan halvematest asjadest peale, saab kaelast ära.
* "Tellitud mõrvad" on ikka lõpetamata.
* Meie kodukant elab "arengu tähe all" - metsad annavad maad kinnisvaraküladele, metsloomad kaotavad kodu ja Tallinn-Tartu uus maantee lööb siinse vaikelu ilmselt segamini.
Selle viimase asja positiivne pool, tõsi küll, on ilmselt materiaalne: kant läheb hinda. Kui me peaksime kunagi otsustama ära kolida, on seda üha lihtsam teha - kõigi mugavustega ajalooline maja kiiresti arenevas piirkonnas.
* Ja veel üks halb asi - ei suuda meie oma naabrinaisele selgeks teha, et koeri ei peeta ilma kuudita keti otsas pori sees.

Nüüd heade asjade juurde.
* Kristofer on terve...
* ... ja räägib. (Viimane pärl: küsisime, kuidas lasteaias lõunauinakut tehakse ja saime vastuse: "Padi kaasa ja õue!"
* Eelmisel kevadel kirjeldatud lasteaiamured on (vist/suurelt jaolt) lahenenud.
* Vanemad on oma vanuse kohta pigem terved, vanaema on oma vanuse kohta lausa vapustavalt tubli.
* Kristofer käib septembrist saati mängukoolis. "Loovuse" erakooli 3-aastaste klassis õpitakse muinasjuttude vahele tähti ja numbreid ja inglise keelt. (Viimases kolmes asjas pole ma senimaani mingeid imesid märganud, aga "Tahan kooli!" on küll perfektselt selge.)
* Kirjastus on elus - ja püüab ka areneda. Kangesti tahaks öelda, et aastal 2007 kahekordistame toodangu, aga ma kardan, et selleks napib esiteks tööaega ja teiseks raha.
* Kui ma eelmisel aastal tegin ühte lisalehte, siis selle aasta algusest peale lausa kahte.
* Meil on kass. Unekoti sünnipäevapiknikule kontvõõraks tulnud Triibik võib nüüd Unekotti oma köögis võõrustada.
* Kats sai sünnipäevaks jänesed.
* Suvine Lapimaareis oli imeline!!!!!
* Kaks tähtsat meest: Hans ja Hugo.
* Ehituslikult hea aasta - vesi sees, saun valmis, esikus on hiiglasliku ja koleda laeaugu asemel lagi, üht-teist veel. Katsi tublidust ei jaksa ära kiita. Ja nüüd koob ta kindaid ja püüab suitsetamist maha jätta...
* Aiamaa, kartulimaa, marjapõõsad... Hea tomati- ja kurgiaasta oli. Ikka pesukausiga kasvuhoone vahet...
Aia üldilme, tõsi küll, jätab saabuval kevadel taas kohutavalt soovida: veetrassi paigaldamine jättis maha sellise pildi, nagu oleks kari metssigu grupiseksi ja polkakursusi korraldanud.
* Maa on kuivem. Esimest korda siin elatud aastate jooksul pole maja taga mitte soo vaid pigem midagi heinamaalaadset. Sisse enam ei vaju. (Alavainu sõnadega: "Mu maja taga laiub heinamaa./ Hea stardiplats,/ kui lennuki kord saan.")

* Aasta täis võrratuid ja imelisi inimesi. AITÄH TEILE KÕIGILE!!!!!

Aasta kompliment...

... tuli PRAEGU Kristoferilt. Täitsa teenimatult, isegi avansiks ei kannata nimetada, aga maru ilus ikkagi...

Vaatas poiss raamatuid. Loomadest, lindudest, taimedest. Ja siis korrutas ühe raamatu juures "emme aed" ja "meie aed".
Läksin vaatama, mis raamat ja mis pilt meie aeda meenutab.
Appi! "Mit Goethe durch das Gartenjahr"...!
Väga ja väga põhjendamatu kiitus - Goethe aed Weimaris on imelisim aedadest, mida ma elus näinud olen. Rääkimata sellest, et Goethe oli kaugelt parem botaanik, kui mina ilmselt kunagi olen. Muust ma ei räägigi.
Muide, Kristofer on selles aias käinud (sügisel, aasta tagasi, kaks aastat vanana, teel Frankfurti raamatumessile) aga siis ei tundunud see talle vähimatki muljet avaldavat.

...See kõik oleks olnud nagu hiljuti. Ja samas nii kaugel, et see oleks nagu mõni muu elu. Või loetud raamat või nähtud film.
Ma olin jõulude ajal alati üksildane. Ükskõik, kus ja kellega ma reaalselt ka ei olnud.
Ma võisin käia pimedatel lumistel alleedel või perekondlikul söömapeol või kirikus või istuda toimetuses ja teha tööd või kirjutada kodus - a propos, mulle meeldis jõulude ajal erootikast kirjutada - aga ma ei saanud kätte seda "jõulutunnet", millest räägitakse.
Ma olin kindel, et see on isiksuses kinni ja ega ma seda tunnet eriti jahtinudki. Lihtsalt sedastasin, et ei ole.
Tõsi, üks kord olen olnud selle "õige" tunde sees - jõul 1997 ja aastavahetus 97/98, mille veetsin Kralicky nunnakloostris. See oli väga katoliiklik tunne, missade ja mägedes jalutamise ja telekast tuleva Vaclav Haveli kõnega...

Eelmise ja selle aasta jõulud on olnud kodused ja rasvased ja piparkoogised. Väga ja väga jõulutundesed. Ma küürisin ja küpsetasin, nühkisin ja sekeldasin, ehtisin ja sättisin. Aspeldasin ja raspeldasin. Nagu kodunaised filmides. Või nagu mõni mu nooreea sõprade emadest. Ehted kuusele ja akendele, värviliste kuulide ja pärlitega kann klaverile, sõprade ja äripartnerite kaardid esiplaanile, kuldne kard sellele väljapanekule ümber... Kralicky jõulualtari pilt raamaturiiuli serval, aga see on mul aastaringselt üleval.
Enesel ikka see kõrvalpilk peal - see va sedastaja ja sõnastaja. Pead vangutamas ja natuke muigamas...

Lisaks vanematele tulid jõululaupäeval ka mõned armsad külalised ja nii oli lauas üheksa inimest. Maagiline number ja imeliselt armas õhtu.
Kuusk ja küünlad ja sebiv lapsuke ja koer ja kass...

Mu ema tegi vapustavalt laheda jõulukingi - kutsed tema sünnipäeval toimuvale jääshowle "80 päevaga ümber maailma". Nelja põlvkonna ühine ettevõtmine... (Nüüd jääb loota, et kõik on olemas ja terved.)

... Üks on aga samaks jäänud. Mulle meeldib pühade ajal kirjutada. Siis, kui kõik on söönud ja nõud on pestud ja mängitakse kaarte või veeretatakse jutulõnga. Siis meeldib mulle vaikselt ära hiilida ja tegeleda millegi üksildase ja huvitavaga. Või istuda näiteks korrektuuripakiga seltskonna LÄHEDAL, aga mitte ringis vaid natuke väljaspool.

Vanaema sünnipäev

Niisiis, pere vanim ja väärikaim on saanud 97. aastaseks.
See on nii tähtis värk, et sõnu nagu õigupoolest ei olegi. Küll aga trükin ma siia ühe kena luuletuse, mille vanaema on üles tähendanud Tartus, aastal 1928.

Minu kodu

Koduke võib kallis olla
Minu kodu kullake
Minu maa ja minu taevas
Minu tuul ja päikene

Lapse laul ja lapse mängid
Särav saarik sini lill
Ööpikute õrnad hääled
Kohav kaasik karjapill

Oh kes jõuab lahti kisku
Siit mu väikest väsind pead
Selles õndsas paradiisis
Maitsen mina tuhat head

Siia puid ja siia õisi
Taevas jagand kahel käel
Siin mind elustamas käivad
Lahked inglid laulu väel

/.../

See on kuidagi nii vanaemalik... Kodune, soe, sissepoole elav ja seejuures üsna leegitsev, lahkelt kompromissialdis kõiges selles, mida väga oluliseks ei pea ja kompromissitu küsimustes, mis talle olulised.
Vanaema, kellelt olen ilmselt saanud (või oleks õigem öelda üle võtnud, sest bioloogiliselt on ta minuga samavõrd seotud kui mina oma pojaga) veidi ta välimust, ta ärihuvi, sentimentaalsuse, loodusearmastuse ja pisut omaettehoidmise. Oeh, ja kustumatu kriminullihuvi muidugi ka.
Olen vahel tabanud end vanaema moodi žestidelt - näiteks taganen, kui mulle liiga lähedale astutakse, võimalusel väldin inimeste vastu puutumist jne. Vanemana muutun ilmselt veel rohkem tema moodi, lõppeks olen ma praegu poole noorem, kui tema sellal, mil teda mäletama hakkasin.
... Vanaema, kellega meil on sarnaselt segased vaated usule ja kirikule. Et muidu nagu ateistid, aga kirikud ja papid pakuvad omajagu huvi, inglid on olemas, marjapõõsas elavad haldjad ja kodus eelmiste põlvkondade vaimud jne.jne jne... Ümbritsev on sajakümnega animistlik.
... Vanaema, kes on mulle õpetanud, et võõraid inimesi tuleb pigem aidata kui usaldada ja et oma pere on see koht, kus pea ühtegi saladust ega varjus olevat asja olema.

Kui vanaema oleks lind, oleks ta luik. Majesteetlik ja üksildane, aga oma pere eest alati väljas. Kui vanaema oleks metsloom, oleks ta hirv.

Selline jõuluaeg mulle meeldib...

TÄNA tõime metsast kuuse. Sulalumi, päike, mustikavarred ja pohlalehed. /Soovitan kõigile kuusetahtjatele RMK teenust - lähed kohale, maksad raha, saad paberi, lähed metsa ja valid, mis meeldib ja mille asukoht suureks puuks saamist ei võimalda./
Tundus teine - kuusk siis - viisakalt pisike... aga kodus! oeh...
Tänu B ennastsalgavatele pingutustele on see igatahes üleval. Istus B kuuse all, laulis "V lesu rodilas jolotška..." ja kruvis.
Eks ma kolmekuningapäeval vaatan, mida ja kuhu kruvis.

Ennist istusin ahju ees, kuulasin tuld, lugesin üht käsikirja... Klaas head veini, Kristofer nohises magada, Kats ja B vaidlesid, kumb on parem kuusepüstitaja. Nii armas...

Ja nüüd võtan ma kaasa võileivatordi ja lähen sünnipäevale. Üks kolmest mu elu tähtsaimast naisest on aasta vanem - vanaemal on 97. sünnipäev.

Pühad on hea aeg... Täiega...

Homme tuleb Unekott ja tabab mu jõulueelsest segadusest - selle asemel, et asjalik olla, kuulasin tuld ja armsaid inimesi ning lugesin luulet.

Saldoteatis

Naljakas asi see raamatupidamine...
a) väljastab asutus mulle 30.11 arve, mille tasumise tähtaeg on 10.12.
b) võtan teadmiseks ja maksan 10.12 küsitud summa ära.
c) 21.12 saan kirja... saldoteatis... meie andmetel olete meile 30.11 seisuga võlgu n krooni.
d) mõtlen natuke... 3o.11 seisuga tegid nad arve, 2.12 sain selle kätte, 10.12 maksin ära. Võib küll nii öelda, et 30.11 seisuga olin ma võlgu, ehkki see on üsna äraspidine loogika.
e) helistan nende raaamatupidamisse ja annan teada, et tõsi ta on - arve tegemise kuupäeval ma seda arvet maksnud ei olnud.
f) raamatupidaja palub tungivalt saldoteatis allkirjastada ja siis tagasi saata. Küsimus pole mitte võlas vaid selles, et temal on seda saldoteatist vaja.
*
See pole esimene kord, kus mulle tundub, et raamatupidamisega kaasnev paberite kogus ei allu mugavale töökorraldusele, pigem vastupidi.

Paanika vaibumine

Nonii, mu kallid... Vabandan paanika tekitamise pärast... Košmaaridega täidetud öö järel käisime hommikul juuksuris, kes meie ahastuse üle törtsukese naerda sai ja pärast põhjalikku ülevaatust kinnitas, et muretsemiseks pole põhjust.

Lasteaia pärast muretsen ma tegelikult ikkagi.
Nii et võimalik, et mõnda aega kestab siin blogis paanikasemafor - on täid, ei ole täid, vilgub, ei vilgu...

Paanikakülv

Palun kõigil, kes mind, Katsi või Kristoferi viimasel ajal kallistanud on, oma pead hoolikalt läbi vaadata - meie lapse lasteaias on täid.
Otsisin ja kammisin nagu segane: teda, ennast, Katsi... Ei leidnud. Tänu viimase aja saunatamistele läigime kõik nagu koerad enne näitust.
Aga äkki ma ei tunne tingu ära??? (Senine kokkupuude on piirdunud bioloogiaõpikuga.)
Igaks juhuks valasin meile tõrjepreparaati juustesse ja hoidsin soovitusliku kümne minuti asemel ligi tunni.
Kammisin isa soovitust mööda meid kõiki täikammiga lauale asetatud peegli kohal.
Ikka ei midagi.

Aga PALUN kontrollige oma pead ikkagi üle, eks.
Õhtuleht kirjutab ka täiepideemiast....

Kuidas ma vähemust ahistasin

“Tere! Minu nimi on Eduard, aga ma eelistaksin, et te ütlete mulle Sophie…” Niisugune oli ühe rollimängudialoogi algus ühel koolitusel.
Ja loogiline on, et selle peale võiks öelda: “Tere, Sophie…” ja jutt võiks rahumeeli muul teemal edasi minna.

Minu Sophie – jäägu ta siin blogis selle nimega – astus Eduardina maha samast Eurolines´i bussist, kust Julijagi.
Jõudis meile ööbima, aitas mul sünnipäeva ette valmistada ja oli muidu hästi armas.
Mingil hetkel ma juba teadsin, et see kena androgüün pole mitte naiselik kutt vaid vales kehas elav naine.
Siis ma hakkasin teda Sophieks kutsuma ja ütlema, et “Tüdrukud…” kui oli vaja korraga mitme poole pöörduda.
Adaptatsiooniperiood on ju selleks, et inimene uues soos ja uute rollidega kohaneda jõuaks…?! Või vähemalt olen ma sellest nii aru saanud.

Sophie rääkis mulle, et vales kehas sündimine on õnnetus, mis on lõhkunud terve tema elu. Suhted vanematega, lootusetus töö saamisel, kodu pole ja rahapuudus…
Vanemate koha pealt ei saa ma aidata. Tööga on pisut lihtsam. Mul on endal ühtteist pakkuda ja kui see ei sobi, siis kuulutused on igal pool üleval. Täitmata ametikohti on igas sektoris.
Muuhulgas leidsin Maalehest kaks kuulutust, kus pakutakse tasuta maja, tingimusel, et sees elaja seda korras hoiaks. Ja kus seinad ümber, seal saab ka töökoha otsida… Algul kasvõi kesise, peaasi, et kuidagi ree peale saaks.

“Mitte ükski tööandja ei võta mind tööle, kuna ma olen teistsugune…”
“Mina võtaks. Ma arvan, et paljud võtaks… Oluline on, mida sa oskad…”
“Ma ei saa töövestlusele minna, kui ma nii naiselik olen…”
“Aga mine naisena. Vormimisjärgus naisena…”
/Selgituseks: Sophiel on lisaks passile veel paber, mis tõestab, et seda ta ongi – vormimisjärgus naine. Ja – veidi jõhkralt – kui firmajuht VÄGA HÄSTI ära seletada ei oska, et inimene antud tööga hakkama ei saa, oleks võrdõiguslikkuse peale mõeldes arukas sellist tööotsijat mitte ukse taha jätta./
“Ma ei saa ju…”

Kemplesime pool päeva. Nokk kinni, saba lahti ja vastupidi. Vahepeal saime hästi läbi ja siis suutsin ma ta tuju jälle ära rikkuda.
… Ma nii väga tahtsin talle näidata, et tema olukord ei ole lootusetu. Ja tema sai selle peale mitu korda üsna pahaseks.

Ma võiks ju selgeks saada, et teiste elusid ei elata…
Aga see on mingi kentsakas mehhanism – lootusetus tõmbab mu käima. (Lisaks teiste lootusetusele ka enda oma – kui karika põhi paistvat tundub, siis tuleb pööre.)

“Sa ei saa aru, mida tähendab vähemusse kuuluda. Meie jaoks pole seadusi ega midagi…” ütles Sophie mulle.
Kõva sõna.

**

Aga vaikses lootuses, et head mõtted vähemalt mõtte tasandil kohale jõuavad, jätan siia ühe Sylvia Plathi luuletuse, mis kunagi ühele mu M to N sõbratarile väga meeldis...

Armastus on mu needuse liha ja luu.
Kokkuliimitud vaasis aimub juba seal peavarju
leidev roos.

Kümme sõrme vormib karikat varjude tarvis.
Mu õmblused sügelevad. Mis siin enam muud.
Olen varsti niisama hea kui uus.
(Tiina Augi tõlge)

Parimad kingitused maailmas

NÜÜD olen ma siis 33 aastat vana.
Ja ma ei suuda jätta eputamata maailma parimate kingitustega.
Kolm märksõna - raamatud, saun ja veinivärk.
Nagu allpool kirjas - minu isa ehitas kingituseks saunalava. Ja Unekott kinkis saunasiili.
Raamatutest... Katsilt õnnestus välja rääkida hiigelsuur loomaraamat: "Põhjalik illustreeritud teejuht loomade maailma."
Kui juba välja rääkimiseks läks, proovisin emalt ettevaatlikult uurida, kas "Maailma luule kuldne klassika" on liiga kallis ja et kas ma võiks osa ise maksta ja ikka selle raamatu saada. Ema reageeris tormiliselt - lisaks sellele raamatule sain ka "Eesti luule kuldse klassika" mõlemad osad. Ohhhh...!
Üks väga armas daam tõi mulle Viivi Luige "Kogutud luuletused 1962 - 1997".... Täpselt selle, mille poole olin raamatupoes surfates ohanud... Üks kahest, kas tegu oli vihjelise eelinfoga või on see daam distantsilt mõtetelugeja. Tuld ja nartsisse, tõepoolest...
Veel üks põnev kingitus kenalt mehelt, kes samuti raamatulaadal müümas oli - eduka soovimise kaardid, täis vihjeid ja märke maailma ja inimeste imelisuse kohta.
Ja veini sain ma palju!!!!! Lampsti... Ja ämbri oliive Stepiloomalt:).

Veel üks suurepärane kingitus oli Julija naasmine Hispaaniast palverännakult - täpselt minu sünnipäeva hilisõhtuks.

Nädal palmi all

... Raamatulaat siis, koht palmi all.
Kõik teretulnud.

Moskva uudiste peale

Lugesin uudistest, et Moskvas põletasid 30 noort Eesti lippu, millele oli joonistatud haakrist.
Ebameeldiv... Kuigi ma saan aru, et Moskvas mastaabis pole 30 inimest isegi mitte "melotshki".
Aga ikkagi ebameeldiv.

Ja siis lugesin ma Delfist tervelt 15 minutit igasuguseid inimeste kommentaare. Igasugustele erinevatele teemadele.
Ja mõtlesin, et kui ma oleksin noor moskvalanna, võiksin ma nende otsetõlke peale samuti tänavatele protestima minna... Mingi irratsionaalse ideega mingi kauge maa elanike kaitsmiseks...
Nii, nagu ma olen spontaanselt nõus väidetega, nagu näiteks "Kašmiiri tüdrukud vajavad võimalust haridusele" või "Rahuvalvet võib tõlgendada okupatsioonina."

Ja ikkagi ei meeldi mulle haakristiga ähvardamised mitte üks raas. Tavapärasest teravama reaktsiooni võib ilmselt lektüüri arvele panna ("Aimee & Jaguar") ja siis veel see, et alles sai Osviecemi koonduslaagri (Auschwitz-Birkenau siis, eks ole) videot vaadatud...

Aga... Fašismialgeid ei ole ju Eestis ometi NII PALJU????
Ei ole ju?

Meie maja kaubajuudid

TÄNA võtsid Kats ja Moonika (jajaaa- ta on jälle meil!) ette ja läksid harjuskeid mängima. Raamatud koti ja kastiga kaasa ning...
"Tere! Ilusat jõuluootust, me tõime raamatulaada teie kabinetti...!"

Kui nad seda eile rääkisid, arvasin algul, et ajavad niisama pula. Aga ei - õhtul pakiti tavaar kokku ja hommikul alustati lähimas alevis.
Mina sain aegajalt koju juubeldavad kõnesid: "Müüsime selle... Ja selle... Ja neli seda... Ja nüüd juba seitse...!"
Naasid rahulolevatena - et tõeliselt lõbus päev ja küll oli tore vaheldus.

Vot on naised...!

Õnnepisarad šampanjapokaali serval

Isegi numbrid võivad rõõmupisarad silmi tuua - siis on vist elu tõesti õnnelik. Sebra triip pole mitte valge vaid suisa sätendav.
Täna lõuna ajal heitsin pilgu eilsesse Äripäeva. Sedagi Unekoti õhutusel... Mu jumal! Me oleme kirjastuste topis Eestis 45. kohal!!!!! Ja käibe kasvu poolest 5. kohal!!!! Viimase kohta tuleb küll ausalt öelda, et seda ei mõõdata reaalses rahas vaid protsentides.
See oli šokk. Läbini õnnelik šokk.

... Siin ma istun, vaatan aknast tihaseid, sügan koera, mängin päkapikku, vaatan, et söök laual jne... Kodukana. Klassikalist sorti. Ja vahepeal asjatan millegagi, mis on südamelähedane, armas ja natuke segane.
Ja mis toob palju-palju rõõmu - kõik need inimesed, kellega on ja on olnud ja ehk ka tuleb võimalus koos töötada, koos mõelda, koos midagi teha...
Numbrid pole need, mille nimel otseselt pingutaks. Ikka käib see asi üsna koduperenaise tasemel, et vaja seda-seda-seda, järelikult tuleb teha toda-toda-toda... Alati on puudu, alati on vähe. Alati oleme tulnud ots-otsaga välja.
ÄRI tehakse - mõtlen ma - rohkem sellistes majades, kus on klaasist seinad ja puudub õhk, mida oleks hea hingata.
Meie äri kohta ütleb üks armas sõber, et see on nagu dr. Dolittle laev - pole vahet, kas püsti või ümber, lõbus on ikka.

Ja ometi... Meie "laevuke" ilutseb roosadel veergudel niikui miilenki. Selline tunne, nagu oleks kirjandeid kirjutades kogemata matemaatikas viie saanud.

Kirjanditest. Mul on, muide, täna üks tähtis päev veel. Andsin kliendile üle temast kirjutatud raamatukese. Esimene biograafiline materjal, mille kirjutasin, tema intervjuude põhjal.
See on üks selline töö, mida olen kunagi teismeeas soovinud - et nii tore on kirjutada INIMESE LUGU. Ajakirjades olen seda omajagu teinud, raamatukene (jään deminutiivi juurde, sest see tõesti oli väikene raamat) aga annab märksa enam võimalusi.
INIMENE pealegi on vana, väga tark ja palju saavutanud, nii et olin intervjueerides temast siiras vaimustuses. Koos kõigi nende mõõnadega, mis kellelegi lähedale astudes osaks võivad saada.
Aga ilus aeg oli. Suvel käisin intervjuusid tegemas. Istusime mingites kentsakates baarides, käisime metsas ja mere ääres. Hästi väljapeetud inimsuhe, lähedane ja jahe korraga. Üsna selline, milles mul enamasti hea olla on - paljust räägitakse, palju jääb vaikusesse.
Kirjutamisega alustasin sel õhtul, kui Kats ja Kristofer Unekoti juures abiks kööki plaatimas käisid. See on kuskil Unekoti blogis fikseeritud aeg. Küünal põles, muusika mängis, mina kirjutasin Inimese Lapsepõlvest ja Unistustest.
Ma tahaksin sellest inimesest siin pikemalt kirjutada, aga kuna ma ei ole kindel, et see talle meeldib, siis jäägu see.

Varitsusluure

Jõuluootuse idüllist teise kandi pealt.
Sokk ripub. Öösel tuleb päkapikk ja toob kommi, mandariini ja õuna. Hommikul Kristoferil tore leida. Juttugi jagub kauemaks - ikka pikapikk seda ja pikapikk toda.
EILE ÕHTUL keeldus lapsuke uinumast. Tema tahab pikapikku näha.

Ja nii me siis luurasime. Tema teeskles püüdlikult magajat, ise piilus. Meie piilusime ahju nurga tagant teda.
Ja uni jälle läind.

Pool ööd jamasime niimoodi. Lõpuks jäi laps magama ja meie saime oma maiused sussi sisse sokutada...

Vaatame, mida järgmine öö toob...

Hall aeg, kirkad inimesed

Vihm räägib õues tundide kaupa ladina keelt.
Aga inimesed on hõõguvad ja kuumad, soojendavad ja kirkad.

Kes otsib kodu, et saada iseseisvaks ja õnnelikuks. Kes loob firmat, et pakkuda inimestele midagi täiesti uut.

Telefon ja msn on tulised. Midagi luuakse, millestki lastakse lahti.
Kui huvitav on olla selliste inimeste hulgas!
Ohh, sõbrad, KUI VÄGA ma teid armastan!!! Teie ideede, loovuse, hulluse ja sära pärast...

Kui elu on film, siis blogi on pildialbum

Kõik toimub, keerleb, on hoogne - ja mida kiirem ja keerlevam on kõik, seda vähem on aega kirjutada.
Mõned märksõnad.

VÄIKESE BIRGITTA SÜNNIPÄEV reede õhtul. Veini ja loba ja armsaid inimesi... Ja Unekoti tehtud hea kook, mille retsept oleks siia kommentaaridesse väga ja väga teretulnud:).
Birgitta viimane sünnipäev, millest ta ise midagi ei tea. Ja viimased jõulud, millest ta midagi ei tea.
Edasi läheb šõuks - nänni, lärmi, seiklust ja sekeldust. Ja see on NII LAHE!!!!

ESIETENDUSEL LAVAL ehk saun on sisse õnnistatud. C käis külas ja see tundus sellise toreda eksklusiivse sündmusena, et julgus kokku võtta ja saunakatse ära teha. (Kartsin päris tõsimeeli, et nagunii mõni pisiasi ei klapi ´a la et suits ei lähe korstnasse vmt)
Aga ei. Kõik oli imeline.
Mul on naine, kes oskab sauna ehitada ja isa, kes oskab lava ehitada. Ja ma tõsimeeli ei tea, millega ma selle ära olen teeninud:).

TÜDRUKUTEÖÖ ehk palju emotsionaalset loba ööl vastu pühapäeva. Ma ei ole ammu-ammu veetnud pikki tunde arutades, et kas... aga kas... aga kui... Ja see oli soe ja hea ja natuke tibilik lobisemine, mis tuletas meelde aegu, kui suur osa suhtlust nii käiski.
No täpselt nii, et tüdrukud, teeme pidžaamaka ja räägime meestest. (Või siis naistest.)

ADVENDIPÜHAPÄEV RANNAS. Käisime pühapäeval Pärnus. Erinevalt sombusest kodukülast sai seal päikest näha. Päris päikest. Mere ääres. Varbaidpidi vees ja teokarpe korjates.
Kui ma laps olin, viidi mind suvel Pärnu randa. Aga meie käisime nüüd hoopis jõuluootust nautimas.
Soe oli. Ja mõnus. Paljajalu, sulejopes ja sooja salliga.
Globaalsel soojenemisel ON lokaalseid häid omadusi...

PÄKAPIKUD on väga ja väga olemas. Igal ööl toovad sussi sisse midagi head. Küsige Kristoferilt, kui te mind ei usu:).