Vanaema sünnipäev

Niisiis, pere vanim ja väärikaim on saanud 97. aastaseks.
See on nii tähtis värk, et sõnu nagu õigupoolest ei olegi. Küll aga trükin ma siia ühe kena luuletuse, mille vanaema on üles tähendanud Tartus, aastal 1928.

Minu kodu

Koduke võib kallis olla
Minu kodu kullake
Minu maa ja minu taevas
Minu tuul ja päikene

Lapse laul ja lapse mängid
Särav saarik sini lill
Ööpikute õrnad hääled
Kohav kaasik karjapill

Oh kes jõuab lahti kisku
Siit mu väikest väsind pead
Selles õndsas paradiisis
Maitsen mina tuhat head

Siia puid ja siia õisi
Taevas jagand kahel käel
Siin mind elustamas käivad
Lahked inglid laulu väel

/.../

See on kuidagi nii vanaemalik... Kodune, soe, sissepoole elav ja seejuures üsna leegitsev, lahkelt kompromissialdis kõiges selles, mida väga oluliseks ei pea ja kompromissitu küsimustes, mis talle olulised.
Vanaema, kellelt olen ilmselt saanud (või oleks õigem öelda üle võtnud, sest bioloogiliselt on ta minuga samavõrd seotud kui mina oma pojaga) veidi ta välimust, ta ärihuvi, sentimentaalsuse, loodusearmastuse ja pisut omaettehoidmise. Oeh, ja kustumatu kriminullihuvi muidugi ka.
Olen vahel tabanud end vanaema moodi žestidelt - näiteks taganen, kui mulle liiga lähedale astutakse, võimalusel väldin inimeste vastu puutumist jne. Vanemana muutun ilmselt veel rohkem tema moodi, lõppeks olen ma praegu poole noorem, kui tema sellal, mil teda mäletama hakkasin.
... Vanaema, kellega meil on sarnaselt segased vaated usule ja kirikule. Et muidu nagu ateistid, aga kirikud ja papid pakuvad omajagu huvi, inglid on olemas, marjapõõsas elavad haldjad ja kodus eelmiste põlvkondade vaimud jne.jne jne... Ümbritsev on sajakümnega animistlik.
... Vanaema, kes on mulle õpetanud, et võõraid inimesi tuleb pigem aidata kui usaldada ja et oma pere on see koht, kus pea ühtegi saladust ega varjus olevat asja olema.

Kui vanaema oleks lind, oleks ta luik. Majesteetlik ja üksildane, aga oma pere eest alati väljas. Kui vanaema oleks metsloom, oleks ta hirv.