Õnnepisarad šampanjapokaali serval

Isegi numbrid võivad rõõmupisarad silmi tuua - siis on vist elu tõesti õnnelik. Sebra triip pole mitte valge vaid suisa sätendav.
Täna lõuna ajal heitsin pilgu eilsesse Äripäeva. Sedagi Unekoti õhutusel... Mu jumal! Me oleme kirjastuste topis Eestis 45. kohal!!!!! Ja käibe kasvu poolest 5. kohal!!!! Viimase kohta tuleb küll ausalt öelda, et seda ei mõõdata reaalses rahas vaid protsentides.
See oli šokk. Läbini õnnelik šokk.

... Siin ma istun, vaatan aknast tihaseid, sügan koera, mängin päkapikku, vaatan, et söök laual jne... Kodukana. Klassikalist sorti. Ja vahepeal asjatan millegagi, mis on südamelähedane, armas ja natuke segane.
Ja mis toob palju-palju rõõmu - kõik need inimesed, kellega on ja on olnud ja ehk ka tuleb võimalus koos töötada, koos mõelda, koos midagi teha...
Numbrid pole need, mille nimel otseselt pingutaks. Ikka käib see asi üsna koduperenaise tasemel, et vaja seda-seda-seda, järelikult tuleb teha toda-toda-toda... Alati on puudu, alati on vähe. Alati oleme tulnud ots-otsaga välja.
ÄRI tehakse - mõtlen ma - rohkem sellistes majades, kus on klaasist seinad ja puudub õhk, mida oleks hea hingata.
Meie äri kohta ütleb üks armas sõber, et see on nagu dr. Dolittle laev - pole vahet, kas püsti või ümber, lõbus on ikka.

Ja ometi... Meie "laevuke" ilutseb roosadel veergudel niikui miilenki. Selline tunne, nagu oleks kirjandeid kirjutades kogemata matemaatikas viie saanud.

Kirjanditest. Mul on, muide, täna üks tähtis päev veel. Andsin kliendile üle temast kirjutatud raamatukese. Esimene biograafiline materjal, mille kirjutasin, tema intervjuude põhjal.
See on üks selline töö, mida olen kunagi teismeeas soovinud - et nii tore on kirjutada INIMESE LUGU. Ajakirjades olen seda omajagu teinud, raamatukene (jään deminutiivi juurde, sest see tõesti oli väikene raamat) aga annab märksa enam võimalusi.
INIMENE pealegi on vana, väga tark ja palju saavutanud, nii et olin intervjueerides temast siiras vaimustuses. Koos kõigi nende mõõnadega, mis kellelegi lähedale astudes osaks võivad saada.
Aga ilus aeg oli. Suvel käisin intervjuusid tegemas. Istusime mingites kentsakates baarides, käisime metsas ja mere ääres. Hästi väljapeetud inimsuhe, lähedane ja jahe korraga. Üsna selline, milles mul enamasti hea olla on - paljust räägitakse, palju jääb vaikusesse.
Kirjutamisega alustasin sel õhtul, kui Kats ja Kristofer Unekoti juures abiks kööki plaatimas käisid. See on kuskil Unekoti blogis fikseeritud aeg. Küünal põles, muusika mängis, mina kirjutasin Inimese Lapsepõlvest ja Unistustest.
Ma tahaksin sellest inimesest siin pikemalt kirjutada, aga kuna ma ei ole kindel, et see talle meeldib, siis jäägu see.