Kuidas ma vähemust ahistasin

“Tere! Minu nimi on Eduard, aga ma eelistaksin, et te ütlete mulle Sophie…” Niisugune oli ühe rollimängudialoogi algus ühel koolitusel.
Ja loogiline on, et selle peale võiks öelda: “Tere, Sophie…” ja jutt võiks rahumeeli muul teemal edasi minna.

Minu Sophie – jäägu ta siin blogis selle nimega – astus Eduardina maha samast Eurolines´i bussist, kust Julijagi.
Jõudis meile ööbima, aitas mul sünnipäeva ette valmistada ja oli muidu hästi armas.
Mingil hetkel ma juba teadsin, et see kena androgüün pole mitte naiselik kutt vaid vales kehas elav naine.
Siis ma hakkasin teda Sophieks kutsuma ja ütlema, et “Tüdrukud…” kui oli vaja korraga mitme poole pöörduda.
Adaptatsiooniperiood on ju selleks, et inimene uues soos ja uute rollidega kohaneda jõuaks…?! Või vähemalt olen ma sellest nii aru saanud.

Sophie rääkis mulle, et vales kehas sündimine on õnnetus, mis on lõhkunud terve tema elu. Suhted vanematega, lootusetus töö saamisel, kodu pole ja rahapuudus…
Vanemate koha pealt ei saa ma aidata. Tööga on pisut lihtsam. Mul on endal ühtteist pakkuda ja kui see ei sobi, siis kuulutused on igal pool üleval. Täitmata ametikohti on igas sektoris.
Muuhulgas leidsin Maalehest kaks kuulutust, kus pakutakse tasuta maja, tingimusel, et sees elaja seda korras hoiaks. Ja kus seinad ümber, seal saab ka töökoha otsida… Algul kasvõi kesise, peaasi, et kuidagi ree peale saaks.

“Mitte ükski tööandja ei võta mind tööle, kuna ma olen teistsugune…”
“Mina võtaks. Ma arvan, et paljud võtaks… Oluline on, mida sa oskad…”
“Ma ei saa töövestlusele minna, kui ma nii naiselik olen…”
“Aga mine naisena. Vormimisjärgus naisena…”
/Selgituseks: Sophiel on lisaks passile veel paber, mis tõestab, et seda ta ongi – vormimisjärgus naine. Ja – veidi jõhkralt – kui firmajuht VÄGA HÄSTI ära seletada ei oska, et inimene antud tööga hakkama ei saa, oleks võrdõiguslikkuse peale mõeldes arukas sellist tööotsijat mitte ukse taha jätta./
“Ma ei saa ju…”

Kemplesime pool päeva. Nokk kinni, saba lahti ja vastupidi. Vahepeal saime hästi läbi ja siis suutsin ma ta tuju jälle ära rikkuda.
… Ma nii väga tahtsin talle näidata, et tema olukord ei ole lootusetu. Ja tema sai selle peale mitu korda üsna pahaseks.

Ma võiks ju selgeks saada, et teiste elusid ei elata…
Aga see on mingi kentsakas mehhanism – lootusetus tõmbab mu käima. (Lisaks teiste lootusetusele ka enda oma – kui karika põhi paistvat tundub, siis tuleb pööre.)

“Sa ei saa aru, mida tähendab vähemusse kuuluda. Meie jaoks pole seadusi ega midagi…” ütles Sophie mulle.
Kõva sõna.

**

Aga vaikses lootuses, et head mõtted vähemalt mõtte tasandil kohale jõuavad, jätan siia ühe Sylvia Plathi luuletuse, mis kunagi ühele mu M to N sõbratarile väga meeldis...

Armastus on mu needuse liha ja luu.
Kokkuliimitud vaasis aimub juba seal peavarju
leidev roos.

Kümme sõrme vormib karikat varjude tarvis.
Mu õmblused sügelevad. Mis siin enam muud.
Olen varsti niisama hea kui uus.
(Tiina Augi tõlge)