Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

teisipäev, august 29, 2006

Isiklikust poliitilisest loidusest

Blogosfäär lainetab poliitikast. Mina olen rõõmsalt (seisu)kohatu. Poliitväitluste valguses huvitaks mind aga kangesti, keda keegi eelmistel valmistel (riigikogu ja kohalikud omavalitsused) valinud on… Kes siin loeb, oleks teretulnud oma toonaseid eelistusi avama ja põhjendama.
Mina jätsin riigikoguvalimised vahele. Mitte laiskusest või hoolimatusest, lihtsalt ei olnud kedagi, keda ma oleksin tahtnud valida.
Mõttelaadilt olen tsentrist jupikese vasakpoolsem. Parteisse pole astunud, ajakirjanikuna tahtsin sõltumatu(m) olla, hiljem on tegemist olnud nii palju, et poliitikat kiikan niisama veidike kõrvalt.
Mõõdukate pooldaja olin ma kaua. Kogu Andres Tarandi aja ja natuke peale. Tarand üldse üks lemmikpoliitikuid olnud… (Ja see kehtib ainult seeniori kohta, poegadest ei oska ma midagi mõistlikku arvata, Sirbi lugemine kõigub ka huvi ja tellimise katkestamise piiril.)
Pooldasin Mõõdukaid, kuni nad liiga parempoolseks muutusid. Kui nimi sotsdemokraatlikuks muudeti, lootsin oma lemmikparteile kõva arengut, aga see jäi tulemata.
Noil viimastel riigikoguvalimistel ei tahtnud enam Mõõdukate poolt hääletada.
Keskerakonna poolt kah mitte – otseselt pole programmil justkui viga miskit, aga liiga palju on olnud mingeid kummalisi mätsimisi, et usaldust tekitada. Ehkki keskparteis on mitmeid selliseid inimesi, kellest väga lugu pean. Ja mõned sellised, kellega ma ühe laua taha ära ei mahu.
Tõtt öelda on vist igas Eesti parteis keegi, kellest ma lugu pean, ka kõige parempoolsemates. Ja mõned, keda ma pean kas rumalaks või pahatahtlikuks või mõlemat koos. Oma osa suhtumistes on kujundanud see, et nii mõnegagi neist on pikki tunde intervjuu(si)d tehtud ja pärast olen paratamatult “läbikirjutatud inimese” samme ja ütlemisi suurema huviga jälginud.
“Bezrublika” kampaania, mis paljusid vaimustas, tekitas minus õõva. Nulltolerants on eesti keeles täissallimatus… Kes sooviks sellist sõna lipukirjale? Ja targad mehed Taagepera ja Taal pole oma intervjuude valguses sellest erakonnast enam kaugeltki mitte nii suures vaimustuses kui algul…
Reformikad näivad eeldavat, et on olemas tublid ja targad ja ülejäänute kohta kehtib “Tropid eest!”
Rahvaliit keskendub peamiselt põllumeestele.
Isamaaliit on lausrahvuslik. Mina ei ole.
Keda ma valima oleksin pidanud? Minu valik oli mittevalimine. Kõige hukkamõistetum valik ajast aega. Ja ma üldse ei kahetse.
Omavalitsuste valimise ajal hääletasin veel Tallinnas. Kui uues kodus oleksin hääletanud, oleksin valinud ühe asjaliku põllumehe – sellepärast, et mõistlik, aus ja töökas mees. Sobiks valda valitsema küll. Erakonnalt rahvaliitlane, aga maakohas loeb eelkõige see, mis inimesega tegu. Muide, üle Eesti oli mitu Rahvaliidu nimekirjas inimest, kellele pöidlaid hoidsin. Oma hääle andsin Tallinnas toredale vasakpoolsele luuletajale, kes kandideeris Põhja-Tallinnas. Tükk aega kaalusin tema ja ühe sotsdemokraatliku intelligendi vahel, lõpuks valisin vasakpoolsema. Ja naise. Sellega on nii, et soo järgi ma ei vali, aga kahe võrdselt hea vahel kaaludes valin sookaaslase.
Muide, sama vasakpoolne poetess ahvatles mindki Tallinnas kandideerima – ilmselt nappis neil kandidaate. Kaalusin päris tõsiselt. Aga kuna Kersti haigus neelas väga palju energiat, ei tahtnud endale lisakoormust võtta. Polnud parim aeg kogemuste hankimiseks.
Resümee mu eelistustest on taas eelistuste puudumine. Olemasolev president on minu president küll, ilma igasuguse punase ringita. Aga ma ei usu, et ta uuesti presidendiks saades sellele toolile kauaks jääb. Nelli Teataja naljana serveeritud ennustus tundub üsna tõenäoline. Sellepärast ma tema jäämise üle eriti rõõmus ei ole.
Kõigist neist, keda erinevad erakonnad algul välja pakkusid, meeldis mulle enim Paul-Eerik Rummo.
Aga see ei puutu enam asjasse.
Elame-näeme…

neljapäev, august 24, 2006

Pluuto staatusest

Uudiste kohaselt on meie päikesesüsteemis nüüd ainult kaheksa planeeti. Väga kummaline. Väga. Mis nad astronoomiaõpikutega teevad?
Mida see astroloogiliselt tähendab? Minu jaoks on Pluuto mu tõusumärgi valitseja, mitte lihtsalt "kivist ja jääst pall" nagu PM kirjutas. Aga sünnikaardis on ta ju kõigil kusagil.
Samas, Pluuto on oluliselt vanem kui tema staatust muutvad astronoomid, nii et ilmselt ei lase ta end sellest mürast häirida:).

kolmapäev, august 23, 2006

Suvist vaikelu

Hilissuvi... Ritsikaid on tuppagi kuulda. Ööd on tumedad ja pimedad. Eile oli hea võimalus seda tumedust lausa kätega kobada - äike viis elektri.
Süüa tehes saavad sõrmed mullaseks. Kartul tuleb põlluveerest, sibul peenrast ja kurk lavast. Kõigel sellel heal kausiga järel käimine on omaette rõõm.
Kats vaaritab sisse teha. Kurke, õunu...
Kõik on külluslik ja lopsakas.

Aga hing on jälle - või siis ikka - natuke rahutu. Peaksin palju enam kirjutama...

Kui aga see aspekt välja jätta, siis hilissuvi oma rauguses lummab täiega.
...Inimesed, ma armastan teid.

teisipäev, august 22, 2006

Andestamise võimatusest

“Sa oled talle ANDEKS ANDNUD????”
Moonika häälest kostub etteheidet. “Mina küll ei anna,” järgneb hetk hiljem.

Jutt käis meie kunagisest tööandjast. Parajalt paks mees, ütles ta enda kohta, nii et siin ja edaspidi PPM. Tee lõpparve(te)ni oli kohati üsna kole. Mina rääkisin oma lõpparve välja nii, et mul oli kandiline ja kuldketiga sõber kaasas. Ja mulle meeldib mõelda, et tegelikult oli see minu liigettevaatlikkus, et ma selle sõbra kaasa võtsin.
Moonika oli siis FIE ja tõestas advokaadi abiga, et ta ei ole PPM äri torpedeerinud. Mees nõudis temalt sadu tuhandeid kroone.
Mitu sellist imelikku ja vastikut lugu jäid ühest lühikesest perioodist õhku. Raske ja ebameeldiv aeg oli. Mina ja PPM süüdistasime teineteist igasugustes asjades. Tema mind vargustes, mina teda petmistes. Vahepeal käisime koos vetsu akna peal ninu löristamas ja kahetsemas, et see kõik ikka nii on läinud.
Nüüd, kui PPM mulle helistas, ajas kõik kohutavalt itsitama. Nii tema jutt kui ka kõik, mis sel hetkel temaga rääkides meelde tuli. Kui ma tema peale mõtlen, siis mulle meenub igasuguseid asju, täitsa tööväliseid. Ehkki meie suhted on alati ja ainult töised olnud.
... Ma kulutasin tema juures duši all alati kogu sooja vee ära. Ja ta polnud üldse pahane. Tal oli alati minu jaoks kohvi. Ja tihti veini. Tal oli palju lahedaid ideid. Ja mustmiljon roppu anekdooti. Ta andis mulle enda juures alati selle padja, mida ma tahtsin. Talle läks vahel mõni mu isiklikest asjadest väga korda. Ta oli kohe seda nägu, et hoolis.
Kõik sellised asjad kestavad minu jaoks kauem kui töövaidlused. No oli. No sai läbi. Lepingulised asjad said korda, lepinguta asju oli vähe.
Ja kõige tähtsam – tema vead ja lollused aitasid minul ühe uue ja olulise ukse lahti lükata. Ta tegi mulle nii palju haiget, et ma lihtsalt pidin edasi arenema. Paigale jäädes ja temast aru saada püüdes oleksin ilmselt lolliks läinud. Mul käivitub vahest see “Run, Forrest, run…”-impulss.
Kas see, et mul oli temaga nüüd, mitu aastat hiljem, lõbus lobiseda, on andeks andmine? Kas see, et äri ma temaga ei ajaks, on mitte andestamine?
Või on kuidagi nii, et ta polnud ei hea ega halb. Ta oli lihtsalt katalüsaator. Ta kiirendas reaktsioone, mis muidu oleks palju kauem aega võtnud.
Sel juhul ei olegi mul talle midagi andeks anda.
Muide, kui ma mõtlema hakkan, siis ma vist ei teagi, mida andestamine tähendab.

reede, august 18, 2006

Katsi sünnipäev

TÄNA pärastlõunal 32 aastat tagasi sündis maailma üks väike tüdruk, kellest on kasvanud kõige toredam ja armsam naine maailmas. "... üsna tark ja vaid veidike hull..." nagu Smuul ühe tema jaoks väga tähtsa naise kohta kirjutas.
PALJU ÕNNE!!!!

(Pildivalikust. Kats ei lubanud mul temast pilti panna, talle meeldib rohkem teisel pool kaamerat. Panin siis tema tehtud foto ühest Hellase päikeseloojangust.)

kolmapäev, august 16, 2006

Kummalgi pool piiri

Vanaema on siin. Mis on iseenesest üks toredamaid asju üleüldse, sest vanaema lihtsalt on üks äraütlemata tore inimene.
Aga ta on jäänud nii-nii-nii vaikseks. Ja nii pisikeseks. Peamiselt lesib sooja teki all, pea padjalohus ja on. Magab.
Aegajalt käin ma kuulatamas, ega ta lõplikult magama pole jäänud. Ja kuigi ma tean, mis on kõikide retkede lõpp-punkt, on see valus. Ehkki vanaema retk on olnud pikk ja vägagi seiklus- ja töörohke. Eriti ühe vana aja daami kohta...:).
Eile õhtul rääkisime vanaemaga piiridest. Siinpool piiri olevatest inimestest ja sealpool piiri olevatest inimestest. Ja koertest kummalgi pool piiri. Ja konjakist kummalgi pool piiri.
Üle hulga aja nägin vanaema südamest naermas. Ja siis ma sain aru, et need, kes on läinud, on tema jaoks juba kröömikese enamgi olemas kui meie siin.
Öösel eksis vanaema voodisse ära. Käis korra üleval ega suutnud pärast seda enam patja üles leida... Kui padja koos üles leidsime, saime jälle koos naerda.
Kohati on meil koos lausa tobedalt lõbus. Ja pärast ajab see mind nutma, sest ma mõtlen, et see saab õige varsti otsa. Ja siis tuletan endale meelde, et lahkumise teema on meil õhus olnud viimased seitseteist aastat, vanatädi surmast saati. Ja et need 17 aastat - ja kõik eelmised muidugi ka - on täis olnud rõõme ja põnevust ja seiklusi...

laupäev, august 12, 2006

Pride´i õhtul uudiseid vaadates...



Imelikul ajal elame... Paraad inimõiguste kaitseks - kusjuures need, keda paraadiga peamiselt kaitstakse (st gayd ja lesbid) on vist enamuses üsna korraliku hariduse, töö ja sotsiaalse staatusega ja oma õigused kenasti ära kindlustanud. Samas kui paljud heteronaised pole ikka veel nii kaugel, et kasvõi perevägivallale vastu hakata...
... Ilusad inimesed, kes kardavad, et neid ilma sildita ei nähta. Kurjad tädid, kes usuvad, et kuldses keskeas daam teostab end kõige paremini laupäeva õhtupoolikul mune loopides.
Noored mehed, kes end rahvuslasteks nimetades iga rahvuse suhtes õõva suudavad tekitada.
Brrr... Mida nad kõik TEGELIKULT tahavad????? Mis nad õnnelikuks teeks? Sellesama munaga daamikese näiteks?
(Ja andku nii ilus nähtamatu kui ka munaga daam andeks, et ma nad blogisse tõmbasin. Ise nad avalikule üritusele läksid ja kaamera ette sattusid. Loodan, et ka Delfile pilte teinud fotograaf pahaseks ei saa. Lihtsalt need kaks pilti võtsid minu jaoks uudise homomarsi toimumisest kõige paremini kokku.)
Kalev Rebase kambast niipalju, et kunagi tosin aastat tagasi käisin toonase ajakirja Kriminaalkroonika toonase peatoimetaja Võsa Petsi palvel neonatsidest lugu tegemas. Tibake kõhe oli - mul on mitteaaria päritolu üsna suurte tähtedega välimusse kirjutatud - aga kokkuvõttes päädis asi sellega, et jõime koos igavese hulga õlut ja mina sain oma intervjuu. Mille resümee oli minu jaoks see, et kui neonatse üles ei keerata, ei kujuta nad iseenesest kuigi suurt ohtu. Paistab, et nüüd on keegi neid üles keerama hakanud. Ja see keegi küll Eesti meelt inimene ei ole.

neljapäev, august 10, 2006

Kodunarkomaan?

TÄNA tegime Katsiga vist pisut haiget ühele armsale inimesele meie sõpruskonnast - keeldusime võtmast oma koju elama "alguseks kaheks nädalaks" terveneda püüdvat 25-aastast narkomaani, kes "juba kümme päeva" puhas on olnud.
Ei-vastus tuli väga kiiresti ja meie puhul vist ka ebatüüpiliselt. Aga väga üksmeelselt.
Kui vastus antud, hakkasin teemat analüüsima.
Meil on väike laps. Vahel ka 96-aastane vanavanaema. Kodukontor. Kahe peale kolm töökohta. Pooleli remont. Pilla-palla kord tubades ja köögis. Tunne, et ööpäevad on liiga lühikesed.
Kuhu ma panen võhivõõra narkari?
Kas keegi, kes siin loeb, otsustaks teisiti? Ja kas ta võtaks selle narkari reaalselt enda juurde?
(Rubriik "Pakun kodulooma")

teisipäev, august 08, 2006

Homokunstist Hajjamini

EILE algas Pride 2006 näituse avamisega Viru Keskuses. Oli maale, oli külalisi. Külalisi rohkemgi kui maale.
Kats küsis, kus piltidel perekond on. (Näituse nimi on "Meie oleme perekond".) Seletasin, et andku assotsiatsioonid vabaks. Ja kui ma veidi hiljem küsisin Katsilt, miks on need maalid "homomad" kui mõned teised, sain sama vastuse. Et andku ma assotsiatsioonid vabaks:). Nojah, Tammetalu ja Mosolainen maalivad igatahes hästi, täiesti sõltumata sellest, millise egiidi all nende maale vaadata.
Järelpidu oli veel lõbusam. Tuttavad tibid kaasa ja Bazaari sööma! Imeline koht, imeline - kes Tallinnas head meeleolu- ja söögikohta otsib, siis Madara 3.

Meeleolu kokkuvõtteks veidike Umar Hajjami luulet.

Me teame, milline on homne paradiis:
seal kaunid neiud, puhas vein ja lauluviis.
Ma valin armsama ja veini juba täna –
ei nüüd või olla süüks, mis lubatud on siis!
Kord vanataati nägin ühes kõrtsikambris ma
ja küsisin: "Mis mulle läinutest võid öelda sa?"
Ta ütles: "Veini joo, sest sõnumid neilt jõudmata
ning nõnda nagu kõik on läinud, lähme meie ka!"

laupäev, august 05, 2006

Kes tohib nõrgemat lüüa???

Tänane Õhtuleht tõi sellise loo: http://sloleht.ee/2006/08/05/uudised/203069/
Omal ajal ajakirjanikuna oli sarnaste juhtumite uurimine töö, mida tehes uskusin, et teen midagi, millest paljudel inimestel kasu on.
Täna lugesin loo tagant kommentaare... Masendus tuleb peale.
Oleks tore teada, et kommentaariumi täitsid politseinik ja tema sõbrad, mitte et rõhuv hulk lugejaid arvab, et politseil ongi õigus noori peksta.
Kui aga arvab, siis mõni täpsustav küsimus.
Kas saaks fikseerida, mille eest ja kui palju on õige peksta?
Kellel on õigus nõrgemaid lüüa? Politseil? Kas õpetajatel ka? Aga noorsootöötajatel? Aga raamatukoguhoidjatel või arstidel?
Ja miks keelab lastekaitseseadus seda vanematel teha kui võimukandjate poolt on peks aktsepteeritud?
Ja kas pekstes tulevad head inimesed?????

neljapäev, august 03, 2006

V.M. Rabolu Kolumbiast

Nõndaks. Ehkki ma blogis tööga seotud asjade kajastamist vältida püüan, on igal reeglil erandeid. Ma kirjutasin (sõbraga kahasse) elu esimese esoteerilise artikli ja see ilmus juulikuises Avanemises.
Nii ebatüüpilist lugu lihtsalt ei saa kirja panemata jätta. (Selgituseks veel niipalju, et minu süvendatud huvi Rabolu vastu sai alguse ühe tema raamatu kirjastamisest. Algul käis mulle selles tekstis üsna palju närvidele, aga aja jooksul on mõned asjad oma kohtadele lähemale nihkunud ja autori suhtes tõsine huvi tekkinud.)
*
Mässava kotka mälestuseks

Kolumbia vaimne õpetaja V.M Rabolu on lahkunud füüsilisest elust, kuid alles oma õpilaste, järgijate ja lugejate teadvuses.

Mässav kotkas oli esoteerilistes ringkondades nimi, millega Rabolu’d austavalt kutsuti. Tal oli mässuline loomus ning ta keeldus leppimast vanade teooriate ja uskumustega. Tema elutööks sai oma esoteerilise koolkonna loomine, oma raamatute kirjutamine ning loengute pidamine. Tema raamatud käsitlevad Gnosist ja esoteerilist teed. Eesti lugejaile on tuntud raamat “Hercolubus ehk punane planeet” – tema viimane kiri inimkonnale. Autor lõpetas kirjutamise surivoodil, olles võimetu tõusma püsti või istuma, kuid hoides end tahtejõuga elus, kuni viimane raamat saab lõpetatud.
“Ma pühendan selle sõnumi inimkonnale. Viimase abinõuna. Midagi muud ei saa ma enam teha.” Selline on kiri raamatu tiitellehel.

Pärit vaesest lapsepõlvest
Raboluna tuntud õpetaja sündis Kolumbias 1924. aastal vaeses maaperes, kandes nime Joaquin Amortequi Valbuena. Ta veetis oma lapsepõlve loodust vaadeldes – mängides vee loodusjõududega astraaltasandil sel ajal, kui ta jõe ääres magas. Gnosiseni jõudis ta siiski alles palju hiljem, oma kolme-kümnen-dates eluaastates, olles kogu oma senise elu maal veetnud.
Peale oma esimest Gnosise teemalist loengut lahkus Joaquin kindla eesmärgiga tõestada, et Samael Aun Weor, tolleaegne elav Meister, on šarlatan. Tõestamiseks otsustas ta teha läbi kõik talle antud harjutused, kuid tema hämmastuseks hakkas ta aru saama, et Samael Aun Weor oli tõepoolest tõeline Meister. Rabolu on selle kohta hiljem öelnud: ”Ma erinesin teistest oma rahutuse poolest ja selle poolest, et ma ei tahtnud alla neelata ei Meistri ega kellegi teise lugusid. Ma olin mässaja.” Samael Aun Weor võis talle tihti anda ülesande minna mõnda teise dimensiooni ja Joaquin võis selle oma kontsentratsiooni kasutades teostada tuues tulemused Meistrile juba järgmisel päeval.

Gnosise õpetuse kandja
Joaquin võttis oma eesmärgiks levitada Gnosise õpetust, reisides 1960ndatel aastatel läbi kogu Ladina-Ameerika, sageli väga vähese rahaga. Ta läks ühele rahvusvahelisele missioonile, taskus ainult 12 Kolumbia peesot ja kohvriks jahikott. 1975. aastal, peale rohket rasket tööd, ohvreid ja distsipliini suutis ta taaskehastada oma Meistri – sündis Meister Rabolu.
Samael Aun Weor jättis endast maha uskumatu hulga esoteerilist informatsiooni, kuid Rabolu oma väga praktilise lähenemisega tõi välja selle töö põhialused. Paljud inimesed on rääkinud vabastamisest, kuid vähesed on selle saavutanud. Rabolu uuringute ja hämmastavalt praktiliste ja lihtsate selgituste abil on see töö muutumas oluliselt lihtsamini teostatavaks. Aitamaks otsusekindlatel tudengitel saavutada oma eesmärki isegi kiiremini, ütles ta: ”Seda peab harjutama. Siin ei ole koht väitlusteks või kõnedeks, ainult harjutamiseks. Selle tööga tahan ma näidata teile lühimat ja kiireimat teed Vabastamiseni. Just selle pärast olen ma ette võtnud ülesande teostada läbi praktika väga põhjalik uurimine, et jätta see töö teile päranduseks. See töö on õige tee, mida iga õpilane peab järgima. Me oleme juba kuulnud mitmeid teooriaid ja paljusid kõnesid, Vaadakem, mis sellest välja on tulnud. Mitte midagi! Alles jääb ainult tühjus, mille need elemendid endast maha jätavad. Seega soovin ma, et selle tööga te jõuaksite Initiaktilisele Teele.
Ma palun kõigil, kes mu töid loeb, vabandada mind kõigi vigade eest, mida te siit leiate, sest ma ei ole kirjanik ega intellektuaal. Ma lihtsalt kirjeldan seda, mida ma tean, omaenda lihtsate ja praktiliste terminitega: RADA VABASTAMISENI.”

Ego surmamine aitab elada
Rabolu oli see, kes arendas välja surmaharjutuse hetkest hetke. Peale Samael Aun Weor’i ego kõrvaldamise õpetuste lugemist küsis ta endalt: ”Mis see on, mis peab hetkest hetke surema?” Ta töötas, uurides seda aina sügavamalt ja see, mille ta lõpuks avastas, ei olnud mitte ainult üha suuremad egode väljapursked, vaid ka nende pisidetailid. Ta mõistis, et neid vigu tähelepanuta jättes toidetakse suuremat ego, illustreerides oma mõtet analoogiaga puust, millel on tüvijuur ja väiksemad harud, mida toidavad paljud pisikesed juured – ego detailid.
Rabolu on öelnud: “Igas inimolevuses on Jumalik Säde, mida nimetatakse Hingeks, Buddhataks või Olemuseks. Jumalik Säde motiveerib meid ja annab jõudu vaimse töö alustamiseks. See Olemus või Hing on vangistatud meie kurjuse, puuduste ja psühholoogiliste minade poolt, mida kutsutakse esoteeriliselt Egodeks. Ego ei lase Olemusel ennast vabalt väljendada, sest ta juhib inimest ja tema häält. Kui me teeme tööd oma puuduste kõrvaldamiseks, siis Olemus kasvab ning kuulutab end üha selgemalt ja suurema jõuga.”
Rabolu soovituseks oli oma egoavalduste teadvustamine ning nendelt meditatsiooni kasutades ja Jumalaema appi kutsudes jõu võtmine, et saavutada Teaduslik Kõlblus ning õppida inimkonda armastama.
Rabolu õpetuse järgi on hävitamisväärsed omadused halvad mõtted, vihkamine, kadedus teiste inimeste vastu, ambitsioonid, ahnus, müntide ja tähtsusetute asjade näppamine, valetamine ja uhkustamine.

Karma meister siseilmas
Rabolu suri aastal 2000. Sarnaselt oma eelkäijaga jättis ka tema maha õpilase, kes tema tööd edasi viib. See on Meister Belzebuub, kes jätkab Gnosis’e õpetuse levitamist kogu maailmas.
Praegu jätkab Rabolu inimkonna abistamist kõrgemates dimensioonides Karma Meistrina ja on üheks Kosmilise Õigluse neljakümne kahest Kohtunikust. Tema sümboliks on hiidkotkas ja sellisena ilmub ta oma järgijate sisemistes maailmades.

**
Rabolu ajast ja illusoorsusest

* Õpilane küsis Rabolult, mitme aastaga suudetakse esoteeriline tee läbi käia.
Õpetaja vastas: “Ajal ei ole esoteerilises osas kohta, me sätime aega oma tegemiste või tegevusetusega. See võib olla väga lühike, kui me oleme vaprad. Siis teete teie aega ja meie teeme aega. Siiski ei peaks te kunagi püüdma ühitada aega ja hingelist osa, sest need ei sobi kokku. Sest vaadake, aega ei ole olemas, selle üle võib ainult arutleda. Millisest ajast te räägite? Kui teil on aega, müüge mulle sellest tükike. Seda ei ole olemas!
Mis me oleme? Me allume ajafaktorile; me kutsume seda aastateks, kuudeks ja nii edasi, sajanditeks... Me elame igavikus, milles me oleme fenomeniks. Me ilmume ja kaome, me kutsume seda ajaks, aga tegelikult elame me igavikus.
Miljoneid inimesi sureb igal hetkel. Kas aeg peatub? Aeg jätkub! Nad ilmuvad jälle ja aeg jätkab oma teed, kuna me elame igavikus. Meie oleme ilming, mis ilmub ja kaob, aega võib eitada ja keegi ei saa meile aega näidata.

Kes tegi kella? Inimmõistus - selleks, et aega mõõta. Miks? Sest me kaotasime meil olnud võimed, kuna me elasime igavikus ja olles kaotanud need võimed, pöördusime me mehhanismi poole.”

* Õpilane esitas küsimuse: “Kuidas saada aru, mis on olemas tegelikult ja mis on illusoorne?”
Õpetaja vastas: “Kõik on petlik. Kõik, kõik. Elus ei ole midagi reaalset. Ainus asi, mis on reaalne siin kolmemõõtmelises maailmas, on see, et me kandume edasi eneste sees, kasutades seda aega isikliku templi ehitamiseks. See ongi ainule reaalne asi. Ülejäänu on fantaasia, illusioon. Teisiti öeldes – see on vale.
Inimesed ütlevad mulle ilusa asjaga seoses: ”Vaata, kui ilus see on.” Me ei saa öelda inetusi ilule, kuna see oleks vasturääkiv, kuid te otsite tõde objekti kohta; kus see siis on? Kus on selle reaalsus? Sellist asja ei ole olemas. Kõik on tühi.
Need on tobedad asjad; maailma asjad on mõttetud. Loodus käsitleb neid ajaviitena meie lõbustamiseks, et me ei vabastaks ennast. See on kõik.”

**
Rabolu ja Vanga

Kolumbia nägija V.M Rabolu (1924… 2000) ja Bulgaaria pime nägija Vanga (1911…) pole kunagi füüsiliselt kohtunud. Ometi on nende ennustustes palju sarnast.

Tulnukad
Rabolu: “Ma olen palju kordi olnud ühenduses maaväliste olenditega ja võin kinnitada nende imepäraste olendite olemasolu. Ma ei leia sõnu, kirjeldamaks nende tarkust, kultuuri ja ingellikku elu. Maaväliste olendite planeetidevahelised kosmoselaevad on valmis välja lendama ja päästma need inimesed, kes töötavad minu raamatus (mõeldud on raamatut “Hercolubus ehk punane planeet”, A.A.) toodud valemi järgi. Kui saabub õige aeg, päästetakse meid nende laevadega.”
Ka Vanga suhtles tulnukatega. Nad ütlesid talle: “Maailma ootavad ees paljud muudatused, ta sünnib jälle ja hävib uuesti. Tasakaal saabub siis, kui meie hakkama inimestega rääkima.” Tulnukad on väga ranged, töötavad väga palju ja organiseeritult. Nad räägivad, et on väga vähe inimesi, kellega nad praegu otsesidemetes on. Ungarlased on esimesed, kes loovad avaliku kontakti tulnukatega.

Haigused

Rabolu: “Kui Hercolubus läheneb Maale, hakkavad kogu planeedil levima surmavad epideemiad. Arstid ega ametlik teadus ei oska neid diagnoosida ega ravida. Nad on epideemiate ees jõuetud. Inimesed muutavad vaimselt tasakaalutuks, sest nad ei saa süüa ega magada.”
Vanga: “Varsti ilmuvad inimestele tundmatud haigused. Inimesed kukuvad tänaval ümber ja haigestuvad raskelt ilma nähtava põhjuseta. Haigeks jäävad isegi need, kes pole kunagi varem haiged olnud. Kuid epideemia võib peatuda, kõik on meie võimuses. Ei tohi kuritarvitada väetisi ja kemikaale, loodus on juba lämbumas. Saabub päev, kui maa pealt kaovad paljud taimed ja loomad. Esimestena kaovad igaveseks meie aedadest sibul, küüslauk ja pipar. Mesilad jäävad mesilasteta, piim muutub kibedaks.”

Raha võimust
Rabolu: “Kogu maailm on hõivatud raha hankimisega iga hinna eest. Kuid raha kaob väga lühikese aja jooksul. Suurte rahasummade omamine ei vii kuskile, kui ole kedagi, kellelt osta või kellele müüa.”
Vanga: Inimesi huvitab vaid raha. Keegi ei mõista, et pole kaugel päev, mil raha muutub kasutuks prügiks. Inimestel saab olema kõik, peale võimaluse omada midagi tõeliselt väärtuslikku – sõprust, austust, armastust ja kaastunnet. Mis on raha? Kõdu.

Inimesed tulevikus
Rabolu: “Õnnetust suudavad vältida need inimesed, kes suudavad vabastada oma Olemuse ego ilmingutest. Nad viiakse turvalisse kohta, kus nad saavad jätkata tööd enesega, kuni nad jõuavad Vabanemiseni.”
Vanga: Tuleviku inimesed saavutavad nägemisvõime. Terad eraldatakse sõkaldest. Tulevik on heade päralt.

Tellitud mõrvad 3

Teadmise oma elukutse kohta võtsin omaks küllaltki valutult. Kõik muu minu elus aga tahtis paikasättimist.
Raha pärast ma ei muretsenud. Mõni mõrv aastas annab võimaluse ära elada ja vahepeal ka laristada.
Rohkem muretsesin sellepärast, kuidas end elus nii sisse seada, et mitte kellelegi silma hakata. Ma vajasin tööd, mis annaks tööraamatu ja igakuise tõestatava sissetuleku. Palga suurus oli kolmandajärguline.
Ma ei taha öelda, millises riigis olen sündinud ja kasvanud. Vanglakaristuse kandsin Eestis, eesti keelt aga vanglas selgeks ei saanud, suhtlesin rohkem vene poistega.
Nüüd aga tuli otsustada, kus ma elada tahan. Eesti meeldis mulle – head kohvikud, kerge tööd leida, inimesed, kes palju ei küsi ja tihti otsa ei vaata.
Mul oli mitu identiteeti. Neli passi. Neli erinevat nime, sünniaega ja isikukoodi. Psühholoogiliselt võttes oli olemas kolm erinevat mind.
Üks töötas ehitusel. Selline tavaline jopski, tegi töö ära, jauras veidike teiste meestega ja läks siis oma teed. Et järgmisel hommikul tagasi tulla. Vaatamata minu n-ö salaelule käisin tööl kohusetundlikumalt kui paljud teised ehitusmehed.
Teine mina on palgamõrtsukas. Mees nagu vari. On kohal, kus vaja, kuid jääb nähtamatuks. Vari, kes ei kuulu kuhugi. Palgamõrvarid on üsna üksildased tegelased - neid küll vajatakse, aga nendega ei näidata ennast koos. Neile makstakse hästi, aga neid ei kutsuta koos jooma. Neil on raske leida suhet, sest neil on raske endast midagi niisugust rääkida, mis nad suhtekaaslastena atraktiivseks teeks. Neil pole minevikku ega olevikku. Tulevikust rääkimata. Nad on varjud, kes libisevad üle katuste või keda nähakse lühikeseks hetkeks mõnes koridoris.
Kolmas mina olen tegelik mina. Üksildane ja ükskõikne. Raha ei loe, siduvaid inimsuhteid tekkida ei lase. Armastus ei ole minu sõna. Sõprus samuti mitte. Vaikimine hõbe, rääkimine kuul – kellega sa niimoodi sõbrustad? Kui tuleb käsk, tuleb minna ja vaikida minemise põhjustest. Milline naine tahaks suhet mehega, kes tõuseb vaikides laua tagant ja kaob? Päevadeks, võib-olla nädalaks.
Kui tapmiseks on antud aega kaksteist tundi, siis tuleks tappa määratud aja alguses. Kui midagi läheb valesti - näiteks lased maha vale inimese, siis jõuad veel oma vead parandada, õige inimese üles leida ja ära tappa.
Vale inimese tapmise eest karistada ei saa, see loetakse tööõnnetuseks. Kui ohver tapmata jääb, siis võib endale ise aegsasti kuuli pähe tõmmata, enne kui teised seda teevad. Et ennast ära tappa, selleks oli tavaliselt kaasas teine relv, mingi väike püstol. Olid ka mürgikapslid, mille katki hammustades pidi surm kindel olema. Kui sa ei saanud oma tööga hakkama, pole sind enam vaja, teist võimalust ei anta. Kes kaheteistkümne tunniga tapetud ei saa, ei sobi sellesse ametisse, enesetapp on siis kõige õigem variant.
Minul nii halvasti ei ole läinud, et ma vale inimese ära oleksin tapnud. Ükskord Moskvas lasin kogemata kassi maha - kass oli sellel naisel süles, kelle ma tapma pidin. Ilmselt häiris mõte naisterahva tapmisest piisavalt palju, et käsi vääratas. Kõik klappis nagu alati – inimene oli seal, kus ta olema pidi ja umbes sel ajal, kui ta olema pidi. Aga selle asemel, et oma ärikäikudele tõtata, seisis ta maja ees, kass süles ja vaatas ringi. Miks, ei tea. Ma ei teadnud sedagi, kas järgmise sammuna viib ta kassi tuppa ja tuleb üksinda välja või läheb koos kassiga tuppa ja jääbki sinna. Pikka otsustamisaega mul ei olnud ja ma lähtusin printsiibist “Enne tappa ja alles siis mõelda.” Sihtisin naisele laupa, aga ilmselt vääratas mu käsi ja kuul läks talle lõua juurde. Pihta sai kass. Öeldakse, et kassid võtavad endasse pererahvast ähvardava ohu või haiguse ja pigem surevad ise. See kass tegi seda küll. Kui nägin naise õudusest moonduvat nägu, sain aru, et olen teinud suure vea. Teha oli mul vaid üht – tulistada uuesti. Ma tegin seda. Seekord õigesti. Naine haaras parema käega mingi kummalise kaarja liigutusega õhku ja kukkus kokku, surnud kass ikka veel vasaku käe haardes.
Pidin lahkudes endale mitu korda meelde tuletama, et mul ei ole mingeid tundeid. Loomaarmastust ka mitte.

Üks kõmulisemaid minu sooritatud mõrvu leidis aset 1999. aastal. Ohvriks oli üks siinses avalikus elus väga tuntud mees. Eestlased on imelikud inimesed – sellest, kes su kõrval töötab, ei pruugi sa midagi teada. Aga kes on sattunud värviliste pildilehtede orbiiti, nendest teatakse kõike. Naist, lapsi, armukesi…
Sellel mehel oli perekond, kena kodu Tallinna äärelinnas, imeilus naine ja lapsed. Ja armuke, ka kena naisterahvas, kes elas Tallinna kesklinna lähedal. Mulle anti mehe pilt, naise pilt, armukese pilt, kõik aadressid.
Olen eelistanud tapmisi kas ohvri kodu juures või armukese juures. Mõlemal pool on ohver kuidagi kaitsetum. Kodu puhul ei usuta, et seal võiks midagi halba juhtuda. Armukese juures käies tuntakse häbi ja häbelikkus muudab inimese kaitsetuks.
Tapmiskoha valikut mulle ei dikteeritud. Oluline oli, et see mees saaks surma, mitte see, kus ta sureb.
Ma ei tahtnud tappa seal, kus elasid tema väikesed lapsed. Armukese ukseesine tundus õigema paigana.
Otsustasin minna sündmuskohta üle vaatama. Tapmisrelva ma kaasa ei võtnud, taskus oli vaid mu isiklik püstol. Miks, ei teagi. Olin sel päeval ju vaid tavaline linnakodanik, kes veidike jalutab mõnd tänavat pidi, võib-olla põikab sisse kuhugi trepikotta, jalutab üles trepist, seisatab sekundi mõne ukse taga… Selline mees võib otsida sõpra, tütarlast või sobivat korterit ostmiseks või üürimiseks. Mida iganes.
Ohvri armuke elas tavalises kivimajas. Nägin esimese korruse akendel mutikesi, pead aknast väljas, omavahel klatšimas. Keegi mees jalutas maja ees koera. Oli sügis, õhus ja tänavatel lendas kollaseid lehti.
Plaanisin minna tutvuma katuseluugiga. Mulle oli öeldud, et katusele pääseb kergesti, aga ma tahtsin selles eelnevalt ise veenduda.
Katused on tapjatele head kohad. Tavaliselt inimesed katusele ei vaata – seega võib seal seista peaaegu avalikult ja ümbrust jälgida. Isegi kui keegi nägema juhtub, arvab ta ilmselt, et tegu on mehega, kes teostab hooldustöid.
Ma arvan, et see mees teadis, et talle on surm tellitud. Vähemalt olen ma sellekohast kõmu kuulnud. Mõtlesin, et ilmselt vaatab ta pika pilguga otsa igale võõrale, kes tema kodu ümber või tema armukese trepikojas luusib, ent ilmselt ei oska temagi katust silmas pidada.
Kõik klappis. Luuk katusele oli olemas ja käis kergelt lahti. Kindad olid mul õnneks kaasas, ilma nendeta poleks ma söandanud luuki puudutada. Trepikäsipuid ei puuduta ma mitte kunagi. Ja üldse püüan ümbritsevat maailma mitte kätega vaadata – vaatamata mitmele passile ja nimele on mul vaid üks komplekt käsi ning ma olen sõrmejälgedega alati kitsi olnud.
Ka relva puudutab palgamõrvar vaid kinnastatud käega. Kui relvaga sündmuskohalt lahkumine võib olla ohtlik, jäetakse see maha. Iga elukutseline tapja võib kinnitada, et kasutab vaid sellist relva, mida ükski inimene paljaste kätega puutunud ei ole. Puudub number, puuduvad sõrmejäljed – selline relv on mahajätmiseks täiesti ohutu.
Otsustasin töö järgmisel päeval ära teha ning tulin trepist alla tagasi. Alumisel trepivahel tuli mulle vastu üks mees.
Möödusime teineteisest ning sekundi murdosa kulus mul selleks, et aru saada, kes see mees on.
Olin tundide kaupa tema pilti vaadanud, et see nägu mul kindlalt ja kõhklusteta meeles püsiks. Olin temast palju kuulnud, lugenud ja mõelnud. Võiks vist öelda, et ohver on enne tapmist mu lähim inimene, muid lähedasi mul niikuinii ei ole.
Ainult see mõttekäik suudab seletada mu andestamatut viga, mille tegin ohvriga kohtudes.
Ma seisatusin ja vaatasin talle järele. Kontrollimiseks? Võib-olla. Kuigi – mis seal enam kontrollida, olin ta ju ära tundnud. Inimlikust uudishimust? Kogu rumalusele vaatamata on see vist õige vastus.
Samal hetkel seisatus ja vaatas selja taha, mulle otsa, ka see mees, minu ohver. Ja kohe tegin ma veel ühe vea, märksa suurema kui eelmine.
“Tere,” ütlesin ma talle otsa vaadates.

kolmapäev, august 02, 2006

Reklaamipaus

Julgen soovitada Monica del Norte näitust Tallinnas, Art Depoo galeriis, aadressil Jahu 12. Näidiseks üks M del N maalidest ja lähemaks tutvumiseks kunstniku blogiaadress monicadelnorte.blogspot.com.