Suvist vaikelu

Hilissuvi... Ritsikaid on tuppagi kuulda. Ööd on tumedad ja pimedad. Eile oli hea võimalus seda tumedust lausa kätega kobada - äike viis elektri.
Süüa tehes saavad sõrmed mullaseks. Kartul tuleb põlluveerest, sibul peenrast ja kurk lavast. Kõigel sellel heal kausiga järel käimine on omaette rõõm.
Kats vaaritab sisse teha. Kurke, õunu...
Kõik on külluslik ja lopsakas.

Aga hing on jälle - või siis ikka - natuke rahutu. Peaksin palju enam kirjutama...

Kui aga see aspekt välja jätta, siis hilissuvi oma rauguses lummab täiega.
...Inimesed, ma armastan teid.