Kodunarkomaan?
TÄNA tegime Katsiga vist pisut haiget ühele armsale inimesele meie sõpruskonnast - keeldusime võtmast oma koju elama "alguseks kaheks nädalaks" terveneda püüdvat 25-aastast narkomaani, kes "juba kümme päeva" puhas on olnud.
Ei-vastus tuli väga kiiresti ja meie puhul vist ka ebatüüpiliselt. Aga väga üksmeelselt.
Kui vastus antud, hakkasin teemat analüüsima.
Meil on väike laps. Vahel ka 96-aastane vanavanaema. Kodukontor. Kahe peale kolm töökohta. Pooleli remont. Pilla-palla kord tubades ja köögis. Tunne, et ööpäevad on liiga lühikesed.
Kuhu ma panen võhivõõra narkari?
Kas keegi, kes siin loeb, otsustaks teisiti? Ja kas ta võtaks selle narkari reaalselt enda juurde?
(Rubriik "Pakun kodulooma")
posted by Lee arvutikodu @ 3:41 PM
9 Comments:
Võta ja kirjuta tema elust järjejutt, nii nagu sa palgamõrvariga kohtumisest kirjutasid.
(Ma ei tea, kas see oli nüüd nali või tõsine soovitus)
...Ja tegelikult, kui te Katsiga kiiresti otsustasite ja intuitiivselt, siis pidi see olema õige otsus.
minu meelest õige otsus, ma ise ei otsustaks teisiti.
sul ei ole õigust kulutada oma väikse lapse arvelt aega, iseennast ja muid ressursse sellistele "üritustele". see poleks olnud su lapse huvides.
probleemse inimesega tegelemiseks on tema perekond ja võibolla ka mingid ühiskonna poolt loodud võimalused.
sa ei jõua kõiki hädalisi aidata ja oma lapse heaolu arvelt ei tohigi sa seda teha.
...nuh, arvestades seda, et te tavaliselt abivajajale ära ei ütle... :). Aga kiidan otsuse heaks. See oli kiire ja ühine otsustamine, järelikult õige.
:)
mina ei oleks ka võtnud.
narkarite jaoks on olemas igasugu muud kohad, kus nad ka professionaalset abi ja tegelemist saavad.
juba ainuüksi mõte võõrast inimesest kaheks nädalaks minu kodus tekitaks frustratsiooni, liiatigi kui veel selline erihoolt ja kohtlemist vajav tüüp.
sa ei teinud sellele sõbrale haiget, kuna ainuüksi selline ettepanek tundub probleemi enda kaelast ära veeretamisena.
Tegelikult mulle jäi see asi nüüd ikka natuke hinge peale... Pehmelt öeldes. Ma loodan, et talle ikkagi lahendus leitakse ja ta puhtaks suudab jääda.
Mina ei tea, kas ma oleks võtnud su asemel. Tegelikult on sellised olukorrad ju nii hüpoteetilised ja kui tegelikult otsustama peab... siis tuleb otsus sageli nii kiiresti, et isegi imestad.
Tänud vastajatele:). Mul on jah see viga, et ma kardan narkareid. Ilmselt sellepärast, et sedalaadi keemia on mu mõnest sõbrast ilma jätnud. Ja mõistus on see kaalukeel, mille kaotamisel ma enam sõber olla ei taha. Kõlab karmilt, aga seda võib vaadaka ka sedapidi, et liikumisvõime või mõne maailma tajumise võime kaotuse elan ma sõbra puhul rahumeeli üle ja püüan tal kah üle elada aidata.
See sõber, kes narkarile "turvakodu" otsis, on ise osa "ühiskonna poolt loodud võimalustest", nii et ilmselt oli tal tõsiselt vaja ja see mind murelikuks muudabki. Kui keegi teist mulle kaheks nädalaks narkarit pakuks, siis ma soovitaks just tema juurde minna.
Ja kui mu esimeste reaktsioonide hulka kuulus kraadike solvumistki, et "kas ta tõesti usub, et ma lasen oma väikese maailma segi paisata", siis praeguseks ma mõtlen juba, et kuidas teda veini jooma ja "suure maailma segaseid asju arutama" kutsuda.
Sest omal moel ma armastan teda. St seda "süsteemi osa", mitte seda narkarit, kellest jutt käib. Ja ma topsutaks ja turgutaks ikka meelsamini seda, kellest ma hoolin:).
Ma arvan ise, et aja seda rida ikka natukenegi veel edasi, eks sa oled ju mõlemat, nii Teiste Aitaja kui Oma Lapse Ema.
võin ausalt tunnistada, et mina ei võtaks. jah, ma ka kardaks - aga ma ka ei taha. mulle on mu kodu osa minust.. midagi, kuhu ma ka niisama eriti inimesi kutsuda ei suuda. võimalik, et imelik, võimalik, et südametu.. aga aus ja siiras.
ma võin ja saan aidata (ja olen aidanud) veidi eemalt.. kuid ka siis meelsamini neid, kes ei ole ise endale sellist rada valinud. s.t. ma teatud mõttes aktsepteerin ka sellisid inimeste valikuid, mille peale nii mõnigi kulmu kergitab ja hukkamõistvalt mu poole vaatab. aga tegelikult ei ole vahel sekkumine ja muutapüüdmine headus, kuigi üldiselt tavatsetakse nii mõelda. oskaks alati vahet teha... ja oskaks alati vahet teha tõelise abivajaja ja lihtsalt õpitud abituses elaja vahel. pean tunnistama, et ma alati ei oska. aga ma püüan.
Postita kommentaar
<< Home