Tellitud mõrvad 3

Teadmise oma elukutse kohta võtsin omaks küllaltki valutult. Kõik muu minu elus aga tahtis paikasättimist.
Raha pärast ma ei muretsenud. Mõni mõrv aastas annab võimaluse ära elada ja vahepeal ka laristada.
Rohkem muretsesin sellepärast, kuidas end elus nii sisse seada, et mitte kellelegi silma hakata. Ma vajasin tööd, mis annaks tööraamatu ja igakuise tõestatava sissetuleku. Palga suurus oli kolmandajärguline.
Ma ei taha öelda, millises riigis olen sündinud ja kasvanud. Vanglakaristuse kandsin Eestis, eesti keelt aga vanglas selgeks ei saanud, suhtlesin rohkem vene poistega.
Nüüd aga tuli otsustada, kus ma elada tahan. Eesti meeldis mulle – head kohvikud, kerge tööd leida, inimesed, kes palju ei küsi ja tihti otsa ei vaata.
Mul oli mitu identiteeti. Neli passi. Neli erinevat nime, sünniaega ja isikukoodi. Psühholoogiliselt võttes oli olemas kolm erinevat mind.
Üks töötas ehitusel. Selline tavaline jopski, tegi töö ära, jauras veidike teiste meestega ja läks siis oma teed. Et järgmisel hommikul tagasi tulla. Vaatamata minu n-ö salaelule käisin tööl kohusetundlikumalt kui paljud teised ehitusmehed.
Teine mina on palgamõrtsukas. Mees nagu vari. On kohal, kus vaja, kuid jääb nähtamatuks. Vari, kes ei kuulu kuhugi. Palgamõrvarid on üsna üksildased tegelased - neid küll vajatakse, aga nendega ei näidata ennast koos. Neile makstakse hästi, aga neid ei kutsuta koos jooma. Neil on raske leida suhet, sest neil on raske endast midagi niisugust rääkida, mis nad suhtekaaslastena atraktiivseks teeks. Neil pole minevikku ega olevikku. Tulevikust rääkimata. Nad on varjud, kes libisevad üle katuste või keda nähakse lühikeseks hetkeks mõnes koridoris.
Kolmas mina olen tegelik mina. Üksildane ja ükskõikne. Raha ei loe, siduvaid inimsuhteid tekkida ei lase. Armastus ei ole minu sõna. Sõprus samuti mitte. Vaikimine hõbe, rääkimine kuul – kellega sa niimoodi sõbrustad? Kui tuleb käsk, tuleb minna ja vaikida minemise põhjustest. Milline naine tahaks suhet mehega, kes tõuseb vaikides laua tagant ja kaob? Päevadeks, võib-olla nädalaks.
Kui tapmiseks on antud aega kaksteist tundi, siis tuleks tappa määratud aja alguses. Kui midagi läheb valesti - näiteks lased maha vale inimese, siis jõuad veel oma vead parandada, õige inimese üles leida ja ära tappa.
Vale inimese tapmise eest karistada ei saa, see loetakse tööõnnetuseks. Kui ohver tapmata jääb, siis võib endale ise aegsasti kuuli pähe tõmmata, enne kui teised seda teevad. Et ennast ära tappa, selleks oli tavaliselt kaasas teine relv, mingi väike püstol. Olid ka mürgikapslid, mille katki hammustades pidi surm kindel olema. Kui sa ei saanud oma tööga hakkama, pole sind enam vaja, teist võimalust ei anta. Kes kaheteistkümne tunniga tapetud ei saa, ei sobi sellesse ametisse, enesetapp on siis kõige õigem variant.
Minul nii halvasti ei ole läinud, et ma vale inimese ära oleksin tapnud. Ükskord Moskvas lasin kogemata kassi maha - kass oli sellel naisel süles, kelle ma tapma pidin. Ilmselt häiris mõte naisterahva tapmisest piisavalt palju, et käsi vääratas. Kõik klappis nagu alati – inimene oli seal, kus ta olema pidi ja umbes sel ajal, kui ta olema pidi. Aga selle asemel, et oma ärikäikudele tõtata, seisis ta maja ees, kass süles ja vaatas ringi. Miks, ei tea. Ma ei teadnud sedagi, kas järgmise sammuna viib ta kassi tuppa ja tuleb üksinda välja või läheb koos kassiga tuppa ja jääbki sinna. Pikka otsustamisaega mul ei olnud ja ma lähtusin printsiibist “Enne tappa ja alles siis mõelda.” Sihtisin naisele laupa, aga ilmselt vääratas mu käsi ja kuul läks talle lõua juurde. Pihta sai kass. Öeldakse, et kassid võtavad endasse pererahvast ähvardava ohu või haiguse ja pigem surevad ise. See kass tegi seda küll. Kui nägin naise õudusest moonduvat nägu, sain aru, et olen teinud suure vea. Teha oli mul vaid üht – tulistada uuesti. Ma tegin seda. Seekord õigesti. Naine haaras parema käega mingi kummalise kaarja liigutusega õhku ja kukkus kokku, surnud kass ikka veel vasaku käe haardes.
Pidin lahkudes endale mitu korda meelde tuletama, et mul ei ole mingeid tundeid. Loomaarmastust ka mitte.

Üks kõmulisemaid minu sooritatud mõrvu leidis aset 1999. aastal. Ohvriks oli üks siinses avalikus elus väga tuntud mees. Eestlased on imelikud inimesed – sellest, kes su kõrval töötab, ei pruugi sa midagi teada. Aga kes on sattunud värviliste pildilehtede orbiiti, nendest teatakse kõike. Naist, lapsi, armukesi…
Sellel mehel oli perekond, kena kodu Tallinna äärelinnas, imeilus naine ja lapsed. Ja armuke, ka kena naisterahvas, kes elas Tallinna kesklinna lähedal. Mulle anti mehe pilt, naise pilt, armukese pilt, kõik aadressid.
Olen eelistanud tapmisi kas ohvri kodu juures või armukese juures. Mõlemal pool on ohver kuidagi kaitsetum. Kodu puhul ei usuta, et seal võiks midagi halba juhtuda. Armukese juures käies tuntakse häbi ja häbelikkus muudab inimese kaitsetuks.
Tapmiskoha valikut mulle ei dikteeritud. Oluline oli, et see mees saaks surma, mitte see, kus ta sureb.
Ma ei tahtnud tappa seal, kus elasid tema väikesed lapsed. Armukese ukseesine tundus õigema paigana.
Otsustasin minna sündmuskohta üle vaatama. Tapmisrelva ma kaasa ei võtnud, taskus oli vaid mu isiklik püstol. Miks, ei teagi. Olin sel päeval ju vaid tavaline linnakodanik, kes veidike jalutab mõnd tänavat pidi, võib-olla põikab sisse kuhugi trepikotta, jalutab üles trepist, seisatab sekundi mõne ukse taga… Selline mees võib otsida sõpra, tütarlast või sobivat korterit ostmiseks või üürimiseks. Mida iganes.
Ohvri armuke elas tavalises kivimajas. Nägin esimese korruse akendel mutikesi, pead aknast väljas, omavahel klatšimas. Keegi mees jalutas maja ees koera. Oli sügis, õhus ja tänavatel lendas kollaseid lehti.
Plaanisin minna tutvuma katuseluugiga. Mulle oli öeldud, et katusele pääseb kergesti, aga ma tahtsin selles eelnevalt ise veenduda.
Katused on tapjatele head kohad. Tavaliselt inimesed katusele ei vaata – seega võib seal seista peaaegu avalikult ja ümbrust jälgida. Isegi kui keegi nägema juhtub, arvab ta ilmselt, et tegu on mehega, kes teostab hooldustöid.
Ma arvan, et see mees teadis, et talle on surm tellitud. Vähemalt olen ma sellekohast kõmu kuulnud. Mõtlesin, et ilmselt vaatab ta pika pilguga otsa igale võõrale, kes tema kodu ümber või tema armukese trepikojas luusib, ent ilmselt ei oska temagi katust silmas pidada.
Kõik klappis. Luuk katusele oli olemas ja käis kergelt lahti. Kindad olid mul õnneks kaasas, ilma nendeta poleks ma söandanud luuki puudutada. Trepikäsipuid ei puuduta ma mitte kunagi. Ja üldse püüan ümbritsevat maailma mitte kätega vaadata – vaatamata mitmele passile ja nimele on mul vaid üks komplekt käsi ning ma olen sõrmejälgedega alati kitsi olnud.
Ka relva puudutab palgamõrvar vaid kinnastatud käega. Kui relvaga sündmuskohalt lahkumine võib olla ohtlik, jäetakse see maha. Iga elukutseline tapja võib kinnitada, et kasutab vaid sellist relva, mida ükski inimene paljaste kätega puutunud ei ole. Puudub number, puuduvad sõrmejäljed – selline relv on mahajätmiseks täiesti ohutu.
Otsustasin töö järgmisel päeval ära teha ning tulin trepist alla tagasi. Alumisel trepivahel tuli mulle vastu üks mees.
Möödusime teineteisest ning sekundi murdosa kulus mul selleks, et aru saada, kes see mees on.
Olin tundide kaupa tema pilti vaadanud, et see nägu mul kindlalt ja kõhklusteta meeles püsiks. Olin temast palju kuulnud, lugenud ja mõelnud. Võiks vist öelda, et ohver on enne tapmist mu lähim inimene, muid lähedasi mul niikuinii ei ole.
Ainult see mõttekäik suudab seletada mu andestamatut viga, mille tegin ohvriga kohtudes.
Ma seisatusin ja vaatasin talle järele. Kontrollimiseks? Võib-olla. Kuigi – mis seal enam kontrollida, olin ta ju ära tundnud. Inimlikust uudishimust? Kogu rumalusele vaatamata on see vist õige vastus.
Samal hetkel seisatus ja vaatas selja taha, mulle otsa, ka see mees, minu ohver. Ja kohe tegin ma veel ühe vea, märksa suurema kui eelmine.
“Tere,” ütlesin ma talle otsa vaadates.