Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

teisipäev, august 22, 2006

Andestamise võimatusest

“Sa oled talle ANDEKS ANDNUD????”
Moonika häälest kostub etteheidet. “Mina küll ei anna,” järgneb hetk hiljem.

Jutt käis meie kunagisest tööandjast. Parajalt paks mees, ütles ta enda kohta, nii et siin ja edaspidi PPM. Tee lõpparve(te)ni oli kohati üsna kole. Mina rääkisin oma lõpparve välja nii, et mul oli kandiline ja kuldketiga sõber kaasas. Ja mulle meeldib mõelda, et tegelikult oli see minu liigettevaatlikkus, et ma selle sõbra kaasa võtsin.
Moonika oli siis FIE ja tõestas advokaadi abiga, et ta ei ole PPM äri torpedeerinud. Mees nõudis temalt sadu tuhandeid kroone.
Mitu sellist imelikku ja vastikut lugu jäid ühest lühikesest perioodist õhku. Raske ja ebameeldiv aeg oli. Mina ja PPM süüdistasime teineteist igasugustes asjades. Tema mind vargustes, mina teda petmistes. Vahepeal käisime koos vetsu akna peal ninu löristamas ja kahetsemas, et see kõik ikka nii on läinud.
Nüüd, kui PPM mulle helistas, ajas kõik kohutavalt itsitama. Nii tema jutt kui ka kõik, mis sel hetkel temaga rääkides meelde tuli. Kui ma tema peale mõtlen, siis mulle meenub igasuguseid asju, täitsa tööväliseid. Ehkki meie suhted on alati ja ainult töised olnud.
... Ma kulutasin tema juures duši all alati kogu sooja vee ära. Ja ta polnud üldse pahane. Tal oli alati minu jaoks kohvi. Ja tihti veini. Tal oli palju lahedaid ideid. Ja mustmiljon roppu anekdooti. Ta andis mulle enda juures alati selle padja, mida ma tahtsin. Talle läks vahel mõni mu isiklikest asjadest väga korda. Ta oli kohe seda nägu, et hoolis.
Kõik sellised asjad kestavad minu jaoks kauem kui töövaidlused. No oli. No sai läbi. Lepingulised asjad said korda, lepinguta asju oli vähe.
Ja kõige tähtsam – tema vead ja lollused aitasid minul ühe uue ja olulise ukse lahti lükata. Ta tegi mulle nii palju haiget, et ma lihtsalt pidin edasi arenema. Paigale jäädes ja temast aru saada püüdes oleksin ilmselt lolliks läinud. Mul käivitub vahest see “Run, Forrest, run…”-impulss.
Kas see, et mul oli temaga nüüd, mitu aastat hiljem, lõbus lobiseda, on andeks andmine? Kas see, et äri ma temaga ei ajaks, on mitte andestamine?
Või on kuidagi nii, et ta polnud ei hea ega halb. Ta oli lihtsalt katalüsaator. Ta kiirendas reaktsioone, mis muidu oleks palju kauem aega võtnud.
Sel juhul ei olegi mul talle midagi andeks anda.
Muide, kui ma mõtlema hakkan, siis ma vist ei teagi, mida andestamine tähendab.

5 Comments:

At 1:05 PM, Anonymous Anonüümne said...

/me naerab ja mõtleb, et kui tahaks, siis peaks selleteemalise loengu, aga tean, et lõpuks suudaksid Sa ikka midagi taolist öelda, et suu lukku jääb :)

aga tõsisemalt - kui oled õppinud, kasvanud, arenenud sellest kogemusest, siis oled ka andestanud...

 
At 3:35 PM, Blogger Lee arvutikodu said...

Kullapai, seda meest peaks Sinagi mäletama...:).

 
At 9:01 PM, Blogger karmik said...

... lee ääres istusin kord mina ...

*rahva laulust

;)

 
At 9:35 AM, Anonymous Anonüümne said...

...nuh, eks ma vist mäleta jah...:)

 
At 12:48 PM, Anonymous Anonüümne said...

andestamatus on mu arustõigustus omaenese vihale, mürk, mis mürgitab seda, kes andestada ei suuda/taha

 

Postita kommentaar

<< Home