Isiklikust poliitilisest loidusest

Blogosfäär lainetab poliitikast. Mina olen rõõmsalt (seisu)kohatu. Poliitväitluste valguses huvitaks mind aga kangesti, keda keegi eelmistel valmistel (riigikogu ja kohalikud omavalitsused) valinud on… Kes siin loeb, oleks teretulnud oma toonaseid eelistusi avama ja põhjendama.
Mina jätsin riigikoguvalimised vahele. Mitte laiskusest või hoolimatusest, lihtsalt ei olnud kedagi, keda ma oleksin tahtnud valida.
Mõttelaadilt olen tsentrist jupikese vasakpoolsem. Parteisse pole astunud, ajakirjanikuna tahtsin sõltumatu(m) olla, hiljem on tegemist olnud nii palju, et poliitikat kiikan niisama veidike kõrvalt.
Mõõdukate pooldaja olin ma kaua. Kogu Andres Tarandi aja ja natuke peale. Tarand üldse üks lemmikpoliitikuid olnud… (Ja see kehtib ainult seeniori kohta, poegadest ei oska ma midagi mõistlikku arvata, Sirbi lugemine kõigub ka huvi ja tellimise katkestamise piiril.)
Pooldasin Mõõdukaid, kuni nad liiga parempoolseks muutusid. Kui nimi sotsdemokraatlikuks muudeti, lootsin oma lemmikparteile kõva arengut, aga see jäi tulemata.
Noil viimastel riigikoguvalimistel ei tahtnud enam Mõõdukate poolt hääletada.
Keskerakonna poolt kah mitte – otseselt pole programmil justkui viga miskit, aga liiga palju on olnud mingeid kummalisi mätsimisi, et usaldust tekitada. Ehkki keskparteis on mitmeid selliseid inimesi, kellest väga lugu pean. Ja mõned sellised, kellega ma ühe laua taha ära ei mahu.
Tõtt öelda on vist igas Eesti parteis keegi, kellest ma lugu pean, ka kõige parempoolsemates. Ja mõned, keda ma pean kas rumalaks või pahatahtlikuks või mõlemat koos. Oma osa suhtumistes on kujundanud see, et nii mõnegagi neist on pikki tunde intervjuu(si)d tehtud ja pärast olen paratamatult “läbikirjutatud inimese” samme ja ütlemisi suurema huviga jälginud.
“Bezrublika” kampaania, mis paljusid vaimustas, tekitas minus õõva. Nulltolerants on eesti keeles täissallimatus… Kes sooviks sellist sõna lipukirjale? Ja targad mehed Taagepera ja Taal pole oma intervjuude valguses sellest erakonnast enam kaugeltki mitte nii suures vaimustuses kui algul…
Reformikad näivad eeldavat, et on olemas tublid ja targad ja ülejäänute kohta kehtib “Tropid eest!”
Rahvaliit keskendub peamiselt põllumeestele.
Isamaaliit on lausrahvuslik. Mina ei ole.
Keda ma valima oleksin pidanud? Minu valik oli mittevalimine. Kõige hukkamõistetum valik ajast aega. Ja ma üldse ei kahetse.
Omavalitsuste valimise ajal hääletasin veel Tallinnas. Kui uues kodus oleksin hääletanud, oleksin valinud ühe asjaliku põllumehe – sellepärast, et mõistlik, aus ja töökas mees. Sobiks valda valitsema küll. Erakonnalt rahvaliitlane, aga maakohas loeb eelkõige see, mis inimesega tegu. Muide, üle Eesti oli mitu Rahvaliidu nimekirjas inimest, kellele pöidlaid hoidsin. Oma hääle andsin Tallinnas toredale vasakpoolsele luuletajale, kes kandideeris Põhja-Tallinnas. Tükk aega kaalusin tema ja ühe sotsdemokraatliku intelligendi vahel, lõpuks valisin vasakpoolsema. Ja naise. Sellega on nii, et soo järgi ma ei vali, aga kahe võrdselt hea vahel kaaludes valin sookaaslase.
Muide, sama vasakpoolne poetess ahvatles mindki Tallinnas kandideerima – ilmselt nappis neil kandidaate. Kaalusin päris tõsiselt. Aga kuna Kersti haigus neelas väga palju energiat, ei tahtnud endale lisakoormust võtta. Polnud parim aeg kogemuste hankimiseks.
Resümee mu eelistustest on taas eelistuste puudumine. Olemasolev president on minu president küll, ilma igasuguse punase ringita. Aga ma ei usu, et ta uuesti presidendiks saades sellele toolile kauaks jääb. Nelli Teataja naljana serveeritud ennustus tundub üsna tõenäoline. Sellepärast ma tema jäämise üle eriti rõõmus ei ole.
Kõigist neist, keda erinevad erakonnad algul välja pakkusid, meeldis mulle enim Paul-Eerik Rummo.
Aga see ei puutu enam asjasse.
Elame-näeme…