Kummalgi pool piiri

Vanaema on siin. Mis on iseenesest üks toredamaid asju üleüldse, sest vanaema lihtsalt on üks äraütlemata tore inimene.
Aga ta on jäänud nii-nii-nii vaikseks. Ja nii pisikeseks. Peamiselt lesib sooja teki all, pea padjalohus ja on. Magab.
Aegajalt käin ma kuulatamas, ega ta lõplikult magama pole jäänud. Ja kuigi ma tean, mis on kõikide retkede lõpp-punkt, on see valus. Ehkki vanaema retk on olnud pikk ja vägagi seiklus- ja töörohke. Eriti ühe vana aja daami kohta...:).
Eile õhtul rääkisime vanaemaga piiridest. Siinpool piiri olevatest inimestest ja sealpool piiri olevatest inimestest. Ja koertest kummalgi pool piiri. Ja konjakist kummalgi pool piiri.
Üle hulga aja nägin vanaema südamest naermas. Ja siis ma sain aru, et need, kes on läinud, on tema jaoks juba kröömikese enamgi olemas kui meie siin.
Öösel eksis vanaema voodisse ära. Käis korra üleval ega suutnud pärast seda enam patja üles leida... Kui padja koos üles leidsime, saime jälle koos naerda.
Kohati on meil koos lausa tobedalt lõbus. Ja pärast ajab see mind nutma, sest ma mõtlen, et see saab õige varsti otsa. Ja siis tuletan endale meelde, et lahkumise teema on meil õhus olnud viimased seitseteist aastat, vanatädi surmast saati. Ja et need 17 aastat - ja kõik eelmised muidugi ka - on täis olnud rõõme ja põnevust ja seiklusi...