Nelja põlve värk

Reede hommikul tuli meile haruldane külaline. Minu vanaema. Kristoferi vanavanaema. 96 aastat intelligentsi ja elukogemust. Eluväsimust kah muidugi omajagu.
Tegelikult olin ma enne vanaema tulekut pisut mures... Kartsin, et Kristofer oma tormakuses võib vanaemale haiget teha.
Aga ei! Õrnemat ja armsamat väikest poissi pole ma näinudki. Avas vanavanaemale uksi, hoidis majas ringi liikudes käest ja hoiatas nurkade eest. "Tasa-tasa..." oli mürakarukese hoiatus ohtlikes kohtades. Seda sõna kuulsin lapselt küll esimest korda.
Koos vanavanaemaga olid Muumide multikad huvitavamad ja pildiraamatud põnevamad. Koos söödi, vanavanaemale eeskuju näitamiseks mindi ilma jonnita magama.
Üks kord, ühel õhtul tahtis Kristofer vanavanaemale sülle hüpata ja enne kui ma midagi teha jõudsin, astus Lessa vaikse hoiatava urinaga vahele. Ja Kristofer puges õige tasakesi nende mõlema vahele.
Kogu see kallite olevuste koos kulgev pundar oli pööraselt armas... Mõtlesin, et kui laps teeb paarist pere, siis vanavanemad (ja vanavanad muidugi eriti) teevad heast perest veel parema pere.
Neli põlvkonda koos on ikka vägev värk:).

Pinass!

(Mitte pin ass, nagu guugeldades üks variant välja on pakutud.)
Kaks viimast päeva on pinass - teatud tüüpi vanaaegne purjelaev - olnud meie kodus üheks olulisemaks teemaks: Julija tegi ajaloolisele meresõitjateromaanile kaanemaali.
Me teame, kuidas lauad linaõliga veekindlaks vanutati, kuidas liivlased köisi tõrvasid, et laeval oli 24 kahurit, tosin kummaski pardas...
See on üks lahedamaid asju selle töö juures, et alati on mõni probleem ja ükski probleem ei kesta kuigi kaua. Ja alati tuleb uus ja hullem peale. Ajakirjanduses meeldis (meeldib) mulle sama asi.
Kuidas tähistada seda, et maailm on ühe väikese õlimaali jagu rikkam? Karusmarjakoogiga! Oma põõsast - sellest, mida vahepeal täitsa lootusetuks pidasime.

Tellitud mõrvad 2

Oli selge, et kelleks meid ka ei koolitata, saab õppimise aeg läbi ja meil tuleb tööle hakata.
Ühel kenal päeval toimuski meiega see, mida personalijuhid nimetavad arenguvestluseks. Meie peamine õpetaja, meie juht ja treener kutsus meid välja. Teatas, et väljaõpe on läbi ning on aeg end ühiskonna teenistusse anda. Olin üsna põnevil. Kas mind saadetakse sõtta? Kas ma hakkan kedagi kaitsma? Kas minust saab terrorist ja mõrtsukas? Ma olin kõigiks võimalusiks valmis. Kummaline, ehkki ma olin tulnud õppima turvameheks, ei tundunud see töö mulle enam tahtmisväärne.
Nägin turvamehi poodides, pankades ja asutustes. Nägin nende lodevust ja vigu. Ma poleks sobinud kassa kõrvale mune sügama või käed seljal mööda pangasaali jalutama. Kui ma oleksin seal töötanud, oleksid nii käituvad kolleegid hoidnud mind pidevas häireseisundis: kui midagi juhtub, tuleb mul kõigi eest valmis olla.
Need mõtted olid mul ammu läbi mõeldud. Nüüd seisin oma õpetaja ees ja ootasin otsust. Ma tahtsin, et mul saaks olema raske saatus.
Õpetaja andis valiku. Kas veepuhastusjaama turvameheks või palgamõrtsukaks? Pean tunnistama, et see teine valik – tapjaks saamine - mind ei üllatanud. Mu mõtteviis oli tapmisi täis. Ma olin tapjaks koolitatud. Ma oleksin une pealt osanud öelda, kuidas kriitilises olukorras käituda tuleb – kõigepealt tapa ja siis mõtle.
Veepuhastusjaama jutt üllatas mind küll. Mulle näis, et see ei ole päris puhas värk. Meile oli räägitud, kuidas veepuhastusjaama abil terve linnatäis inimesi tappa... Seal on see aine, kloor, suurtes tünnides. Kui hoidla õhku lasta, sajab aine linna peale ja tapab kõik, mis elab ja hingab. Mul on meeles õpetaja sõnad: “Saab ilusa puhta linna kui sinna liiga palju rahvast on tekkinud.”
Selle peale mõtlemine tekitas minus õudust. Üks asi on kaitsta kedagi, näiteks presidenti ja teha kahjutuks kurjategija, kes talle kallale tungib. Ka ise vaenuliku maa presidendi või muu aukandja ründamine tundub vajadusel üsna loomulik. Aga tappa ühe käeliigutusega linnatäis inimesi, nende hulgas naised, lapsed, lemmikloomad… Seda ma ei suudaks.
Kui ma selle peale mõtlesin, tundus mulle üsna tõenäoline, et kui ma võtan vastu pakkumise veepuhastusjaamas turvata, siis ühel päeval võin mina olla see, kellele antakse ülesanne jaam õhkida.
Palgamõrvar tapab elus ainult mõnikümmend inimest. Kui just sõjaseisukorda ei tule.
Järelikult tapaksin ma elukutselise tapjana vähem kui turvamehena? Asi otsustatud. Tapmist ma ei karda, aga mõttetult tappa ka ei taha.
Ma ei ole kindel, kas ma arutlesin ja otsustasin õigesti. Liiatigi kui ajas tagasi vaadates tuleb nentida, et veekatastroofe olnud ei ole. Nii et võib-olla oleks minust veejaamas tõepoolest aus turvamees saanud. Ei tea. Saatuse vastu mina sõna ei võta.
Ma tean, et palgamõrvarite süsteem hõlmas vanu liidumaid. Ma ei tea, kuidas see süsteem organiseeritud oli.
Meie jaoks käis asi niimoodi, et kui oli vaja midagi teha, siis kutsuti keegi välja, öeldi ohvri nimi, anti foto ja kirjeldus tema liikumiste ning tegemiste kohta. Öeldi, millisest kokkuleppelisest kohast leiab tapja relva ning mis päevaks see inimene surnud peab olema.
Kui tapetavat oli vaja otsida, anti aega nädal. Kui inimese asukoht ja liikumistee olid teada, siis vähem.
Kui määratud ajaga hakkama ei saa, on palgamõrvar ise surmalaps. Nii mulle öeldi. Keegi meie poistest igatahes sellepärast surema ei pidanud, et poleks oma tööga hakkama saanud. Ma rõhutan, meie ettevalmistus – nii füüsiline kui ka psühholoogiline – oli tõepoolest korralik.
Kui tapmiseks oli vaja kuhugi sõita, anti pilet ja tagasipilet. Kokkuvõttes - kõik oli üsna korralikult organiseeritud, ise eriti millelegi mõtlema ei pidanud.
Olin siis kahekümne aastane. Minu esimeseks tööks oli ühe ärimehe tapmine Leningradis. Eks ta oli kellelegi võlgu või ette jäänud, täpselt ma ei tea. Polnud minu asi. Tapja ei küsi, miks ta tapab. Tal on käsk tappa ja vajalik varustus. Rohkem pole tal vaja teada.
Sain foto, rongipiletid ja ohvri koduaadressi. Mind varustati ka infoga selle kohta, mis aegadel ta tavaliselt koju tuleb ja sealt väljub.
Leningradi rong käis toona nii, et läks öösel Tallinnast välja ja jõudis varahommikuks Leningradi. Südaöösel sai sealt jälle Tallinnasse tagasi sõita. Ma olen kuulnud, et nii käidi ka Leningradi turul või Ermitaažis maale vaatamas.
Olin selles kaunis linnas esimest korda elus, mulle oli antud ka linnakaart. Teadsin oma ohvri aadressi, aga ei teadnud, kuspool see raudteejaamast vaadates asub.
Olin erariides, teksastes ja pikas mantlis, väike kohver käes. Peale vaadates täiesti ontlik poisu. Küsisin ühelt tädikeselt teed, see juhatas. Mind ajas see natuke naerma, et ma lähen tapma ja pean selleks ühelt kenalt ja korralikult inimeselt teed küsima. Et kui mõtted oleksid läbi pea loetavad, oleks tädike minu eest karjudes ära jooksnud, aga nüüd seletas ta mulle sõbralikult, kuidas minna ja kuhu keerata.
Seal olid vahemaad hoopis teised - mulle seletas vanadaam, et veidi maad ja saab jalgsi ka minna. Tegelikult oli neli pikka trammipeatust astuda, vehkisin pika sammuga minna nagu matkasell.
Leidsin lõpuks õige koha üles ja võtsin sisse positsiooni vastasmaja katusel. Et sinna pääseb ja kuidas pääseb, oli mulle juba Tallinnas öeldud. Keegi oli enne minu kohalejõudmist pööningu ukse ja katuseluugi lahti teinud. Kes see oli, ei tea, pole minu asi. Kõik klappis korralikult. Mulle oli öeldud ka seda, kus ma katusel olla saan ja täpselt nii see oligi.
Mul oli tapetava portreefoto ja kohvriks kokku pakitud snaiperpüss. Kohver oli pisike - 25 korda 30 cm, kaalus umbes kolm kilo. Kohvrist snaiperpüssi tegemine võttis aega alla kolme minuti. Õppustel olin seda teinud lugematuid kordi.
Mu ohver astus maja uksest välja enamvähem sellel ajal, mille kohta mulle oli öeldud, et ta seda teeb. Hea eeltöö oli tehtud, mul ei olnud vaja ei mõelda ega muretseda.
Ma sihtisin ja tulistasin. Olin seda lasketrennis teinud vist küll kümneid tuhandeid kordi. Nüüd sihtisin ja tulistasin inimest. Pähe. See oli ilus ja puhas lask. Ta sai kuuli ja kukkus kohe. See käis nii kiiresti... Ma ei tea, kas ta jõudis enne surma midagi öelda. Või karjatada. Kui ta seda ka tegi, poleks seda suurlinna mürafoonil kuulda olnud.
Kui ta kukkus, kogunes tema ümber kohe rahvast. Karjuti, kutsuti miilits ja kiirabi. Minu jaoks oli töö tehtud. Snaiperpüssi kohvrikeseks vormimine võttis aega jälle kolm minutit või isegi veidi vähem. Käed ei värisenud. Kas oleksid pidanud?
Rong läks tagasi südaööl ja mul oli tagasisõiduni pea terve päev aega. Jalutasin Leningradis ringi, vaatasin linna. Ma saan aru, et see kõlab paljude jaoks ebainimlikult, aga mul ei olnud mingit halba tunnet. Olin oma ülesandega edukalt hakkama saanud ja nüüd oli mul vaba aeg. Päike paistis ja linn oli imekaunis. Üldiselt on kasulik linnast, kus kuritegu toime pandud, võimalikult kiiresti kaduda. Tookord aga tuli mul rongini aeg parajaks teha.
Mul ei olnud mingeid tundeid. Ei süümet, ei hirmu. Ma ei oska öelda, kas ma ilma selle koolitusaja ning ajupesuta oleksin võinud olla tundeline mees või pole emotsioonid mulle lihtsalt omased. Aga ega seda tööd vist väga palju mõeldes ja tundes teha ei saakski.
Sain oma esimese tellitud mõrva eest viisteist tuhat eesti krooni. Ilusti kinnises ümbrikus, mis anti mulle üle siis, kui tagasi Tallinnasse jõudsin. Kes tellis ja maksis, ei tea ma siiamaani.
Sain nädal aega puhkust. Mis ma puhkuse ja rahaga tegin? Käisin kasiinodes, jõin, tegin niisama pulli. Oma kambast olin esimene, kes oli palgamõrva sooritanud. Miks mind esimesena välja valiti, ei tea. Põhimõte on mul olnud alati see, et ei küsi, ei päri. Töö tuleb ära teha ja kõik.
Tagantjärele vaadates tean, et sain esimese mõrva eest väga väikese tasu. Mu kallimad mõrvad olid kõik veel ees.

Kirjanikest. Isaga ehk (Kirjutajad, lärmi lööma!)

Ma ei teagi, kuidas me kirjanikest rääkima sattusime. Ilmselt sellepärast, et Kats pani Kristoferi magama ja mina tegin kohvi ja jutustasin isale viimase aja sündmus(ekes)test kirjastuses. Kohviveski ja lobaveski nagu ma olen.
Ja ütlesin ühel hetkel sügava süüdimatusega midagi sellist, et "see piir kirjanikuks olemise või mitteolemise vahel on nii habras, et sellele ei saa isegi need alati pihta, keda see otseselt puudutab."
Assa jutt! Minu issi teadis kohe, kes on kirjanik ja kes mitte:
"Kirjanik on see, kes kuulub kirjanike liitu."
(Veidi mõelnud, kirjutan ma selle väikese tähega, sest see termin võib tähendada mistahes kirjanike liitu mistahes maal.)
Ja loomulikult ei saanud ma selle peale rahulikult kohvipulbrit mõõtes edasi lobada.
Sest kirjanikuks olemine on ande ja töö küsimus.
Ning annet ja tööd ei saa mõõta ükski organisatsioon.
Ja kui matkamises on omad normatiivid ja kategooriad, siis kirjandust nõndaviisi kategoriseerida ei saa. (Ja ma ei ütle, et seda ei tehta või et ma kedagi kellegagi võrreldes patust puhas oleks.)
Paps jäi endale kindlaks. Kirjanik on tsunfti kuulumist väljendav sõna. Mittekuulujad on oma teoste autorid.
Veel seisukohti?

Kuidas me Folgile ei jõudnud

TEGELIKULT oligi plaanis folk sel aastal vahele jätta. Või siis peaaegu-vahele jätta, nagu eelmiselgi aastal tehtud sai. Et käisime Suure-Jaani kirikus kirgiise kuulamas ja oligi kogu folk.
EILE õhtul aga liikus kõik sinnakanti, et vähemalt üht öökontserti me siiski kuuleme.
Mina tahtsin minna Saarisoole Assot õnnitlema. Julija tahtis Viljandisse. Mõeldud-tehtud: neid kahte kohta lahutab vaid Soomaa Rahvuspark, ööd on siin valged, koidikud on siin vaiksed... Minekut!
Papa tahtis tulla meiega Saarisoole, siis meiega Viljandisse ja siis Saarisoole tagasi. Liia tahtis tulla Saarisoole ja siis koju.
Kogu see logistika käis vähemalt minul üle mõistuse. Kuidas ma ka kaarti ei uurinud, ikka tundus, et marsruuti võiks iseloomustada vendade Strugatskite väljendiga "nagu prussakas kuumal praepannil".
Läks teisiti. Elu hakkas plaane sammhaaval ringi tegema. Liia ei tulnud üldse. Saarisool oli nii hea olla, et Papa otsustas, et tema Viljandisse minna ei viitsi. Julija ei teadnud, mis ta tahab ja mina arvasin, et ta tahab kuiva patja, mitte märga telklat.
Ja nii laekusime me kella kolmeks öösel koju tagasi. Enda kohta võin küll öelda, et jõudnud vähem kui plaanitud ja rohkem rahul kui oleks olnud killustatuma õhtu puhul.

TAGASI!!!!! (Ehk mustsada põhjapõtra)

Reis jäi lühemaks kui plaanitud. Olime kavandanud nii, et vaatame palju huvitavaid kohti ja vahepeal lebotame ja puhkame ja naudime loodust. Läks nii, et huvitavad kohad on vaadatud (plaanitust rohkemgi!), loodust on nauditud, aga lebotamiseks polnud jahe Soome ja veel jahedam Norra kuigi head kohad. Kõrvad põhjatuules laperdamas, võtsime vastu otsuse, et lebotame kodus. Soojas. Oma kalli koeraga koos.
(Lessa-igatsus on mu reiside nuhtlus. Kreekas igatsesin nagu loll. Vaatasin Parthenoni ja kujutlesin valget koera valgete sammaste vahel.)

1. Päev
Mustamäe – D-terminal – Helsingi Läänesadam – Multia – Oulu – Ii

Eile oli TL juubel ja pärast seda oli mul vaja purjuspäi emmega eksistentsiaalsetest asjadest rääkida. Uneaega oli napp kaks tundi. Nii et väga unine laevasõit.
Helsingis panin pabeririba kaardile. Sadam siin, Vantaa siin – otse! Ma orienteerun suuna järgi, nagu metskapten Kihnu Jõnn – püksirihm kaardile ja minekut.
Helsingi üks armas ja inimsõbralik linn. Ei petronas-olla-püüdvaid torne, ei selliseid maju, mis tahavad öelda, et sina, inimene, oled tähtsal ärimaastikul üks üsna tähtsusetu detailike. Palju rohelist ja hea lahke näoga inimesed.
Tuusula kohvikus ilmnes, et Visa Electroni deebetkaarti kohalikud kassamasinad ei tunnusta. Hyvinkääl selgus, et vähemalt see masin, mis raha välja annab, võtab mu jutule. Asi korras. (Ma tean, et n-ö rikkamates riikides seigeldes peaks vist mingit krediitkaarti omama, aga mulle on krediitkaardid põhimõtteliselt vastuvõtmatud. Idee ei meeldi, pidev võlguelamise reklaam ei meeldi.)
Päike hõõgus soojust ja Multia järve ääres sai tehtud ujumispaus. Maanteeääred on täis väikesi mõnusaid peatumisepaiku – lauakesed, pingid, wc, kena vaade… Muudkui puhka ja ole, soovi korral võta võileivadki välja.
Päev oli planeeritud sõidupäevana ja seda me tegimegi. Vaskikello juures sai pandud märk maha, et seda kohta tahame teine kord lähemalt uudistada. Kristofer ja Kats on lausa ületamatud. Minu lugupidamine, minu sügav lugupidamine.
Õhtuks jõudsime Oulusse, siis olime juba nii väsinud, et mõte puhkusest tundus parima mõttena. Ii lähedal metsas leidsime kena koha telkimiseks.
Lõket teha ei tahtnud, mets oli liialt kuiv. Kaasavõetud purgisupist saab lõppeks ka päris häid ja ilusaid võileibu.
Uus telk teenis suurepäraselt. Kinnisilmi ma seda kokku ei saa (vana sain!), aga see pole ka eesmärk.

2. päev
Ii – Kemi- Rovaniemi – Pajaküla - Luosto - Ivalo – Inari

“Tahan polaarjoont,” olid sõnad, millega Kats mu üles ajas. Kuna ma olen hommikuti alati väga teisel pool, mõtleb ta enamasti igal hommikul midagi sellist välja, mis mu tegelikkusesse tagasi tooks.
Suund Rovaniemisse. Polaarjoont tähistab soome keeles vahva sõna napapiiri, mille me rõõmsalt kasutusse võtsime.
Rovaniemis käisime kirikus. Altarimaalil oli õnnelik ja üles tõusnud Jeesus, selja taga see grott, kus tema keha oli lamanud ja kõrval kena tundramaastik. Vene ajal meeldis mulle vaadata, kuidas igal maal olid Lenini näojooned natuke teistsugused. Kirgiisi Lenin on kirgiiside moodi, Turkmeeni Lenin turkmeenlaste. Nüüd vaatan altarimaale. Soome omad tunduvad olevat eluterved ja positiivsed. Kiriku seinamaalidel olid põdrad ja põdraajajad.
Edasi nabapiirile. Seisin joone peal ja olin rahul. Nii põhjas pole ma kunagi varem olnud. Aga see oli alles algus, ehk tegelikult päris soe lõunamaa. Joonel helistas mulle üks kena inimene, kes üht kena artiklit vahendab ja kaebas, et autor ei kontakteeru temaga. Lohutasin ja julgustasin ja mõtlesin, et nabapiir sobib tööasjade ajamiseks suurepäraselt.
Häid jõule juulikuus! Pajaküla on jõuluvanade elupaik. Minu meelest on seal iga maja tema kodu. Ja igal pool on nännipoed ja turistide hordid. Ühes majas käisime sees ka – ehitud kuused, jõulumuusika… (Ja hästi kallid suveniirid.)
Suund Luostosse, mägesid ja ametüstikaevandust uudistama. Saime jalad kõhu alt välja – üles pääseb ainult jalgsi. Enne nõudis Kristofer “Õue!!!!”, nüüd “Sülle!”. (Ei saanud. Mees koondab oma jõu ja kõnnib, olgu või väike mees.)
Matkaraja alguses sai võtta küsimuste lehe, teekond oli pikitud küsimustega Soome ja Lapimaa kohta. See tegi jalutamise ja mägede uudistamise veel põnevamaks. Kuna vihma hakkas sadama, oli üsna pioneeri- või skaudiürituse tunne – täitsin hõlma all kontroll-lehte ja lisasime jooksusammu, kui uut küsimusteposti nägime.
Mäed olid lummavad. Peamiselt graniit. Leidsime maast kvartsitükikese ja ühe imeliselt suure kvartskivi, mida ma küll kangesti endale aeda oleksin tahtnud… Aga mis liig, see liig.
Luosto mägede ametüstid ootavad eheteks saamist. Ametüstiga sõrmus on mul varasemast ajast, nüüd saan millalgi ka kee ja kõrvarõngad.
Kuna Kats oli öelnud, et tema üks reisieesmärk on näha põhjapõtru ja kelgukoeri, plaanisime Luostos ka poro- ja huskipuisto külastamist. Hiljaks jäime, see oli juba suletud. Ja selles paduvihmas ööbida me ei tahtnud.
Tahtsin kasvandusse just põhjapõtrade pärast, et koeri näeb ehk niigi. Tegelikult on vastupidi – porosid liigub metsas ja maanteedel palju, kelgukoeri aga saab vaadata vaid kasvandustes.
Uudistasime tundramaastikku, sõitsime mööda väikesi teid, et rohkem näha.
Suund Inari poole. Taevas oli ligi maad ja kohvi kulus teeäärsetes kõrtsikestes palju. Aga ilusad on need ka. Soovitada julgeksin Hariannat mingi kena järve ääres, kus üks väga sümpaatne poiss lätty´sid praadis. (Tuhande-järve-maal Soomes on meeletu kogus järvi, kõiki neid pole isegi kaardil ja kõigi kohta pole kaardil nime.) Järgmises paigas maitsesime ära suitsusiia.
Ehkki päike tuli välja, oli maapind telkimiseks märjavõitu ning me otsustasime Inari ääres möki üürida. (35 euri hunnitu vaate, kolme voodikoha, pliidiplaadi ja duši eest on ju padusoodne?)
Päike paistab Lapimaal ööpäev läbi. Pool aastat. Teisel poolel päike puhkab. Keskööpäike on lahe kogemus – öösel kell kaks lõõmab nagu vana mölak. Ja kell kolm. Ja kell pool viis. Nagu ma silmanurgast piiludes kindlaks tegin.
Ah jaa, öösel istusin möki ees, vaatasin päikest ja mõtlesin oma tööst ja ajakasutusest. Otsustasin (taas, paraku!), et msn on arukas asi kiire töö tegemiseks või plaanitud vestluseks, aga selle akna kogu aeg lahti hoidmine killustab mind. Umbes nagu avatud kontor. Jätkuks aru selle meeles pidamiseks…
Mängisime Inari ääres kodu. Mina tegin õhtul tatraputru suitsuvorstiga, Kats keetis hommikul kohvi. Meie oma kodutassidesse. Ja siis istusime paadisillal, varbad vees ja tassid pihus, Kristofer kõrval kividel kõõlumas ja olime lihtsalt tasakesi õnnelikud.
Inarist entsüklopeedilist. Suurus 1050 km2, suurim sügavus 95 meetrit, üle 3000 saare ja kari. Inarisse suubuvatest jõgedest suurim on Ivalo jõgi, väljavool Paatsjoki kaudu Põhja-Jäämerre.

3. päev

Inari- Kaamanen – Karigasniemi – Karasjok – Lakselv – Kunes – Tana bru – Utsjoki

Inarist suund edasi, aina enam põhja poole.
Inari kiriku altarimaalil õnnistab Isa saami rahvariietes (!) Joosepit ja Maarjat, kellel on saami kätkis lapsuke ja kõrval põhjapõdrakutsikas. Saami kätki on iidne turvatool, milles võib last kiigutada toas, millega saab lapse võtta sülle või vajadusel kinnitada ka õlale. Ma ei tea kindlalt, aga kuna kuju järgib narta oma, saab selle ka ilmselt nartasse kinnitada. Valmistatud on kätki poronahast, nagu saamide rõivadki. Muide, saam teeb põdranahast riideid niimoodi, et põdra tagumikust tuleb püksitagumik, esijalgade ülaosast aga sääred. Saabaste puhul kehtib sama printsiip – nahk kolib ühel hetkel poro seljast peremehe selga.
Tundra võimutseb täiega, puud on väikesed ja kidurad, sood laiad ning ilmselt sügavate laugastega. Murakad olid veel toored. Tea, kuidas Eestis praegu…?
Jahedamaks kiskus ka… Umbes nagu meil oktoobris. Inaris jäi ujumata.
Kevo looduspargis tegime Kristoferiga kiire marss-prošoki ja vallutasime tormijooksuga mõne sopka. Kui puhas on vesi Lapi jõgedes! Kristallselge! Nägime matkavat soomlannat kahe bokseriga, kõigil kolmel seljakotid seljas. Huvitav, kas Lessa tahaks ka oma seljakotti? Kevo on püha piirkond, igas kivis ja puunotis võib olla kellgi hing. (No, eks mujalgi muidugi, aga seal on seda TUNDA.)
Karigasniemil tankisime paagi täis ja ostsime marketist lisasööki, et mitte Norras raha kulutada. Olime kindlad, et jääme Norramaale ööks või isegi kaheks, et mägesid ja ookeani nautida.
Piiri ületamine oli lihtne – passigi ei tahtnud keegi näha. Sõitsime tigusammul edasi kuni nentisime, et näe, nüüd on küll Norra.
Uudistasime Karasjoki linna, st vaatasime üle turiste ahvatlevad püstkojad suveniiridega ja veendusime, et Norra kirikud pole suvalistel aegadel lahti.
Mäed…! Lumiste tippude ja lumelaikudega. Kõrged. Metsa on ja kaljut on. Suured kivimürakad siin-seal laiali – ilmselt trollilapsukesed unustasid mänguasjad laokile. Koopad mäeseintes – ilmselt käib trollimamma seal hommikuti ilma nuhutamas.
Nägime kotkast ülal tiirutamas. Lapsena nägin ühe soome fotograafi näitust looduspiltidest, kus oli kotkas alt pildistatud, sinise taeva taustal. Proovisime sama pilti järele teha.
Võtsime suuna Lakselvi, et meie põhjalamatk saaks kroonitud Põhja-Jäämerele tere ütlemisega. (Neljanda klassi geograafiaõpikust: maailmas on neli ookeani – Vaikne ookean, Atlandi ookean, India ookean ja Põhja-Jäämeri ehk Arktiline ookean.) Ma ei olnud kunagi varem ühegi ookeaniga kohtunud. Nüüd olen!
Lakselvis jõime tassi kohvi ja käisime antiigipoes. Oehhh! Ma tean, et me oleme ürgvanad (32), aga näha antiigipoes oma lapsepõlve majapidamisriistu oli natsa kummaline tunne. No et kas siis nii vanad…?!
Kaardi järgi oleks meri pidanud vastu tulema Lakselvi lähedal Banakis. Tuligi, aga käega katsuma me ei pääsenud – Banak on lennuväli ja suletud territoorium.
Edasi oli dilemma. Kas klassikalist jäämeren-reitti marsruuti mööda Nordkappi, alternatiivsemat marsruuti Hammerfesti või täitsa teises suunas, kataloogidesse mitte kantud lahtesid ja fjorde avastama. Valisime viimase. Ja ei kahetsenud.
Järjest ja järjest uued suurepärased vaated. Kosed. Mäed. Kõrgused…
Ja ookean!!!!!! TEMA ISE! Ujuma ma ei läinud, ehkki kiusatus oli suur. Jalgupidi sulistasime kõik sees, pärast aevastasime… Külm oli küll. Temperatuur novembrikuine, isegi sooja fliisiga võttis lõdisema. Ookeani äär oli täis kohti, kus oleks kena telkimise koht olnud, aga mis külm, see külm.
Kristofer istus jäämere veerel ja hüüdis tuule ulgumisse oma sõbra nime – “Leeeeesssssssaaaaaaaa…!”
Soovitus – Norras matkates võiks kaaluda matkaauto rentimist. Selle pargid, kus isu tuleb ja puhkad või imetled või keedad süüa või pead merega dialoogi või endaga monoloogi.
Norra põhjaosa mäed on sünged, ehtsad Üksildased Mäed.
Mõtlesin sellest, mis mu elus on mulle tõeliselt oluline ja mis on emotsionaalne ballast. Jube – tõeliselt olulised inimesed saavad märksa vähem aega ja pühendumist ja mõtteruumi kui n-ö ballastsuhtlus. Ja vähem oluliste mõtete mõtlemine võtab rohkem aega kui oluliste mõtete mõtlemine. (Kõik määratlused on läbinisti subjektiivsed.) Küsisin Katsilt, kuidas tal on. Piir on sama selge, aga tema on püüdnud kogu aeg rohkem olulistele suhetele (st meile) keskenduda. Mina üritan hoida igasuguseid suhteid, vältida solvumisi, olla kena inimene – ja sinna paljus mu aeg.
Üksildastes mägedes olles tundus see väga rumala eluviisina. Aga ma vist ei oska teisiti…
Nägime rebast. Kanavaras, öeldakse. See oli igatahes kalapüüdja-rebane. Kõht ja käpad märjad, poole enda suurune lõhe lõugade vahel. Uudistas meid sama uudishimulikult nagu meie teda.
Nägime Euroopa põhjapoolseimat mändi. Vähemalt väitis niimoodi infotahvel, on nimelt ametliku vaatamisväärsusega. Tekkis vallatu mõte, et võtaks kodust pihutäie männilapsukesi kaasa, istutaks pisut veel põhja poole ja millalgi teeks tähtsa loodusteadusliku “avastuse”.
Teed on kohati nii serpentiinis, et Põhja-Itaalia tuli meelde. Vinge, väga vinge.
Kuna ilm oli ebakutsuvalt külm, hoidsime suuna Tana-brust Soome poole. Et vaatame üle ka saamide pühad alad Utsjoki piirkonnas. Kui külakesi nägime, käisime need oma uudishimulike ninakestega üle (õhkkond natuke meie Vormsit või Noarootsit meenutav), aga üldiselt on see kant vähe asustatud. Et kui maakera ähvardab ülerahvastatus, siis mõned külma trotsivad ja ilu armastavad võivad seal leida tõeliselt hea pelgupaiga.
Mõtlesin, et sealkandis oleks hea kirjutada. Nii kaunis, nii vaba ebavajalikust. (Ma tean, et kirjutamine lähtub sisetundest või tellimusest, aga ikka hindan kohti ka selle järgi, kas ma seal kirjutada tahaksin.)
Taas piirületus, kohv Utsjoki maanteekõrtsis ja telkimispaik Kevo looduspargi teises küljes. Kuna Kats tahtis omapäi telki püstida ja staffi pakkida (ilmselt siis mõelda), käisime Kristoferiga jalutama ja ehitasime sealsetele vaimudele pisikese kasetükkidest onni.

4. päev
Utsjoki – Inari (Siida) – koerakasvandus – Tankavaara – Kemijärvi – Luusua – Pudasjärvi

Öö oli üsna lõdisev. Vaadake Soome kaarti, Utsjoki on päris põhjas.
Suund lõuna poole, Inarisse tagasi. Siidasse, saami kultuuri ja looduse muuseumi.
Meil vedas – lisaks tavapäraselt ekspositsioonile saime vaadata ka videofilmi virmalistest. Imeline… Äkki peaks end ka kunagi talvel Lapimaale vedama? Ei tea, ei tea… (Midagi minus on muutunud, ma olen hakanud Põhjalat armastama…)
Siida annab hea ülevaate nii põhjarahvaste elust-olust-kultuurist kui ka sealsest loodusest, samas on see nii suur ja nii eraldi teema, et ma ei viitsi sellest hetkel kirjutada. Ostsime ühe suure raamatu kaasa, nii et kui mul tulevikus aega on (VÄGA ebatõenäoline küll), siis riputan siia saamide kohta üht-teist üles.
Teel Inarist lõunasse külastasime Wild Spirit Parki, mis tegelikult on miniloomaaed ja koerakasvatus. Loomadest tuhkrud Helmi ja Heiki koos nelja pojaga, metsseapõrsad Romeo ja Julia, polaarrebased ja üks punarebane. Me kõik võime nüüd öelda, et polaarrebane on meil käsi lakkunud. Tarandikus oli veel kaks põhjapõtra, keda samuti käest sööta saime. Kristofer oli nii vaimustuses, et perenaine lubas ta endale abiliseks võtta ja poroisändaks koolitada. Koeri oli 30, pluss üheksa kutsikat. Kohutavalt kõhnad, ma ei tea, kuidas nad talvele vastu lähevad. Aga ma ei julgenud seda küsida, loomakaitse on Soomes aktuaalne teema ja ma kartsin perenaist solvata. (Vot, sellised hirmud on hea näide mu emotsionaalsest ballastist.) Mõned Alaska kelgukoerad olid sinisilmsed küll, aga huskikoeri seal ei olnud ja need jäidki meil nägemata. Ehk kunagi kohtume…
Edasi Tankavaarasse, vana kullakaevanduse kohale rajatud kullamuuseumi. Ajast aega vaenu ja ahnust õhutanud kollane metall ahvatleb tänapäevalgi – 3,5 euro eest saab osta tunnikese kullapesuaega. Kuna see toimub tehislombis, kuhu liivatonnide vahele on näpuotsaga kullajahu puistatud, otsustasime selle meelelahutuse vahele jätta ja muuseumi avastamisega piirduda.
Minu arvates ei ole kullapalavik romantiline. Kas keegi tahab vaielda?
Muide, sealses mineraalide ja maavarade majas on riiulitäis Eesti turvast. Koos turbast tehtud vildi ja lõngaga. Kas keegi soovib äri-ideed? Kaevatakse ju, et eestlastel pole õigeid oma suveniire… Turbavildist kotikeses kamajahu võiks ju turistidele meeldida küll…?
Kullast. Seda on leitud nii paljudes maailma maades, et on vist küll selge juhus, et Eestis leitud pole.
Kui Tankavaara vaadatud, avastasime üllatusega, et meie avastusteprogramm on täis saanud. Lebopäevi polnud me teinud, liiga jahe oli.
Nüüd oli valida – kas puhata külmal maal või liikuda soojemasse maakonda ning sättida end seal ankrusse. Või hoopis…. Kodu! Lessa! Lebotame parem soojas aias, oma kallis koeraniru pai-ulatuses!
Mõeldud-tehtud. Autonina hoogsalt lõuna suunas.
Itsitama ajas. Kats oli kõigile sõpradele öelnud, et me oleme ära “kuni kaks nädalat”. Ja nüüd… Koju!
Krõks käis korraga ära. Lapsuke õhtul tahapingile tuttu, endale priske kohv hinge alla ja meie etteaste – sõit nõrkemise piirini. Ja siis veel veidi edasi.
Lugesin kunagi Inno ja Irja blogist esimese seisukohta, et automatkal ei ole juhi ja kaaslase vahel õiget suhet, juht suhtleb autoga. Meil moodustub kolmest tervik. Selline autosõit on nagu sport, pingutus on nii füüsiline kui mentaalne.
Polaarjoone ületasime enne Luusuat, tunnike hiljem nägime ka päikeseloojangut. Kohtumiseni hommikul, päike! Mõtlesin, mis tunne oleks öelda – kohtumiseni poole aasta pärast, päike.
Peale Pudasjärvit sättisime end unele. Temperatuur oli +7, lapsuke magas õndsalt, piirdusime mõnetunnise unega esiistmel. Aga korralikult, padi-tekk-öösärk.

5. päev
Läbi Soome koju

Soome ja Lapimaa on kaks erinevat maad, vähemalt meie arvates. Lapimaa ja osa Norrat on natuke sama (Saamimaa ikkagi).
Lapimaal püüdsime vaadata nii palju kui võimalik. Soomes andsime gaasi. Seekord. Mõnel muul korral läheme vast just seda maad avastama. (Karjalasse tahaks ka, aga pigem Vene poolel.)
Vaskikellos tegime peatuse ja helistasime kellad läbi. Ja edasi ja edasi ja edasi.
Multias käisime ujumas ja korraldasime päikeselaigupikniku. Küll oli hea tunne…. Ja küll oli raske pärast edasi sõita… Lõdvaks laskmisega on alati nii.
Ja hilisõhtul kodus! Lessa hüppas nii hoogsalt, et kasvõi välja oma valgest kasukast. Triibik kolis sülle nurruma. Julija ja tema sõbratar olid valmistanud suurepärase õhtusöögi. Ja kui hea tuli uni! Panin Kristoferi tuttu ja uinusin täies riides tema voodiserval.

6. päev
Muljete kirjutamise hommikupoolik

Loen selle reisi osaks. Kui aega on, meeldib mulle reis üksipulgi läbi mõtiskleda. Nüüd teen internetiakna lahti ja vaatan, kuidas mu blogisõpradel on läinud. Ja siis – võib-olla, kindlasti – kõik muud asjad.

Tellitud mõrvad

Nelli Teatajas ilmuv juulikuine lehesabalugu, mis nädalase (pluss paar päeva) hilinemisega ka siia jõuab. Raamat ilmub sügisel.

1

Loo minategelane on palgamõrvar, kes on saanud väljaõppe Eestis. Elukutseline tapja on suutnud jääda võimude poolt tabamatuks. Mõrvadeseeria algas näiliselt pisiasjadest.

/…/ Mida mul peale vanglast vabanemist teha oli? Mu karistus oli lühike, olin verinoor nii vangi minnes kui ka vabaks saades.
Muide, ma istusin peksmise eest. Aga ma ei olnud peksnud - mitte siis ja mitte seda inimest. Võtsin süü omaks, sest mulle maksti selle eest piisavalt. Srok tundus lühike ja edasise peale ma ei mõelnud. Selles, et istutakse kellegi teise eest, pole midagi, mis oleks ebatavaline. Seda on tehtud väga palju ja ma arvan, et tehakse ka edaspidi.
Igatahes - kõige mõistlikum näis olevat endale mingi amet õppida ja tööle minna. Seda ma teha tahtsingi. Turvatöö tundus mulle sobivana. Ma olin tugev poiss, tahtsin ennast tõestada ja arvasin, et kujutan veidi ette, kuidas asjad käivad. Korra ja korrakaitse vastu polnud mul samuti midagi.
Pätt ja võmm olla oma olemuselt üsna sarnased tegelased. Küllap sel jutul on tõepõhi all.
Ma läksin kuulutuse peale kohale ja osalesin konkursil. Tahtjaid oli palju ja kakskümmend said sisse, mina nende hulgas. Oli “raudsete 90ndate” algus, vangist tulnud mehel korda kaitsma pääseda polnud mingi probleem.
Ma tegin selle koolituse läbi. Sain diplomi. Ja oleksin võinud turvamehena tööd otsima hakata. Esimene pakkumine tuli aga koolituse korraldajate poolt - et kas ma oleksin huvitatud sõjaväeteenistusest. Üleajateenijana ja palga eest.
Ma olin nõus. Mitte halb pakkumine, minu arvates. Mulle meeldis sõjaväeline kord ja sõjaväeõhkkond. Tegelikult tehti see pakkumine kõigile meist ja kõik olid huvitatud.
Meid oli ikka veel kakskümmend ja pooled meist võisid sõjaväelist tööd saada. Meile tehti sportlikud katsed ja psühholoogilised testid. Füüsiliselt olime me kõik heas vormis, parimad said edasi. Testide mõte - nii meile öeldi - oli välja selgitada, kes ei karda surma. Mina enda arvates ei kartnud, ehkki psühholoog ütles, et mind tuleks välja praakida.
Olin solvunud. Tagantjärele mõeldes pean võimalikuks, et ta teadis, mis toimub. Ta üritas meid kõiki ebasobivateks tembeldada. Võib-olla selleks, et meid säästa. Võib-olla selleks, et see üritus kui niisugune ära jääks. Võib-olla. Ma ei tea seda ja ma ei usu, et ma seda kunagi ka teada saan.
See psühholoog, muide, on Eestis väga tuntud. Ta tegutseb omal alal siiamaani. Tema nime, vabandan, ei saa ma öelda. Nagu ka turvakoolitust korraldanud firma nime, meie õpetajate nimesid ja muud taolist. Nagu ka enda nime.
Veelkord, kõik oli normaalne. Ma pole seadustes väga tugev, aga millegi seadusevastase järgi kogu see värk küll ei lõhnanud.
Meile öeldi, et meid koolitatakse rahvusvahelisteks julgeolekutöötajateks. Ei kõla halvasti? Minu jaoks küll ei kõlanud. Räägiti, et selle hariduse ja kogemustepagasiga saaksime tööd mistahes riigi sõjaväes. Räägiti Prantsuse võõrleegionist - seal on head palgad ja põnev elu ja ma tean mitmeid Eesti poisse, kes sinna on läinud.
Põhiline motiiv, mis alailma kordus, oli see, et: "Tapa. Ja pärast vaata, mis edasi saab."
Jah, meid koolitati tapjateks. Sõda on ju tapmine. Sõjaväelased on ju tapjad.
Meile räägiti, et me oleme paremad kui teised. Tugevamad. Targemad. Tapmisvõimelisemad.
Arutasime mõnikord omavahel, mis meist koolituse lõppedes saada võiks. Olime tulnud selleks, et turvameesteks õppida. Kuid me olime saanud targemateks, osavamateks ja löögivalmimateks kui turvamees olema peab. Meil poleks turvaritena midagi teha olnud.
Teine variant oleks olnud saada ihukaitsjateks. Kõrge riigiametniku, näiteks presidendi ihukaitsjaks. Meile õpetati seda tööd küll. Võib-olla on huvitav teada, et lisaks füüsilisele ettevalmistusele kaasnes sellega ka kestev ajupesu. Meile sisendati, et meie elu pole midagi väärt. Väärt on see, keda kaitstakse. Alati toonitati, et sinu elu ei ole oluline. Tuleb kuul, siis hüppad. Tuleb nuga, lähed vahele. Teine on tähtis, sina mitte.
Usun seda muide siiamaani. Vist jäängi uskuma, ehkki ma olen kokku puutunud ka teistsuguste väärtushinnangutega. Siis eriti ei olnud. Lapsepõlvekodus kuulsin ka, et mina pole midagi väärt - ja sain palju peksa. Noorelt sattusin kuritegelikku kampa - ega sealgi üksikisik kuigipalju väärt pole.
Ihukaitsja karjääri juures tundus üks asi mulle kahtlane. Eestis on üks president. Meid oli kümme. Vaevalt, et me kõik presidenti kaitsma oleksime pääsenud. Pealegi tundus mõte sellest tööst veidike igavana. Me olime valmis surma trotsima ööpäev läbi ja nii kogu aeg. Ihukaitse tundus igatahes parema mõttena kui lao või poe turvamine. Ehkki samuti veidi igav - presidentidega ei juhtu kuigi tihti midagi huvitavat...
Kolmas võimalus, mille üle omavahel kildu rebisime, oli see, et meist saavad palgamõrtsukad. Siis me ei teadnud, et see ongi tõde.
Sõjaväe eriüksus, öeldi meie kohta. Eriüksus... See sõna kõlab hästi... Aga... Ametlikult polnud meid olemas. Me kandsime mundrit. Nagu kõik sõjaväelased. Ainult et musta. Me olime niisugune üksus, kes vabariigi aastapäeval üle keskväljaku ei marsi. Esimesel aastal olin sellepärast südamepõhjas solvunud - kogu aeg ju räägiti, et me õpime rohkem ja oleme tugevamad kui teised sõjaväelased ja nüüd ei lasta meid, parimaid, isegi paraadile. Teisel aastal ma juba teadsin, miks meid ametlikult olemas ei ole. Üsna imelik oleks vist, kui paraadil hõigataks välja, et nüüd tuleb professionaalsete tapjate divisjon. Surmarood.
Me olime tugevamad kui teised väeosad. Mitmekülgsemad. Ma tean, mida teeb K-Komando, politsei eriüksus - nad on kõvad mehed, aga ainult üht tüüpi operatsioonides. Ma tean eridemineerijaid. Nemad teevad samuti ühte kindlat asja. Kiirabi ja parameedikud samuti. Nad kõik on ühte asja õppinud ja teevad seda võimalikult hästi. Aga kiirabiarst ei tee pommi kahjutuks ja K-Komando mehed ei lapi haavatut kokku. See tähendab, et raskes olukorras ei saa kogu värki ühele neist usaldada. Meie väikesele väeosale oleks saanud.
Meile õpetati kõike, et me kõigeks valmis oleksime. Nagu robotid. Inimesekujulised masinad. Sellised, kes oskavad kõike ja saavad igas kriisiolukorras hakkama. Iga kriisiolukorra lahendatud. Või siis loodud...
Mäletan, ükskord vaatasin üht Ameerika märulifilmi. Samasugustest eriüksuslastest - et mitte surmaüksus öelda, eks ole - nagu meie olime. Ei tohi nutta. Ei tohi valu karta ega nõrk olla. Tuleb minna edasi. Elavalt või surnult. Sel pole vahet. Ainult nõrk ei tohi olla.
Loomulikult ma ei teadnud õppima ega ka sõjaväkke minnes, kuhu ma satun. Ma ei tea, kas oleks muidu läinud. Niimoodi ei saa inimest fakti ette seada, et nüüd hakkad tapjaks. Selleks tuleb kasvada, õigemini küll kasvatada. See on pikk protsess, mis sisaldab palju samme. Ühtegi neist ei tohi vahele jätta.
Aina sagedamini kordus õppustel see, et tapmine on õige otsus. Et kui vastase maha lased, oled õigesti toiminud. Alles siis hakkasin tasapisi taipama, et see ei ole vist päris tavaline sõjaväeteenistus. Alles siis... Ja väga aeglaselt.
Relvaõpe oli meil väga põhjalik. See, et turvatöötajal või ihukaitsjal on relv ja ametlik relvaluba, on loomulik. Politseinikel oli toona tavaliselt TT, turvajatel Makarov. Aga meile õpetati ikka väga erinevaid relvi. Tavalisest kuuepadrunilisest revolvrist tankitõrjekahurini. Palju trenni tehti pumppüssidega. Mul oli ametlik paber, et ma võin pumppüssi omada ja sellega linnas ringi käia. Sama lugu automaadiga.
Mul endal oli Makarov. Koolist, või noh, väeosast ostsin. Kummaline, eks, teised ostavad koolist raamatuid, mina ostsin relva.
Tagasiteed ei olnud. Seda raiuti meile kogu aeg pähe. Algul ei võtnud me seda väga tõsiselt. Ei teagi, mis hetkest see teadmine minu jaoks loomulikuks muutus.
Sellest räägiti juba siis, kui meid välja valiti. Küsiti, kas me oleme selleks valmis, et valitud rajal ei saa enam ümber keerata ja tagasi minna. Me kõik olime valmis. Kuhu tagasi? Elu ja sõjaväekarjäär olid ju ees.

Puhkus ninaga nuhutada

Ülehomme hommikul sõidame me laeva ja läheme Lapimaad avastama. Polaarjoon, tundra, saamid, põhjapõdrad, kelgukoerad, joigumine ja šamaanitrummid, Tankavaara kullakaevandus...
Lubasin endale, et pean reisil päevikut ja kirjutan pärast siia ümber.
Ma pole kunagi käinud nii põhjas. Nüüd lähen.
Ma olen Lessa pärast kurb. Tema jääb kodu hoidma. Ja ehkki ma tean, et Julija on suurepärane koduhoidja, tean ma ka seda, et ma igatsen end oma koera järele natuke segi. Käin võõramaakoertele pai tegemas, et Lessake veidi paihingust siin kätte saaks:).

Viimane nädal on olnud hullult töine. Lisaks sellele, et kuumus ja päike ja metsmaasikad ja aedmaasikad ja maasikapiim ja külalised.
Muld jalge all on soe, isegi ööd pole jahedad.
Parim aeg aastas. Lilled lõhnavad, ritsikad siristavad. Järvevesi on soe ja natuke vetikane.

B päästis täna naabri kassi lõugade vahelt kosklapojakese. Pistsin silmi kinni hoidva linnupoja esimese hooga kraanikaussi. Võttis eluvaimu sisse. Siis hakkasin mõtlema. Kust leida linnulapsele pesakond? Jätta ära sõites Julijale kasulapseks? Unekoti poja akvaarium? Vannituba?
Kodulähedane tiik, kus veelinnud pesitsevad, on ehk õigem. Aga kindel ma ei ole. Milles elu ja looduse puhul üldse kindel saab olla?

Lehesabalugu on valmis. Kui lõpetasin, oli tunne, et tahaks šampust. Või midagi soolast, näiteks torti.
Aga siis tulid teised tööd peale, nii et polnud aega eriti rõõmustadagi. Vähemalt ei pea poisile enam ütlema, et "Kallis, oota veidi, emme lõpetab mõrva ära."

Sabakirjandus!

Noniii! Vaata-vaata-vaata mind! (Ausõna, eneseiroonia on alles!)
Tänasest alates neli reedet ilmub Nelli Teatajas minu järjejutt “Tellitud mõrvad”.
See oligi see koht, et kui me Unekotiga järve ääres solberdamas käisime, paluti Katsil vahepeal joonealust järjekat otsida. Ja kui Kats seda meile rääkis, arvas Unekott, et nüüd oleks sobiv aeg mu vanad failid tolmust puhtaks pühkida, esmalt järjekas ilmutada ja sügisel raamat välja anda.
No nii armas, eks.
Edasi läks masin tööle. Mina kohendasin jutusaba, emme mõtles pealkirja, mitu sõpra tulid testlugejateks ja tegid asjalikke märkusi. Olge te tänatud! Aitäh, sõbrad!
Mingi hetk mõtlesin, et enamvähem sama seltskonnaga on ikka kõike tehtud – tavandiasjadest leheasjadeni. Raamatutest matkadeni. Rajupidudest heategevuseni. Et tegelikult ei olegi nii tähtis, MIDA teha, tähtis on – KELLEGA teha. (Ne imei sto rublei…)

...kui pilgu valgusesse saame maast...

Head asjad kummitavad ja see on hea tunne. Soe on ja luuletused tulevad meelde. Inimesed on armsad ja klaas on šampust täis. No pooltäis, ma olen optimist.
Läksin täna poole kirja saatmise pealt vaatama, kus Kristofer on. Oli õues ja mängis tolmuharjaga. Ma isegi ei tea, kuidas see nii läks, et korraga olime õuest väljas ja mõisaõues ja lauluväljakul ja keset küla. Ja tolmuhari sujuvalt minu käes. Nagu uitav koristaja.
Ja siis ma mõtlesin, kui IMELISELT ILUS on elu. Kui pilk vahepeal valgusesse tõsta.
Muide, me käisime eile esimest korda sel suvel järves. Unekott viis mu tuulduma, juhhei! Ja sel ajal, kui ma süüdimatult kaldamudas solistasin, hakkas hargnema midagi üsna põnevat. Millest ma peatselt loodan kirjutada:).
Mu head, võtke aeg maha, tundke end hästi, olge laisk ja armas! Lohakale peale tahab saatus vahest pai teha...

(Naljakas, hirm on hästi öelda... Et siis juhtub nagunii midagi halba...)

RL mälestuseks

Mõned head sõnad tema kohta…
Üks, mis mind esimese hooga üllatas, oli tema kunstihuvi. Lisaks isiklikule ja üsna põnevale kunstikogule oli tal ka hulga sellealaseid teadmisi. Eriti mis Vene kunsti puudutas. Kusjuures seda nii ikoonide kui ka (eriti!) kaasaegse kunsti kohta.
Tema loodusfotodest on ilmselt rohkem räägitud, kunagi oli Vaalas näituski. Head pildid, hingega tehtud ja põnevad.
Religioonist teadis ja jutustas huvitavalt.
Ja… Hästi meeldiv inimene oli.
Need mõned korrad, mil temaga pikemalt vestelda sain, jätsid alati hea tunde. Mulle meeldivad targad inimesed. Ja inimesed, kes on valmis tegema vigu selle nimel, et teha, mida nad teha tahavad. Ja kes räägivad ühtviisi vabalt nii saavutustest kui ka valearvestustest. Ma ei pidanud lugu kõigist tema seisukohtadest ja otsustest, aga ma pidasin lugu temast endast. Või õigemini – pean. Mis see surm lugupidamist muudab.