Kuidas me Folgile ei jõudnud

TEGELIKULT oligi plaanis folk sel aastal vahele jätta. Või siis peaaegu-vahele jätta, nagu eelmiselgi aastal tehtud sai. Et käisime Suure-Jaani kirikus kirgiise kuulamas ja oligi kogu folk.
EILE õhtul aga liikus kõik sinnakanti, et vähemalt üht öökontserti me siiski kuuleme.
Mina tahtsin minna Saarisoole Assot õnnitlema. Julija tahtis Viljandisse. Mõeldud-tehtud: neid kahte kohta lahutab vaid Soomaa Rahvuspark, ööd on siin valged, koidikud on siin vaiksed... Minekut!
Papa tahtis tulla meiega Saarisoole, siis meiega Viljandisse ja siis Saarisoole tagasi. Liia tahtis tulla Saarisoole ja siis koju.
Kogu see logistika käis vähemalt minul üle mõistuse. Kuidas ma ka kaarti ei uurinud, ikka tundus, et marsruuti võiks iseloomustada vendade Strugatskite väljendiga "nagu prussakas kuumal praepannil".
Läks teisiti. Elu hakkas plaane sammhaaval ringi tegema. Liia ei tulnud üldse. Saarisool oli nii hea olla, et Papa otsustas, et tema Viljandisse minna ei viitsi. Julija ei teadnud, mis ta tahab ja mina arvasin, et ta tahab kuiva patja, mitte märga telklat.
Ja nii laekusime me kella kolmeks öösel koju tagasi. Enda kohta võin küll öelda, et jõudnud vähem kui plaanitud ja rohkem rahul kui oleks olnud killustatuma õhtu puhul.