Nelja põlve värk

Reede hommikul tuli meile haruldane külaline. Minu vanaema. Kristoferi vanavanaema. 96 aastat intelligentsi ja elukogemust. Eluväsimust kah muidugi omajagu.
Tegelikult olin ma enne vanaema tulekut pisut mures... Kartsin, et Kristofer oma tormakuses võib vanaemale haiget teha.
Aga ei! Õrnemat ja armsamat väikest poissi pole ma näinudki. Avas vanavanaemale uksi, hoidis majas ringi liikudes käest ja hoiatas nurkade eest. "Tasa-tasa..." oli mürakarukese hoiatus ohtlikes kohtades. Seda sõna kuulsin lapselt küll esimest korda.
Koos vanavanaemaga olid Muumide multikad huvitavamad ja pildiraamatud põnevamad. Koos söödi, vanavanaemale eeskuju näitamiseks mindi ilma jonnita magama.
Üks kord, ühel õhtul tahtis Kristofer vanavanaemale sülle hüpata ja enne kui ma midagi teha jõudsin, astus Lessa vaikse hoiatava urinaga vahele. Ja Kristofer puges õige tasakesi nende mõlema vahele.
Kogu see kallite olevuste koos kulgev pundar oli pööraselt armas... Mõtlesin, et kui laps teeb paarist pere, siis vanavanemad (ja vanavanad muidugi eriti) teevad heast perest veel parema pere.
Neli põlvkonda koos on ikka vägev värk:).